"meie gruusia"

Lõpp

2009-03-20T11:52:00.004+04:00

Ei, me ei kirjuta järelhüüet, nagu filmides on, et "Uku pöördus tagasi doktoriõppe juurde Budapestis ja pole sellest ajast lambaliha maitsnud..." jne.

Las te arvate, et me jäimegi siia. Muinasjutumaale.

Side lõpp.

Damaskus

2009-02-06T12:53:00.005+04:00

Ega me siin ainult lamba siseorganite söömisega ka tegele. Öörong viis meid 6 tunniga Aleppost Damaskusesse ja kui ebameeldivad intsidendid (nagu seljaga sõidusuunas istumine, pidevalt sisse- ja väljalülituvad tuled ja rongis meiega hirmsasti sõbruneda tahtvad kohalikud) välja arvata, jõudsime Damaskusesse ilusti.

Kohale jõudes tervitas meid meie couchsurfing host Simon (ta tegelik nimi ei jää normaalsele inimesele ka aastase kordamise peale meelde, seetõttu on meil hea meel, et ta meil end niimoodi kutsuda lubab). Simon on väga tore poiss. 19 aastat vana, õpib ülikoolis turismi ja räägib ilusti inglise keelt. Kui me kohale jõudsime, oli Simonil meile juba terve reisi programm otsast lõpuni ära planeeritud – mis päeval ja mis kell me kuhu läheme jne. Samuti tundus Simonile, et ta on endale lõpuks ometi leidnud parimad sõbrad, kellega iga võimalik minut koos veeta. Näiteks ei tahtnud Simon öösiti magada – ikka selleks, et meiega võimalikult palju koos olla. Ainult selle juures unustas Simon küsimata, kas ka meie temaga iga võimalikku minutit veeta tahame ja kas meile ka tema turismiprogramm meeldib.

Nüüdseks oleme murdnud Simoni südame, põgenenud hostelisse ja saame veidi ka omal käel käia.

Meie huvitatud lugejad on küsinud, et mis Süürias siis ka on. Süürias on:
- Veebruaris 10-20 kraadi sooja (täna näiteks 20).
- 4 miljoni elanikuga maailma vanim ikka veel asustatud linn. Linn on täis sagivaid inimesi ja autosid. Kohati hakkab pea veidi ringi käima.
- Kõrb. Keset kõrbe on väikesed oaasid, kus kasvavad palmid. Kõrbes liigutakse mootorrataste ja kaamlitega.
- Arvukalt kohti, kus on mõne tuhande aasta vanuseid varemeid. Näiteks Palmyra, kus me Markoga ära käisime, teeb igal juhul Roomale silmad ette. Ja turistide vähesuse poolest kõigile maailma vaatamisväärsustele – ma ei tea, kui palju maailmas juhtub seda, et sind lastakse 2000 aasta vanuste sammaste vahel rahulikult omapead ringi ronida.
- Kitsad müüridega piiratud vanalinna tänavad, kus võib mitte kuhugi jõudes tundide kaupa ekselda. Tänavate vahel on tuhat aastat vana turg, kus kauplemine käib ikka sama hooga, nagu varem. - “Excuse me, misses, where are you from?” – “Estonia” – “Oh, Australia, very nice country! Welcome!”
- Värskelt pressitud puuviljamahl ja –kokteilid! Kogu aeg ja iga nurga peal. Hind umbes 12 krooni pool liitrit. Osuta puuviljade peale ja onu muudkui pressib sulle.
- Väga mitu väga püha mosheed. Näiteks on siin moshee, mille tornist otsustab viimasel kohtupäeval alla tulla Jeesus; linnamüüri torn, kust sõbrad lasid korviga alla Pauluse, kui too juutide käest põgenes; moshee, kuhu on maetud Ristija Johannese pea ja moshee, kuhu on maetud Muhammedi tütrepojapojatütar. Pühadust kui palju!
- Islam. See on kogu aeg ja igal pool. Eriti intensiivselt kuus korda päevas, kui imaam moshee tornist valjuhääldi kaudu palvekutsungit iniseb. Eriti meeldib see meile siis, kui ta teeb seda kell pool 6 hommikul kohe meie hotelli kõrval. Aga muidu on ka islam igal pool – mosheetornid säravad pimedas linnas roheliselt, naistel on rätid peas (siiski vähem kui Aleppos) ja restoranid reeglina alkoholi ei paku.

Lähipäevil kolame veel veidi mahajäetud linnades ja Damaskuses ja siis läheb tee taas Aleppo ja Türgi suunas. 9. veebruaril ootab mind ja 12. veebruaril poisse Istanbulis lennuk.

Me oleme elus!

2009-01-30T00:21:00.009+04:00

Ma ei hakka teile parem detailselt kirjeldama, kuidas me kolme päeva jooksul üheksa erineva transpordivahendiga Ida-Türgi läbisime. Parem mõned highlight'id:

- Kui me hommikul kell 6 Vales (linnas, mille nimi on Vale) Türgi-Gruusia piiri peale jõudsime, ei toimunud Türgi poolel veel mingit elu, sest Gruusia ja Türgi ajavahe on 2 tundi. P'rast paari tundi külma k'es ootamist ei suutnud piirivalvurid endiselt oma nimekirjast Eesti-nimelist kohta leida. Lõpuks kleebiti meile postmark-tüüpi viisad passi ja võeti nende eest 15 EURi. Natukese aja pärast kutsuti meid tagasi, rebiti margid jälle välja, anti raha tagasi ja löödi passi hoopis sissesõidutempel. Nii et Türgi läbisime me viisavabalt.

- Lolli peaga lasime ennast Karsi raudteejaama onudel veenda oma seniseid plaane ümber tegema ja sõitma rongiga Horasani, kust "kindla peale läheb buss Tatvani". Horasani-nimelisse uskumatult provintslikku väiksesse linna kohale jõudes (bussijaamas müüdi lehmi!), selgus, et muidugi ei lähe sealt bussi Tatvani, vaid läheb hoopis Vani, nii et veel neli tundi veetsime Vanist Tatvani poole sõites.

- Järgmisel hommikul viis kella 7ne rong meid Malatüasse, kust pidi rong juba libedalt piiri peale minema. Pärast 15 tundi rongis (kohe alguses oli aru saada, et rongi sõiduplaani oli koostanud keegi hea huumorimeelega inimene, sest 2 sõidutunni jooksul oli rong sõiduplaanist juba 2 tundi maha jäänud) jõudsime kell 22 õhtul lõpuks ometi tõotatud Malatüasse, kui selgus, et see rong, mida meil piiri peale sõitmiseks vaja on, kuni 13. märtsini ei sõida. Mis tähendas plaani B, mõningaid tunde linnas ja veel viite tundi ööbussis, mille üle me pärast senist reisi keegi kuigivõrd ei rõõmustanud.

Vähemalt oli see buss tunduvalt inimlikum (onu pakkus teed ja piserdas iga natukese aja tagant sõitjate kätele lõhnavett, või noh, tegelikult sidruniodekolonni) kui Ida-Türgi kolkabussid, kus ei lubatud kasutada mobiiltelefone, sest need keeravad bussi navigatsioonisüsteemi (??) metsa ja kästi meil kingad jalga panna, sest meie jalad (näiteks minu täiesti valged sokid) haisevad.

Piiri peale sõitvas marsas kohtasime üht Süüria onu, kes veenis meid temaga koos taksoga Alepposse sõitma. Ei taksojuht ega onu ei teadnud, millega nad meid peale võttes riskivad. Meie natuke aimasime. Nii oligi – Türgi piiril läks aega tund, sest miskipärast ei tahtnud süsteem minu passi tunnistada. Tundub, et Türgi piirivalvuritel on põhimõte, et mida rohkem mehi mida kauem minu passi jõllitab ja seda sihitult lappab, seda kiiremini probleem ära kaob. Lõpuks otsustas üks härra arvuti appi võtta ja probleem saigi lahendatud.

Süüria piiri peal läks teine tund, mis oli kõike arvestades isegi libe. Ei läinud vaja meile Eesti saatkonna poolt kaasa antud soovituskirja, kaasavõetud fotosid ega meie Ukuga hoolikalt harjutatud abielutõotusi (Süüria ei taha vahel noori, ilusaid ja vallalisi naisi nagu mina riiki lasta). Onu muidugi asjatas ka kõvasti, igatahes
lõpuks oli meil kõigil 10-eurone araabiakeelne tempel passis.

Alepposse jõudes kutsus onu meid oma perele külla sööma. Pere koosnes temast, tema naisest, nende 10st lapsest ja lugematust arvust lapselastest. Iseenesest oli kodu väga vahva – suur sisehoov, kus pajas kees terve lammas, tubades ei olnud eriti muud mööblit peale vaipade, patjade ja muidugi kohustusliku teleka (Süürias on ka kõige
hullemates urgastes igal pool plasmaekraanid püsti).

Pärast paari tundi olematut vestlust (onu oskas mõned sõnad inglise ja mõned prantsuse keelt) ja lugematut arvu teetasse oli aeg minna lammast sööma. Ma ei tea, mis oli juhtunud lamba ülejäänud osadega, aga lauale olid igatahes jõudnud ainult need kohad, mida me normaalsetes tingimustes kunagi ei puutuks. Ütleme nii, et kui teil on kunagi võimalus süüa kõiki lamba siseorganeid alates maost ja lõpetades sõrgadega, siis ärge tehke seda.

Mingid osad sellest hulpisid arusaamatus pruunis lögas ja ülejäänu moodustas sisikonna sisse kinni õmmeldud riis. Ja see oli parim osa söögist. Üritasime ohtra saia ja soolaga alla suruda suus ringlevaid pehmeid, karvaseid, kõõluselisi ja muid taolisi tükke. Ja pereisa tõstis meile muudkui juurde ja noogutas, et sööge-sööge. Samal ajal vaatasid nad meile pereemaga koguaeg suhu, nii et isegi okserefleksi pidi jõuliselt alla suruma ja selle asemel hoopis naeratama. Lamba peale mõtlemine ajab veel mõnda aega õõvastustunde peale.

Hüvasti jättes vandusime, et me kindlasti helistame neile, et nende juurde taas sööma minna ja kõik perekonna naisliikmed suudlesid mind suule. õhtul premeerisime ennast vapruse eest söögiga Aleppo kõige nooblimas restoranis (kus ka kõige kallimate praadide hinnad jäid alla 100 krooni).

Muidu on Aleppo tore. Umbes 2 miljoni elanikuga linnas on väga vana vanalinn, muljetavaldav suur kindlus, kus on arvukalt varemeid paar tuhat aastat vana turg, kus elu käib ikka veel täpselt samamoodi, nagu siis, ja palju müüride vahele surutud kitsaid tänavaid. Kõik asjad on päris odavad (takso läbi linna maksis 10 eeku) ja korralikule islamimaale kohaselt on naised kõik kaetud, alates pearätist kuni üleni mustade kogudeni, kellel isegi silmad ei paista.

Kui me Gruusias tegime vahel mängu "kes on ainus naine baaris?" (vihje: mina), siis siin on see mäng juba ette võidetud. Vesipiibukohas või tänaval vaadatakse lääne naisterahvast ikka üpris pika pilguga. Samas on poistega koos liikudes kõik ilus ja turvaline. Mosheed ja inimesed on sümpaatsed ja kaubandajad ei tüüta pooltki nii
palju kui näiteks Egiptuses.

Esimese öö Aleppos veetsime kunagi ülinooblis Barons hotellis, kus on viibinud sellised suurused nagu Agatha Christie. "Mõrv Idaekspressis" sündis just seal. Hotellis sellest ajast suurt midagi tehtud ei ole, mis annab sellele ühest küljest täitsa toreda ajaloohõngu, aga teisest küljest kipub mõnes kohas krohv veidi pähe kukkuma.

Teist ööd meil Aleppos ei tulegi, sest täna viib öörong meid Damaskusesse, kus veedame mõningad päevad ja hakkame siis vahepeatustega erinevate vaatamisväärsuste juures tagasi tulema.

Seniks olgu Allah teiega!

Viimnep2ev on k2es!

2009-01-24T19:10:00.002+04:00

See postitus on k6ige emotsionaalsem, mis teil siin blogis lugeda tuleb. Ma luban. Edasi l2heb ainult paremaks v6i yldse mitte.

T2na ongi see p2ev, kus me j2tame hyvasti selle linnaga, kus me oleme viimased neli kuud elanud; naljaka korteriga, mis aja jooksul t2itsa omaseks on saanud, ja oma absurdse, aga toimiva peremudeliga.

Igatsema j22me:
- liiklust, kus saab testida oma julgust ja k2bedust
- koriandrit ehk kindzit, mida saab iga s66gi sees ja sibulat, sibulat, sibulat
- hatshapurit ja hinkaleid
- veini "hommikune peavalu", 4 larit liiter
- m2gesid
- p2ikesepaistet
- naljakaid igap2evasituatsioone
- m6ningaid inimesi

T2na kell 9 ootab meid rong, edasi l2hme vaatame Tyrgi ja Syyria suunas. Kui Allah internetti annab, poetame ehk sealtki m6ne rea, sest me ju k6ik teame, kuidas selle tagantj2rgi kirjutamisega on - ehk siis pigem ei ole.

Pidustused l2bi!

2009-01-16T15:12:00.003+04:00

Huh, l6puks ometi sai Gruusias j6lude- ja aastavahetusralli l2bi.

Nimelt ei ole grusiinid veel j6udnud j2rgi viimasele moele ehk 700 aastat tagasi tehtud muudatusele ja kasutavad ikka veel oma vana ortodoksi kalendrit, kus asjad juhtuvad muust maailmast 2 n2dalat hiljem. Aga kuna natuke tuleb maailmaga ka kaasa minna, t2histatakse natuke j6ule ja uut aastat ka koos muu Euroopaga. Nii me pidasimegi j6ule 24. detsembril ja 7. jaanuaril (okei, 7. v2ga ei t2histanud, sest siis tuli yhe teise palju olulisema lapse synni t2histamine vahele) ning aastavahetust 1. ja 14. jaanuaril. M6lemal j6uline 6htus66k (ait2h Kaiele seaprae eest, nj2mm-nj2mm), piduvein, meie r6dult avanev vaade raketituledes linnale ja puha.

Nyyd saab natuke aega puhata, 19. on Gruusia kolmekuningap2ev, siis tuleb j2lle t2histada.

Aga noh, mis puhata. Nimelt on meil Markoga emad kylas. Kui prouad kunagi aega hinge t6mmata annavad, kirjutame ehk veel. Ja kui emad lahkuvad, ongi ainult n2dal veel j2rgi! 6udne.

Indialane Gruusias

2009-01-09T20:18:00.005+04:00

Kui poisid Aserbaidžaanis olid, võtsin ma ajaviiteks endale külla india couchsurferi. Ta laseb ennast hüüda Amaniks, aga tegelikult (kuna indialastele meeldis panna lastele absurdseid nimesid), on esimene tema paljudest nimedest igatahes hoopis Lucky, teised ei jäänud mulle kahjuks meelde. A on 30 aastat vana, intelligentne ja sõbralik tüüp, inglise keele õpetaja ja kirjanik.

A tuli Gruusiasse sellepärast, et üks kreeklane oli talle öelnud, et Gruusia on lahe. Rohkem A igaks juhuks Gruusia kohta midagi ei uurinud ega lugenud, ostis kohe ära edasi-tagasi lennupiletid kahenädalaseks Gruusias viibimiseks ja lasi India reisibürool endale Tbilisis voodi-ja-hommikusöök tüüpi ööbimise leida.

Suur oli aga vaese A üllatus, kui ta lennukist maha astudes tõdes, et 1) Gruusias ei räägi keegi inglise keelt 2) Gruusia ei ole nagu India, et suguvõsa ootab sind ees ja tahab su elu ära korraldada. Nii istus A kolm päeva oma kodumajutuses (kus ka keegi inglise keelt ei rääkinud) ja proovis korra läheneda raamatupoele, kus ta ei näinud müügil Tbilisi kaarti ja LonelyPlanet'it, nii et ta andis selle võitluse igaks juhuks kiiresti alla.

Kui Karin Ale helistas ja pakkus, et kohtume Rustaveli (peatänava, you can't miss it) McDonald'si (kolmekordne hoone peatänaval, you can miss it even less) juures, hakkas A kriiskama, et ta ei tea, kus on Rustaveli, sest kõik asjad on siin gruusia keeles. Lõpuks leidis Karin vaese A siiski linna pealt üles.

Igal hommikul, kui Karin silmad lahti tegi, istus A elutoas diivani peal ja naeratas. „Mis sa täna teha tahad?“ küsis Karin Alt. „Mis teil, eurooplastel, viga on, et te koguaeg küsite, mida keegi teha tahab? Tee sina neid asju, mis sa teed ja eks ma käin sinuga kaasas,“ imestas A. Niisiis käis Karin turul, A sabas. Ja linnas, A muudkui truult kõrval. Korra läks kooli, siis näitas Ale suuna kätte ja lasi ta paariks tunniks omapead jalutama.

„Oled sa mõelnud, kas sa tahad veel mõnda Gruusia linna peale Tbilisi minna?“ küsis Karin Alt, olles talle paar päeva varem Gruusia Lonely Planeti lugemiseks andnud. „I don't know, you tell me,“ oli A vastus. Selle peale võttis Karin A käekõrvale ja ostis talle Batumi rongipiletid. Meie suureks üllatuseks jõudis A sealt pärast kolme päeva omal käel Tbilisisse tagasi.

Ärge saage valesti aru, mulle A väga meeldib. Lihtsalt sellist reisimisstiili ei ole minu silmad tõesti varem näinud.

A Gruusiast:

Liiklus on siin nii viisakas, autod tuututavad päris vähe ja sõidavad ainult kahes suunas korraga!
Ma käisin 2 tundi järjest tänaval ja ma saan ikka veel hingata, Delhis tuleb juba pärast 40 minutit ninast tahma!
Tänaval ei ole peaaegu üldse koeri ja mitte ühtegi lehma!
Tohoh, see on esimene mees, keda ma näen siin maha sülitamas!
Kas praegu on pühade tõttu nii vähe inimesi tänaval?
Kas teil majas WC ka on?

Ühesõnaga, Gruusia on nagu India level 1. Enne Delhisse minekut käige Gruusias ära.

Kangelane tiigrinahas (eepos)

2009-01-05T18:29:00.004+04:00

Kirjandustund.
Korruta A.H.Tammsaare umbes viiega ning mõistad poeet Shota Rustaveli tähtsust grusiinide jaoks.
Tema järgi on nimetatud pea kõikide Gruusia linnade, muuhulgas ka Tbilisi, peatänavad. Tema loodud eepos tõlgiti nõuka-ajal väidetavalt koguni eesti keelde (kui kellelgi kogub too suurteos riiulis tolmu, andke teada, ostan mõõduka hinna eest ära.)

Lühike eestikeelne ülevaade.

Kangelane tiigrinahas
(eepos)

Sündisin sellal, kui rahulikult voogav aeg ei olnud veel kellarütmi kängitsetud. Me sündisime, elasime ja surime, kevadele järgnes suvi, suvele sügis; ühel hetkel selles lakkamatus ringkäigus algas minu, Tiigrisüdame, elu.
Meie kodu oli Mets oma päikeseliste maasikavälude ja läbitungimatute tihnikutega. Metsa puude all elasid ja hingasid vaid mu õed ja vennad. Mu ema laksutas ööbikuna puuvõrades, isa valitses meie maailma lõvinahas.
Mind õpetasid nii puulehel roomav röövik, käratsedes põõsalt lendu tõusev linnuparv kui puulatvu painutav tuul. Terve mets oli täis vaid sugulasi, kelle tähelepaneliku hoolitsuse all möödus mu muretu lapsepõlv.

Ühel tavalisel idüllilisel päeval samaväärsete päevade pikas reas kuulsin ema laulmas iseäranis kaunist ja samavõrra kurba viisi. Mõistsin, et see laul oli mõeldud vaid minule: olin jõudnud oma täiskasvanuelu hakule.
On aeg, ütles isa. Ta kõneles pikalt. Viimaks ütles ta: „Tiigrisüda, seni oled Sa elanud metsas oma sugulaste seas. Tea, et kahel jalal kõndivad ning end loomanahkadesse mähkivad olendid on unustanud suguluse metsa loomadega. Inimene on su ainus vaenlane!“.
Minu noor tiigrisüda pakatas ihast peagi algava täsikasvanuelu järele, isa sõnad libisesid kõrvust, pealegi ei suutnud ma mõista, miks peaksin mina - tugev ja õiglane Tiigisüda - kedagi kartma.

Minu täiskasvanuelus möödusid mitmed karmid talved ja kaunid suved, täis rõõme ja võitlusi, milles saadud haavad ajapikku armistusid ning said osaks minust. Metsa elu lakkamatus ringkäigus olid surm ja võitlus igapäevased, kuid eales ei tapnud tugevamad nõrgemaid pelgalt lõbu pärast.
Kuni päevani, mil minu ees seisis jahimees.

Ma ei põgenenud.
Nahk minu seljal on parandatud, kuid need armid ei saa enam eales osaks minu maailmast.

Minu trendika triibumustriga (loomamustrid ning naturaalsed materjalid on alanud talvemoes jäkuvalt väga IN!) kasukas kaunistab nüüd tolle südika jahimehe niudeid.
Kõik kiidavad tema maitsekat ja praktilist stiili, uuenduslikku kuid siiski looduslähedast.

---
Heihoo, rahvuslik suurpoeet Rustaveli, kergita oma kauboikaabut, et tervitada ametikaaslast Eestist.
Joel on samuti poeet.
Eriti pühendunult kirjutab ta lasteluulet, mille säravaim näide siin:

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees,

mul kõik on õed ja vennad,

kes seal metsa sees,

mul ema ööbik,

isa lõvi nahas käis,

mul terve mets vaid ainult sugulasi täis

ise: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Kord ema laulis mulle väga kaunist viit

ja isa õpetlikud sõnad lausus nii:

"Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime!"

kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees:

ma julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees,

mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees,

mul terve mets ja ainult sugulased need,

mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Kuidas tulid jõulud Tbilisis?

2008-12-29T17:48:00.009+04:00

Täname küsimast, jõulud tulid meil ilusti. Tänu Uku emale ja toidumuuladele Eerele ja Aveliisile (nimed muudetud) ootas meid külmkapis neli pakki verivorsti peekoniga ja kaks purki praekapsast. Turult saime juurde kartulit ja mõned tükid jõulupõrsast. Heaga ei vaadanud me vorsti säilimiskuupäeva (okei, ma salaja vaatasin, aga poistele ei öelnud – 13. detsember) ja virutasime kogu kupatuse ahju.

Kahjuks ei olnud ahju umbes 2 aastat kasutatud, nii et kui vana rasv seal kärssama hakkas, eristasime me lõpuks üksteist sinise suitsu seest ainult kontuuride järgi. Aga mis seal ikka, valmis sai!

Niisiis istusid 24. detsembril tõenäoliselt ühedena vähestest inimestest Tbilisis rahulikku jõuluõhtut tähistama Karin, Marko, Uku... ja India couchsurfer Aman (temast tuleb hiljem pikemalt juttu. Mugavuse huvides kasutame tema kohta edaspidi koondnimetust Ahv).

Kui viina sai võetud esimese ja teise jala jaoks, siis oli aeg tulla jõuluvanal (Ahvi kupatasime selleks ajaks targu Batumi rongi peale). Jõuluvana oli sel aastal kahjuks veidi mööda pannud – nimelt tõi ta Markole ja Ukule imeilusad tuttuued uue aasta pildiga kilekotid (neid saab siin turult osta, 10 tetrit tükk. Saab osta ka Gucci, Versace ja kõikvõimalikke muid kilekotte). Aga need ei olnud lihtsalt kilekotid – kilekotis olid sees ka Gruusia professionaalse rahvatantsutrupi kontserdi piletid. Sellest, et Uku toas riiuli peal juba kolm sellist piletit seisis, ei olnud jõuluvanal mõningase miskommunikatsiooni tõttu aimugi.

Karinile tõi jõuluvana salli „made in Azerbaijan“ ja kogu perele veidi vesipiibusütt ja vesipiibutubakat ja ühe jubina, mis meie kodus juba eelmistest vahetusüliõpilastest seisnud vesipiibult seni puudu oli. Nii et jõulud tulid tegelikult hoopis mõnusas paksus vesipiibusuitsupilves. Ja kui kõrvale jätta asjaolu, et Marko paaniliselt jõuluvana kardab ja et poisid olid just samal päeval reisilt tulnud ja Uku kohaliku aja järgi kell 11 õhtale läks (mispeale Marko teda ohtralt tuhvliga peksis, aga need videod on õnneks salastatud), oli tegelikult uskumatult mõnus õhtu.

Kui te väga head lugejad olete, siis võib-olla paneme oma jõuluvideo üles ka.

Bakuuu ja muu

2008-12-29T10:53:00.009+04:00

ei, ärge mõistke pilti valesti, võõrsil veedet jõulud ei ole sundinud meid asutama uut ususekti.
(ehkki muidugi arvestades, kui palju me naftast sõltume, võiks asutada naftakummardajate kultuse küll. oo, püha Nafta, ära lõpe eal, palun!)
tegelikult on toornaftaga mängimine Aserbaidžaani külastava turisti agendas kohustuslik element.

niisiis, järgmine reis sarjast "Õpime tundma oma naaberriike" on edukalt läbi saanud.
ASERBAIDŽAAN: kontrastide maa (tõdemus Ukult). põgus ülevaade.

algab asi muidugi jälle naftast. Eesti kinnisvarabuum kahvatub Bakuu kõrval, ehitatakse peamiselt kõrgeid kortermaju, kuhu saava kolida vaid naftainimesed, sest teistele on ka hinnad kaugelt liiga kõrged.

erinevalt mõnest äsjakerkinud oil-boomi linnast, on Bakuul pikem ajalugu. päris sageli saab aru, et naftat ei avastatud siinkandis üleeile. kohati meenutab kesklinn Pariisi või mõnda muud Euroopa suurlinna: puiesteed, uhked hooned.

teisalt aga näeb tõelist vaesust, seda eriti provintsis. raha jaotub siin riigis karjuvalt ebaühtlaselt.

aga Bakuus võib pikalt jalutada tundega, et kõik ümbritsev on äsja ehitatud või renoveeritud. näiteks töötab pargis härrasmees, kelle ülesanne muuhulgas ka jooksvalt lapiga müüride marmorpindu läikivaks nühkida.

teisalt vaade kaspia mere rannikult, kus naftat pumbatud juba aastakümneid ning nüüd täidab maad nii industriaal- kui olmelaga. pikad rannaribad täis roostes torusid, lagunenud betooni ning vaikselt tiksuvaid pumpasid.

kohati on õlist musta maapinda kaevatud naftatiigid, sest tünnid saavad liiga kiiresti täis, aga väljapumbatud must löga on ju vaja kuhugi mahutada.

ka seal, kus naftat pole, leiab hullumeelseid maastikke ja loodusnähtusi.

näiteks mudavulkaanid Bakuust 80 km lõunasse, kus termiidipesadetaoliste kuhjade otsas keeb laisalt hall ja tihke muda. kostab vaid susinat ja mulksumist.

kõik see paikneb keset kõrbelaadset tühjust, ühel pool kaspia meri, teisel kummalise kujuga mäeahelikud. charlie chaplini moega jutukas taksojuht kihutab valge siksiga teedel, mida pole olemas. tühjuses vaid üksikud lambakarjad ning eesli seljas ratsutav laps-karjus.

väidetavalt umbes 50 aastat tagasi tõmbas üks karjus Bakuu lähedal rahulikult piipu, kui äkitselt süttis sädemest mäekülg, mis on suure leegiga põlenud tänaseni. nojah.

aga tõepoolest, mägi põleb, looduslik gaasileek on sedavõrd võimas, et juba mõne meetri kauguselt hakkab kõrvetavalt palav. igavene tuli.

ja siis järgmine müstiline loodusnähtus Iraani piiri äärsest kolkast- lubage esitleda- põlev vesi!

ongi selline kaev, kust lisaks joodavale ja kohalike arvates tervendavale mineraalveele väljub ka metaani, mis süüdates lõbusa leegiga vee kohal põleb.

on ka teistsuguseid tulesid. nafta ja gaasirikkale riigile kohaselt leiab pealinnast mitu igavest tuld. Asereid vaevab siiani mälestus 90ndatel kaotatud sõjast Armeeniaga. Diplomaatilisi suhteid ei ole siiani, kohalikud arvavad, et riik valmistub pidevalt uueks sõjaks.aseri "demokraatia" on samuti põnev teema.

kõikjal, isegi väikestes kolkalinnades, ehitatakse mr Alievile pühendatud parke ja muuseume. suured välireklaamid linnas või maantee ääres ei promo mitte uut mobiilipaketti vms, vaid näitavad 2003. aastal surnud rahva Isa ja Liidrit vaatamas tõsise näoga kaugusse, taamal päikesetõus; või teisel teda koos pojaga (mõistagi siis praeguse riigipeaga), taustaks riigilipp. jajaa.

(Uku lubas kirjutada pikemalt Aseri demokraatiast ning suhtest teise A tähega riigiga, mille nime me siin enam parem suhu ei võta.)aga igal pool linnapildiski on suurejoonelisus märksõna. bakuu mereäärse promenaadi lipp pärineb hiiglastemaalt. inetu värvikombinatsioon (sini-puna-rohe) küll, aga selle eest väga suur.

Olmest ja toidust ka.

Aseri köök on põhimõtteliselt vist rohkem nagu Türgi asi (aserid ongi etniliselt ja kultuuriliselt peaegu türklased). Uku suutis süüa rõlge välimuse, lõhna ja ilmselt ka maitsega rahvusrooga- keedetud juppi lehma jalast.

kultuurile kohaselt ei läinud me õhtul mitte õllekasse, vaid teed jooma ja vesipiipu suitsetama. see on tegelikult väga tore komme. näedki, kuidas lipsustatud ametnikud tulevad otse töölt, tellivad kannu teed moosiga ning suitsetavad vesipiipu.

nii tegime meiegi.

mis veel? oluliseks märksõnaks reisil sai rong, sest distantsid olid piisavalt pikad kolmed korral öörongiga reisimiseks.

Bakuus majutas meid viimased kolm aastat Eestis (ja Tartus!) elanud Neftali, kes hetkel õpetab aseritele hispaania keelt ja kellele Eesti väga meeldis. (tõepoolest, CouchSurfingu leheküljelt ei leia mitte ainult öömaja, vaid ka lihtsalt väga toredaid inimesi. peaaegu nagu läheks sõbrale külla.)

ps. Kar jättis selle reisi vahele, sest Aserbaidzaan on kulukas. juba viisa maksab 60 euri.

Kari külastas samal ajal India sõber (ka couchsurfer).

aga sellest ja meie jõulutähistamisest juba järgmistes postitustes. õige pea.

Häid jõule!

2008-12-24T13:32:00.004+04:00

Tbilisis on täna üle pika aja kõige soojem ja päikesepaistelisem päev. Kuigi linn on jõulutuledes, ei ole jõulutunnet kuskil.

Kõik välismaalased on jõuludeks koju sõitnud. Igatahes oleme me ühed väga vähestest, kes täna Tbilisis jõule tähistavad.

Poisid jõudsid just Aserbaidžaanist tagasi. Ostame turult jõulunänni ja lähme koju kokkama ja kodu kaunistama. Päris-kuuske see aasta vist siiski ei tule, sest me ei ole siiani ühtegi kuuske müügil näinud, mis ei oleks plastmassist.

Kodus ootab külmkapis hunnik verivorste ja praekapsast, Viru Valge ja Vana Tallinn seisavad kutsuvalt klaveri peal.

Ilusaid jõule teilegi!

Kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta?

2008-12-19T21:35:00.005+04:00

Meie nooremad lugejad on huvi tundnud (okei, tegelt ei ole, aga see tundus nagu lahe kõnekonstruktsioon), et kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta. Olgu siin siis üks kujundlik lugu selle kirjelduseks.

Ühel kaunil pühapäeval läksid teie Gruusia residendid üle jõe asuvasse Vana Tbilisi pubisse lõunat sööma. Pubi oli keskpäevale omaselt suhteliselt tühi (meestesalgad ilmuvad sellistesse kohtadesse alles kuskil õhtusöögi kanti). Lisaks meile oli pubis veel kaks noormeest, silma järgi vanuses 10 ja 12.

Kõigepealt arvasime, et nad ootavad oma vanemaid. Siis tellisid poisid vanematele ära 2 liitrise õlle. Noh, mis seal ikka. Aga seejärel istusid poisid lauda ja lisasid tellimusele ka 20 hinkalit (meie tellime tavaliselt kolme peale 15, kui kõht väga tühi juhtub olema). Vanemaid ei paistnud kuskilt. Noormehed keerasid pudelil korgi maha, hakkasid vastastikku tooste tegema ja hinkaleid vitsutama. Kusjuures olles selle juures tunduvalt mehisema olekuga kui enamus meievanuseid eesti meesterahvaid.

Huumor saabus siis, kui lapsed ka meid oma lauda kutsusid ja meile õlut pakkusid. Võib-olla oli asi ka eelmisel õhtul mahapeetud peos, aga me leidsime, et endast 15 aastat noorematega napsuvõtmine oleks tiba liig. Nii nad meist sinna jooma jäidki.

Talveöö mängud meie kodutänavas (2.30 öösel)

2008-12-17T17:56:00.001+04:00

Eerm WTF?

2008-12-15T16:37:00.008+04:00

...küsisime meie ja veel 4 miljonit grusiini täna hommikul aknast välja vaadates.

Eestlastele omase kahjurõõmuga on teil ilmselt hea meel kuulda, et ilm, mille tõttu mina eile nentisin, et mütsi ei pea veel niipea ostma ja Marko kurtis, et tema praegune müts on liiga paks, tegi üleöö kannapöörde ja nüüd tuleb terve tänase päeva taevast alla mingit lumelaadset ollust. Ja ei, see ei näe sugugi välja, nagu see kavatseks kunagi lõppeda. Uku, kes niikuinii juba suvest saati mütsi kannab, keeldus täna üldse kodust välja astumast.

Iseenesest sobib praegune ilm vaikselt linna hiilivate jõulutulede ja poodidesse ilmuvate jõulumunade ja võltskuuskedega natuke paremini kui pidev päikesepaiste. Ma lootsin, et äkki siin pääseb kogu sellest jõulukammaijaast, aga tegelikult lükkus see lihtsalt veidi edasi, sest grusiinid tähistavad jõule hoopis 7. jaanuaril. Mis siis, et üks Austraalia vend hiljuti välja proges, et Jeesus tegelikult hoopis juunis sündis.

Sümpaatne on kogu asja juures see osa, et grusiinidel on lehm miski hea uue aasta püha loom. Mis tähendab, et kõik kohad müüvad kõikvõimalikke erinevas suuruses ja erinevast materjalist lehmi. Nunnu!

Aa, ja kui jutt juba kurioosumitele läks, siis eile käisime Markoga Tbilisi filmifestivali lõpetamisel, mille ajaks oli kino ukse taha kogunenud märkimisväärne rahvamass ruuporite, loosungite ja veidi Brežnevi näoga meesterahva piltidega. Mass koosnes valdavalt vanaldastest prouadest, kelle eesotsas lõugas ruuporiga härra Agitaator. Pika veerimise peale õnnestus meil välja lugeda, et prouad (kes ei näinud mitte kuidagi välja nagu filmifestivali põhipublik) protesteerivad Tbilisi filmifestivali vastu, sest seal ei näidata ühtegi Gruusia filmi.

"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa (arusaamatu gruusiakeelne lauselõpp)," skandeeris rahvas.
"Kas me tahame filmifestivali, kus ei näidata ühtki gruusia filmi?" karjus Agitaator ruuporisse.
"Ei, ei, ei!" skandeeris rahvamass vastu.
"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa," jätkas rahvas.

Kui ma kaks tundi hiljem kinost bussiga mööda sõitsin, olid prouad ikka veel seal ja lõugasid kõvemini kui kunagi varem. Kodanikualgatus missugune!

Gruusia postiteenus

2008-12-08T18:01:00.004+04:00

Meie truumad sõbrad on uurinud, kas meile Gruusiasse postkaarti tasub saata.

Olgu siinkohal öeldud, et Niru saadetud postkaart tuli meie juurde 5 nädalaga (kusjuures Tbilisi postkontorist meie koju tulek võttis tal aega 3 nädalat) ja Tajo väidetavalt oktoobris posti pandud kaart ei ole veel siiamaani elumärki andnud.

Nii et jõulutervitusi ilmselt tiguposti teel saata mõtet ei ole.

Muidugi võib olla asi ka selles, kuidas me posti saame. Postkaste siin nimelt ei ole. Kiri pannakse kas ukse vahele või (kui vihma sajab) lükatakse aknast sisse. Kui aknad kinni on, viiakse post naabrite juurde või lähedalasuvasse poodi.

Nii et kui te midagi väga ilusat saadate, on tõenäosus, et meie naabrid või poetädi raamivad selle ära ja jätavad hoopis endale.

Ega Gruusiast asjade saatmine oluliselt kergemini ei tööta. Kui sa oled pika otsimise peale leidnud Tbilisist mõne Gruusia-teemalise postkaardi (neid eriti palju ei müüda ja müügil olevad on üldiselt koledad), ja oled leidnud sinna juurde ka margid (neid saab üldiselt postkontorist ja muide, Euroopasse kirja saatmine maksab 3 larit ehk 22 krooni!), ei ole siin linnas ühtegi postkasti. Päriselt ka - ma ei ole mitte ühtegi näinud! Ainus võimalus kirju, kaarte jmt saata, on viia need oma käega postkontorisse.

Aa ja paki saatmine? Me korra proovisime uurida, et kuidas saaks pakki saata. Pärast kolme koha läbikäimist soovitati meil pöörduda Marjanshvilisse (kuskil üle jõe asuv linnaosa), kus asub ainus postkontor, kust saab pakki saata. Aga hoiatati, et see läheb väga kalliks. Niisiis me ei viitsinud.

Uku ja Karin Armeenias

2008-12-05T16:30:00.001+04:00

Etendus 17 vaatuses
etenduse illustreerimiseks tuleb vaadata pilte aadressilt http://picasaweb.google.com/karin.palo/Armeenia

1. pilt

Lavakujunduses on rongi platskaartvagun. Rongis on kottpime, vahepeal, kui rong kiiremini sõidab, paistab natuke valgust. Vagunis istub palju inimesi, enamus neist natuke rääbaka välimusega. Kõik toolialused ja platskaardi 3. korruse kohad on täis suuri kotte ja karpe, millega veetakse Armeeniasse karaljokke (hurmaa magusam vend), hügieenisidemeid ja mida-kõike-veel. Kõikjal käib aktiivne gruusia- ja armeeniakeelne vestlus. Karini ja Uku vastas istuvad kaks umbes neljakümneaastast sümpaatset naisterahvast ja söödavad neile juustu, leiba, kartulit ja muna.

Rong jõuab Gruusia piiri peale. Läbi käib onu, kes kontrollib passe. Niikaua on rongi ümber oma poe püsti pannud kõvasti erinevaid müüjaid. Uku ostab endale sünteetikast tehtud mütsi, mis sooja ei hoia, aga see-eest ajab pea sügelema. Rong seisab 2 tundi, kuni kogu kaup laaditakse maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi.

Armeenia piirini on 45 minutit sõitu. Uku ja Karin naudivad niikaua pimedas ja inimtühjas restoranvagunis oma teed ja kahte keeduviinerit.

Seejärel seisab rong 2 tundi Armeenia piiri peal. Jälle laetakse kaup maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi. Seekord kontrollitakse üle ka rongi tualettruumid ja elektrikapid – äkki on mõni Euroopa Liidu kodanik sinna peitu pugenud ja püüab Armeeniasse emigreeruda. Aga seda Uku ja Karin enam ei näe. Miks, seda te juba teate (või kui ei tea, lugege varasemast postitusest).

2. pilt

Lavakujundus muutub elutoaks, kus elab estofiil Oskars, kelle Leedust pärit ema ja Lätist pärit isa kohtusid Tartus õppides. Valgusega antakse mõista, et tegevus toimub minevikus, nädal enne, kui Uku ja Karin sinna jõuavad.

Oskarsi juures on külas vene tütarlaps Julia koos oma inglise noormehega (nimetame teda Jamesiks). Lisaks peatub parajasti Oskarsi juures ka ameeriklane Jeff. Julia ja James tülitsevad. Öösel ronib purjus Julia Jeffi voodi jalutsisse ja jääb sinna magama.

Jeff: „Julia, mine nüüd oma voodisse!“
Julia: „Ma olen voodis.“
Jeff: „Ei-ei, sa oled minu voodis.“

Kõneluse peale ärkab James, kes näeb Juliat Jeffi voodis ja satub raevu.
James: „Sa k*** l***, mis sa selle mehe voodis teed!“
Jeff: „Kuule-kuule, mul on riided seljas JA tekk peal ja sinu naine magab selle teki peal, meil ei saaks siin ka kõige parema tahtmise juures midagi juhtuda.“
James: „Sina ole üldse vait, muidu saad peksa. K*** l***, ma kuulsin kõike, mis te tegite!“

James võtab Julia passi ja põletab ära. Nädal hiljem kohtavad Uku ja Karin Juliat, kes üritab tulutult vene saatkonnast saada paberit, millega teda Venemaale tagasi lastaks.

3. pilt

Ruum on sama, Oskarsi elutuba. Tegevus toimub tänapäevas.

Uku: „Karin, kas sina oled öösel külmkapist ühe jogurti ära söönud?“
Karin: „Eerm... ei...“
Selgub, et jogurti ja salati kallal on käinud Oskarsi Leedust pärit korterikaaslased, kristlikud tütarlapsed. Uku ja Karin vaikivad igavesti, aga peavad tütarlaste vastu edaspidi salajast vimma.

4. pilt

Uku ja Karin istuvad Jerevani pargis purskkaevu ääres asuvas kohvikus Poplavok. Kohvik on euroopalik, nagu enamus Jerevani kohvikuid. Menüü tuuakse igale inimesele ja see sisaldab nii inglise- kui venekeelseid kirju. Mängib elav jazzmuusika.

5. pilt

Kelner toob arve. Arve peal on eraldi rida „Muzõka“ ja hind 2000 drahmi (40 eeku). Uku ja Karin: „#*-;/%“. Pärast ropendamist maksavad Uku ja Karin arve.

6. pilt

Uku ja Karin istuvad väikese kollase Armeenia liinibussi tagaistmel. Buss sõidab gaasi abil ja näeb välja nagu kunagi Eestis toiminud koolibussid, mida kutsikateks nimetati. Tagaistmel loksutab nagu Tšehhi lõbustuspargi ameerika mägede atraktsioonil.

Karin: „Mul on tunne, et härra mu kõrval on ennast täis lasnud.“

Uku võtab selle peale kotist liitrise koduveinipudeli ja annab selle Karinile.

7. pilt

Armeenia väikeküla. Lavakujunduses domineerivad armeeniakeelsed sildid, mistõttu keegi publikust ei suuda küla nime välja lugeda. Bussipeatuses joob kamp kohalikke mehi.

Uku ja Karin astuvad bussi pealt maha. Nende ees peatub küla välimust arvestades päris viisakas ja euroopalik auto. Umbes 30-aastane juht vaatab välja ja naeratab kohati puuduvate hammastega naeratust. „Taksi?“ küsib ta.

Kuna juht ei räägi ühtegi keelt peale armeenia keele, lehvitab ta käes tuhandedrahmist ja siis imiteerib teise tuhandese pooleks lõikamist, andes niimoodi märku, et sõit Geghardi mungakloostrise maksab poolteist tuhat drahmi. Uku ja Karin istuvad autosse.

8. pilt

Geghardi mungaklooster, 13. sajand. Ilusam kui enamus Gruusia kirikuid. Peasaali akendest langeb põrandale kollane valgus. Kiriku kohal on mõned koopad, mille mungad on mäe sisse toksinud.

Taksojuht kasutab iga võimalust, et Karinit katsuda, trepist üles aidata või tema õlale toetuda, et vaadata, mida Karin pildistab. Ja muudkui naeratab oma hambutut naeratust ja näitab ülespidi pöialt. Et Karinit päästa, püüab Uku ennast pidevalt tema ja taksojuhi vahele sättida.

9. pilt

Uku ja Karin seisavad 1. sajandist pärit Garni templi ees, mille kunagi ehitasid roomlased ja seejärel otsustasid grusiinid Unesco abil kuhilast sammastest uuesti õige asja teha. Uku ja Karini juurde tuleb rinnasildiga mees, kes hakkab väga aktiivselt templi ajaloost rääkima.

Onu avab ukse templi kõrval seisvasse 1. sajandist pärit saunamajja ja muudkui jätkab armeenia vene keeles seletamist.

Uku: „Sa said aru, millal see saun täpselt ehtatud on?“
Karin: „Ta ütles korduvalt 1870, aga see ei kõla väga reaalselt. Mul on tunne, et ta ei oska üldse vene keelt.“
Uku: „Aga küsime talt!“
Karin: „Ma ei tea, pigem lihtsalt nooguta, loeme pärast raamatust.“

Uku pistab onule pihku 500-drahmise mündi. Onu vaatab seda pahaselt, ei lausu sõnagi ja läheb väga kiiresti minema.

Eesriie. Vaheaeg. Pakutakse dolmasid, suurepärast šašlõkki ja viietärnist Ararati konjakit.

10. pilt

Selle stseeni lavakujundus läheb nüüd päris palju maksma. Uku ja Karin istuvad kuristiku servale paigutatud laua ääres, taamal on igas küljes mäed. Paistab karge detsembripäike. Uku ja Karin kiiguvad kiiktoolis, söövad suitsuforelli ja joovad veini.

Karin: „Kui nüüd tuleksid lõvi ja tall veel käsikäes vastu ka, siis ma usuksin, et me oleme paradiisis“.
Uku: „Kui lõvi ja tall esikäppadest kinni hoiavad, kuidas nad siis kolmel jalal käivad?“

11. pilt

Uku ja Karin otsivad Garni väikekülas Jerevani minevat marsat. Uku (marsajuhile): „Vabandage, kas see marsa sõidab Tbilisi?“ Marsajuht naerab.

12. pilt

Uku ja Karin maanduvad bussiga Ashtaraki linnas, mida Lonely Planet kirjeldab kui „meeldivat väikelinna, täis 19. sajandist pärit maju“.

Uku: „Vabandage, kas teil siin linnas mõni kohvik ka on?“
Tädi: „Ei, aga kui te kõnnite 6 km maantee peale, siis seal on kohvik.“

19. sajandist pärit maju on 3, ülejäänud oleks justkui Stalin oma käega ehitanud.

Karin käib karistuseks Ashtaraki kultuurimajas pissil.

13. pilt

Uku ja Karin jõuavad 13. sajandist pärit S... kiriku juurde. Palju rohkem kui kirik ise, huvitab neid kiriku taga avanev mägede- ja kuristikuvaade. Lõpuks tuleb naabritädi, keerab võtmega lahti kiriku ukse ja paneb seal kaks küünalt põlema. Uku ja Karin ostavad veel kaks küünalt ja panevad need ka põlema.

14. pilt

Uku ja Karin jõuavad Ohanavani kiriku juurde. Kirik oleks osaliselt justkui ehitusjärgus ja osaliselt justkui maha jäetud. Kiriku uks on lahti.

Uku: „Tundub, et jumal ei ela praegu siin.“

Kirikus ei ole ikoone, altarimaale ega mingeid muid jumalikke vidinaid – on lihtsalt 13. sajandist pärit suur kivihoone. Kiriku kuppeltornis lendavad tuvid on põrandale situnud suure valge ringi, mis otsekui peegeldab kuppeltorni kiriku põrandal.

Karin ronib üles kiriku seinas olevatest poolemeetristest trepiastmetest. Üleval on väike ruum, mille seinale on keegi 70 aastat tagasi pulli pärast sodinud aastaarvu 1938. Karin tuleb trepist alla.

Uku: „Karin, ole ettevaatlik!“
„Põnts, põnts, põnts!“ kukub Karin trepist alla ja väänab vasaku jala välja.

Pärast seda teeb Karin karistuseks mõned pildid, kus Uku poseerib altari peal jeesusena.

15. pilt

Uku ja Karin käivad mööda külateed kirikust tagasi maantee poole, võttes liitrisest plastpudelist aeg-ajalt kosutuseks lonksu veini. Karin lonkab tugevalt.

16. pilt

Karin istub Ohanavani poe ees. Uku kõnnib mööda maanteed.

Uku SMS: „300 meetrit allavoolu on restoran et al. Liipad?“
Karini SMS: „Leidsin siit juba sõbrad, kes kutsusid meid teises suunas kohvikusse. Nad on autoga, tulevad järgi ka. Mul on number. Aga eks ma pean vist pigem sinuga leppima. Nii et tulen.“

Kohvikusse Uku ja Karin ei jõuagi, sest enne helistavad Rait ja tema gruusia kolleeg ja teatavad, et nad on oma valge Jeebiga õige pea seal.

17. pilt

Karin (ühe jala peal kraavist välja hüpates): „Tead, kui raske on ühe jala peal pissida?“

Uku ja Karin ronivad valgesse Jeepi.

Eesriie. Etenduse lõpp.

Minu tänane kodutee bussis number 75 (kirjand)

2008-12-03T14:24:00.001+04:00

On reede õhtupoolik, lõpetasin just väsitava koolipäeva. Lähen Rustaveli metroopeatuse juurest bussile, et sõita 10-15 minutit Saburtalosse, Gagarini väljakule.
Järgnevalt kirjeldav kirjand teemal „minu kodutee“.

Ilmselt on mul seni Tbilisi bussiliiklusega lihtsalt väga vedanud, sest praegune kojusõit ületab senised ajarekordid mitmekordselt.
Kahjuks ma starti päris täpselt ei fikseerinud, aga sõiduaeg tuleb kindlasti üle tunni. Oi, palju üle tunni. Palju-palju isegi.
(Nüüd siis juba tund aega selles hetkest, kui kirjutasin siia, et tuleb üle tunni. Mis edasi?)

Valisin Rustavelilt sõitu alustades bussi numbriga 75, mis tõenäoliselt ühendab Tbilisi ebapopulaarseid sihtpunkte ning on seetõttu alati pigem tühi. Täna kogub ta aga sellegipoolest arvestatava reisijaskonna, võtmeteguriks ilmselt panustamine eelkõige protsessile (lõpuks polegi vahet, kuhu sellise loksumise peale jõuda).

Metrooga praegust inimkontsentratsiooni siiski võrrelda ei saa. Kõige rajumal korral pidi hingama väga väikeste sõõmudega, sest rinnakorv oli rahvamassis nii kõvasti kokku pigistet. Tulen Tbilisi metroo pealiinile tipptunnil kindlasti tagasi, kui minust on saanud üksik ja kurb vanainime, sest teraapilises mõttes ei ole midagi paremat sellisest lähedustundest ja usaldusest, pidurdamis- või kiirendamishetkedel ühises massis vaid üksteisele toetumisest.

Mulle tundub, et grusiinid näevad liiklusummikutes bussis istumise põhjustajana jumalikku tahet, sest muidu ei suudaks nad eales nii rahulikult paigal püsida (vaid mõned vaikselt sositatud vandesõnad pärast pooleteisetunnist retke). Näiteks autojuhid, kellele jumal liiklusummikus mingigi näilise vabaduse jätnud (erinevad kangid, pedaalid, nupud), signaalitavad kõrval hullunult, röögivad ja ropendavad ning mis põhiline, kasutavad ära misiganes võimalust, et teistele autodele ette keerata, paradoksaalselt eesmärgiga ometigi kiiremini edasi jõuda.

Grusiinid ei saa loomuomaselt jätta kasutamata ühtegi võimalust teistega võistelda. Jällegi kuumaverelise rahvuse asi. Näiteks kui kaks bussi satuvad enamvähem üksteise järel sõitma, saab sellest kohe bussiralli. Meie praegune rivaliteet võistlejaga number 6 on korduvalt tõotanud võtta avarii mõõtme, sest teisest ettesaamise nimel muutuvad manöövrid üha järsemaks. Number kuue rahvast tunnen juba hästi. Järgmisel üksteisest möödumisel saab lehvitada. Aga me oleme praegu ees. Hoiame kõik 75-rahvaga pöialt, sest see on ju ka meie võitlus.

Kui praegustest bussikaaslastest homme keegi mulle juhuslikult tänaval vastu satub, ütlen kindlasti inertsist tere. Nemad on minu tänaõhtune perekond.

Meie Emaks on lopsakas daam, kes istub kuskil allpool ja kellest hoovab kodust kaneelilõhna. Pärast vaatan, et ta vahib veidi ebameeldiva moega tühjust ning pole üldse emalik, kahjuks. Aga kui tavapäraselt satub linnaliinibussis sulle lähedale mõni eilse alko, roiskunud kala või mitmenädalase pesematuse järgi lõhnav härra/daam, siis kaneel ning kuklasse krunni seatud juuksed on helladeks tunneteks kindlasti piisavad.

Siis on meie peres kolm väikevenda, kellele anti kamba peale üks intellekt (seegi päris tuhm). Uskumatu, kui sarnased on imbi-jorsid erinevates kultuurides. Mobiili valjuhääldist lastakse mõnusat klubimussi, bussi kollaste käsitoepostide vastu etendatakse erootilist postitantsu, noorte nägudest kiirgab õndsalikku juhmust. Teate eestikeelset hitti „Sul on kõige kaunim kann“? Siin imbid lasid just selle laulu originaalversiooni. Vahepeal kaks läksid maha, jättes kolmandiku ajust täitsa üksi. Ei, siiski mitte, jalutavad bussiga kaasa, näitavad meile erinevaid siivutuid käemärke ning etendavad nüüd siis juba värskes õhus postitantsu liiklusmärgiga, mis selle peale kurvalt viltu vajub. Bussi jäänud ajukolmandik teeb häälitsusi, mis viitavad tema rahulolevale meeleseisundile.

Vanem õde. Ta oli siis juba päris suur, kui sa sündisid. Nii olidki sa talle pigem tema tulevase emaduse proov. Ja kui ta nüüd enam lapsi ei taha, siis pead sina ennast süüdistama. Aga kui buss ootamatult pidurdab, siis kukub ta järsult sinu vastu ning vaatab sind ootamatult hella tundmusega: väikevend on tõesti suureks saanud.

Vanem vend. Ilmselt sai pere vanima lapse staatus talle liigrängaks koormaks. Nii ta otsustaski mitte õppida ülikoolis, vaid pääseda kaneelilõhnalise ema ning terve bussitäie õdede-vendade eest, tehes sõbra isa firmas üldse mitte kontimurdvat ja päris tulusat ehitustööd. Kas see oli ikka õige valik, mõtleb ta nüüd, kui ülikooli lõpetanud noorem vend võtab ummikus seistes kotist sülearvuti. Terve mõistus, tule koju, mõtleb ta veel ja lahkub bussist, et jõuda teistest mitu korda varem koju.

Vahelepõikeks tõdemus, et tõepoolest, jalutades oleksin ka mina juba kodus. Aga samas, signaalitamine on kasvanud kõrvulukustavaks, buss sõitis just arvestatava matsuga ühele autole küljelt sisse, aga kõik jätkavad teekonda. Ju siis oli mõttetu auto või autojuht. See kõik on seda väärt. Arvuti aku peab ka veel veidi.
Viimase kahekümne minutiga oleme edasi liikunud vaevalised 50 meetrit.
Tuharad juba surisevad mõnusalt, rivaal number 6 pressis just ette, ei olnd väga kellelegi lehvitada, sest inimesed magasid või põrnitsesid tuimal pilgul enda ette.

Ja siis muidugi Isa. Ma ei näe teda, sest istun seljaga sõidusuunas, kuid tema kohalolekus ei kahtle ometi keegi. Oleme ju teel, vahel harva ka liigume. Mõni tugeva ja karuse häälega ühmatud vandesõna, musikaalses rütmis tuututatud sireen- rohkem pole vajagi.

Nii.
Nüüd saab kohe arvutil aku tühjaks. Olen kirjutanud selle loo, õppinud gruusia keele sõnu, mõelnud pikalt elu ja inimeste üle.
Tavapäraselt 10-15 minutit kestev teekond on täna kestnud juba üle kahe tunni. Maksan selle lõbu eest krooni ja 40 senti, mis teeb minutihinnaks pisut üle ühe sendi.
Lahkun umbes 100 meetrit enne oma tavalist peatust, et võtta teelt pagariärist soe saiake.

Järgmise korrani, kallis perekond.

Armeenia

2008-11-28T16:30:00.003+04:00

Gruusias elavad armeenlased r22kisid, et Armeenias on shashl6kk maitsvam ja rohi rohelisem.
Me tulime nyyd Ukuga oma silmaga j2rgi vaatama, et kuidas sellega siis on.
Reisikirja tasub oodata ilmselt kolmap2eval.

Aga alustuseks tabas meid kohe piiri peal p2ris korralik ylekuulamine, sest Armeenia ainus sylearvuti ei tunnistanud minu passi.

"Miks te Tbilisis 6pite? Miks te Armeeniasse l2hete? Ei, aga tegelt ka, miks te tahate Armeeniasse minna?" kysis nahktagis gorilla meilt pool tundi j2rjest. Ja rong muudkui ootas meie j2rgi...

Ja kui me l6puks olime suutnud neile selgeks teha, et Armeenia ei ole meie unistuste maa, kus elada ja t66tada ja me olime tervelt rongi peal ja seletasime t2didele innukalt vene keeles seda, kuidas gestaapo gorillad meid yle kuulasid, ilmus meile 2kitselt n2kku taskulambivihk (rongi platskaardis 66siti m6istagi elektrit valgustamiseks ei raisata) ja sama tuttav nahktagivend ytles "nakonets nashli vas!"

Tal olid siiski veel m6ned kysimused. N2iteks kus me Jerevanis 66bime ja miks meie L2ti s6ber, kelle juures me 66bime, Armeenias elab ja mis on ikka meie aadress. Meie lemmikkysimus on gorilla omadest ilmselt "Miks teie s6bral ainult yks aadress on?" Eerm...

L6puks hakkas rong liikuma. Gorilla, vaeseke, vist s6itiski meie p2rast piiripunktist Jerevani. Aga pole hullu, me andsime talle v2hemalt yle poole aasta p6hjust kedagi kysitleda.

Aga nyyd Armeenia rohelisemat rohtu nosima!

"Totaalne muutumine" Gruusia moodi

2008-11-25T16:43:00.008+04:00

Vaatamata meie suurepärasele vene keele oskusele ja minu aastatepikkusele väitluskarjäärile ei suutnud me Ukuga juuksuri juures selgeks teha, et me ei taha tegelikult endale pähe Tbilisi sügismoodi 2008. Toolist pääsedes vaatasime üksteisele otsa ja naersime päris kaua. Ja koju jõudes naeris Marko veel kauem, nii et win-win-win situatsioon. Kaheksa lari eest rõõmu kui palju!

Et milline on Tbilisi sügismood 2008? Uku jättis juuksuri põrandale umbes kilo jagu juukseid ja minul on silmade ees tukk, millest ma läbi ei näe, aga mis kõrva taha ka ei ulata. Välimuses kaotasime vastavalt viis ja 20 aastat. Eks me nüüd õpime oma uue imagoga elama.

Juuksur: Nino

Stilistid: Kar&Marx Stuudio

Fotograaf: Marko Uibu

Modellid: Karin ja Uku

"enne ja pärast"-võrdluseks võite vaadata eelmisi pilte siit.

Lumelinn

2008-11-25T16:40:00.003+04:00

Niikaua, kui teil Eestis on lumetorm, on meil k6rgr6hkkond. Eile n2iteks oli 20 kraadi sooja. Ehitage meie eest ka yks lumelinn!

Foto on tehtud 23. novembril.

Top 5: kohvikud-baarid-restod Tbilisis

2008-11-21T16:22:00.003+04:00

- SALVE
Ilmselt meie lemmikbaar Tbilisis. Selline koht, mida tahaks isegi omada. Kutsud sõbrad ja kõik veedavad mõnusalt aega.

Toit: omaniku, toredate vuntsidega tüübi, ema valmistab köögis seda, mida küsitakse. Salve pole miski resto iseenesest, aga muna või pannkooke ikka praetakse. Köök on väike ja kodune. Lähed sealt tualetti minnes läbi ja näed, kuidas tädi väiksel pliidil sulle süüa teeb.

Jook: vein oli esimesel korral aint magusavõitu. Palusin ka kuiva, lubati muretseda. Aga edaspidi oleme joonud ainult õlut. Maksab vist 2,5 larit pudel.

Teenindus: no nagu oleksid sõbral külas. Et peaaegu nagu hõikaks tüübile, et kuule, ma võtan ühe Argo (kohalik õlu) veel ja siis lähed võtadki leti tagant.

Interjöör: neli väikest lauda, max paarkümmend inimest. Võib laudu kokku lükata, kui teine seltskond tundub ka tore. Üldiselt tundubki.
Laupäevaõhtuti omaniku sõbrad (ja veits vist nagu meie sõbrad ka) laulavad ja mängivad pilli. Muidu ka võib end vabalt tunda. Võta vali arvutist oma lemmikmuusikat. Väidetavalt toimuvat vahel ka džässiõhtud.
Seintel erinevad plakatid ja külaliste pildid. Meie pilt lubati ka üles panna, aga seni ei ole pandud. Me keelduma uskumast, et põhjuseks võib olla see, et oleme liiga inetud.

Asukoht: vanalinnas, oleme oma elust üle tunni kulutanud koha otsimisele. Nüüd enam ei eksi, aga kirjeldada ka ei oska. Pigem seal pool vanalinnas, kust läheb üles kindluse juurde.

- HINKALIURGAS
Allar Jõksi ja nüüd ka meie üks lemmikohti.

Toit: priima näide Gruusia köögist. Hinkalite kõrgklass, sašlõkk jms. Mõistlik hind.

Jook: piisavalt odav et juua veini liitritega. Hommikune peavalu muidugi ka.
Teenindus: gruusialikult hooletult elegantne. Nägime, kui tädidele toodi uued vormiriided. Oh seda elevust! Meie hinkalid samal ajal jahtusid köögis. Aga nüüd on daamid kui ladvaõunad oma punaste vestide ja lipsudega.
Ja mis põhiline, teenindajaid on terve armee, mis on omaette vaatamisväärsus.

Interjöör: hiiglaslik pommivarjend. Loomulikud pehme tumepunase sametriidega polsterdatud diivanid ning piirded. Nagu Viru varietee 80ndatel?

Asukoht: Rustavelil vanast postkontorist üle tee, seal kus ehitatkse uut Radisson SASi. Keldris, mõistagi.

- TÕRVIK
Külastussageduselt meie pingerea vaieldamatu liider. Kvaliteedi ja hinna suhtelt sarnaseid kohti leiab Tbilisist ilmselt väga palju. Koha muudab populaarseks asukoht meie kooli lähedal.

Toit: salat kalakuri (linna salat), mis sisaldab sinki, gruusia suitsujuustu, tomatit, kurki ja majoneesi on siinsete salatite favoriit. Ühest portsust saab minusugune turd mees kõhu väga täis, hind 4,5.
Soovitame ka tõrviku väga head ostrit ning „firmennie bljuda“ ahjuvormi „Tõrvik“ või „Madam Bovary“ (kartulitega), mis siiski ei pruugi alati olla eriti hea, sõltub, kas köögis on kvaliteetse või mittekvaliteetse liha päev.

Joogid: Liiter veini Tõrvikus 3 larit ehk u 23 krooni. Hommikune peavalu on vaid punkt ilusa suure I peal.

Asukoht: Filarhmoonia juures ja mis peamine, meie teel bussipeatusest kooli ja tagasi.

- OSSEETIA KOHT
Pikka aega müütiline paik, millest me olime kuulnud, aga kuhu ei olnud jõudnud, kus väidetavalt odavad ja head toidud, mõistlik rahvamuusika jms. Tutvustatatud meile toredate ameeriklaste poolt.
Sel nädalal proovisime Uku vanemate ja teiste sõpradega ära.

Toit: ongi nii nagu lubatud. Odav, aga hea. Soovitan Osseetia hatšapurit kartuliga. 6 raha eest tõeliselt toitev.

Jook: tasub võtta küll.

Teenindus: mõistlik.

Interjöör: sellise renoveeritud etno-resto moega. Tuleb välja, et täpselt see ongi. Vanad sepistatud kaunistused seintel säilitatud vanast. Taoliste kohtade seas ei midagi erilist iseenesest.
Väärtuslik on aga õhtuti esitatav rahvamuusikaprogramm. Rahvariietes härrad taovad kõrvalruumis kaarte ja õpivad samal ajal laule, siis tulevad lavale ja esitavad priimat Gruusia rahvamuusikat. Vahepealne viiuli-klaveriduo populaarsete meloodiatega oli nagu veits teisest ooperist ja kuidagi sobimatu. Aga daam käitus klaveriga karmilt, plusspunktid selle eest.

Asukoht: väävlisaunade lähedal, suure tee ääres, nurgal. Ma ei oska täpsemalt kirjeldada.

- PUR - PUR
Juba nime tõttu saab tugevalt boonuspunkte. Boheem-läänelik kohvik-resto vanalinnas.

Toit: mitte üldse liiga valusalt tapva hinna eest prantsuse või laiemalt lääne-euroopa kööki. Minu liharull peekonis oli tore elamus.

Jook: pole mingi joogiurgas. Liiter korralikku veini u 150 krooni. Õlu on odavam ja seda on ka ok juua.

Interjöör: võiks olla mistahes boheem-trendikas resto eestis või laias maailmas. Aga tore vaheldus ja muidu ka ilus. Lühtriks kasutatud kleidi eest saab boonuspunkte.

Asukoht: vanalinn. Ühe pisikese pargi veerel.

Mungad, kes elasid koopas

2008-11-18T18:20:00.008+04:00

Gruusia ja Aserbaidžaani piiri peal, keset halli k6rbe meenutavat kuumaastikku, asub väike asula nimega Davit Careja. Kunagi elas seal 6000 munka, m6ned neist k6rge m2e otsas, kuhu nad olid endale kaljudesse koopad toksinud. Teised allpool, kombineerides linnust ja mägikoopaid.

Muidu olid mungad ysna eraklikud, s6id, palvetasid ja hoidsid omaette. Lihav6ttepyhadel aga said mägimungad ja Lavra kloostri gäng kokku ja palvetasid koos.

See pakkus vahva v6imaluse pärslastele tuhande kuuesaja millendalgi aastal tulla ja k6ik 6000 munka korraga ära tappa ja mäe peal asuvate koobaste seintele 9. sajandil maalitud freskodel näod maha kratsida.

Siis tulid vene väed ja avastasid, et avaras mäestikus on koobaste vahel mugav märgilaskmist harjutada. Siis tulid Gruusia väed, ajasid venelased välja ja hakkasid ise märki laskma.

Täna elab linnuses 4 munka, 8 kassi ja nende 4 abitöölist. Üleval Gruusiat ja Aserbaidžaani lahutava mäeaheliku otsas on nii vaikne, et k6rvadel hakkab valus. Ainsad hingelised, keda siin kohtab, on m6ned yksikud turistid, kes on viitsinud ette v6tta pooletunnise ronimise ja koopad yle vaadata.

Muinasjuttu toetasid Anu, Kalev, Küllike ja Urmas. Aitäh!

Mental torture

2008-11-12T13:37:00.003+04:00

Tegin täna hea nalja ä.
Rahvusvahelise õiguse loeng. Õppejõud: "According to the UN Convention Against Torture, it is an act that constitutes physical or mental torture".
Kar: "These two inflict severe mental pain on me every day, can I go to international court now?"
Jaa. Väike päike igas päevas.

Et enesekeskse postitusega jätkata, siis otsustasin, et kuigi Uku ja Marko on väga vahvad, on mul ka nendevälist stimulatsiooni vaja ja käisin eile ühes Vake ja Saburtalo vahel asuvas restos couchsurferite kogunemisel. Ülikena oli, prantslased, türgi tšikk, mõistagi palju grusiine ja siin mingit sorti sotsiaaltöömissioonil olev läti tütarlaps, kes ei tahtnudki minust lahti lasta ja kordas et pribaltika, pribaltika. Natukeseks ajaks sain suhtlushimust isegi lahti.

Pärast seda üritasin taksoga koju sõita. Ei õnnestunud. Taksojuht pidas poe ees kinni ja nõudis, et ta läheb ostab meile ühed õlled, mida ma temaga taksos tarbima pean. Ei aidanud ka vastuväited, et mul on homme test ja tema peab veel öö otsa taksojuhi ametis tööd tegema. Mõistagi osutas taksojuht teenust ka kahjudega, sest maksta mul ei lubatud. Nüüd meil on elu lõpuni taksoteenus tasuta.
____

See postitus on pühendatud issile, kes ütles, et me kirjutame blogis ainult üleüldist jama. Proovin nüüd rohkem igapäevasest elust kirjutada.

põhja mägedesse!

2008-11-10T21:47:00.000+04:00

nii. jälle veits reisikirja. (see on tegelikult vanem postitus, kunagi jäi poolikuks, sest stipile järele minnes hiljaks jääda ei tohi.)

eelmisel nädalavahetusel kasutasime head ilma ja sõitsime Tbilisist põhja, mägedesse, kuhu seni veel jõudnud ei olnud ja kuhu kindlasti minema peab, kui nii pikalt Gruusias elada nagu meie seda teeme.

esimesel pildil Ananuri kindluse torn. Ananurisse sõitsime marshrutkaga, Didubes passisime kohustusliku tunni, mille käigus marsa kogus reisijaid, meie vaatasime üle reisiplaanid jms. see ongi siin selline traditsioon, et jõuad nagu tasapisi sisse elada.
edasi hääletades Gudaurisse, mis on Gruusia popim suusakuurort, igal pool aktiivne ehitustöö, suusahooeg peagi algamas. talvel läheme sinna tagasi. jalutasime mööda serpentiine ja hääletasime igale mööduvale autole. neid oli märkimisäärselt vähe. aga hääletamine on siin olnud väga positiivne. inimesed tõesti hoolivad ja püüavad parimat. odav on ka niimoodi.
sovietiaegne muljetavaldav vaateplatvorm. orus voolav jõgi voolas kuskil kaugel allpool. kõrguste vahe oli muljetavaldav.
vaateplatvormi mosaiigid, aegade alguses valitsenud kaosest panoraami keskel trooniva naiskuninga Tamarani ning muidugi lõpuks sovietiaegse ehitustöö ja teadusprogressini.

Järgmisel päeval liitusid meiega Liina ja Käsper. Me olime selleks ajaks juba tükk aega mäkke roninud. LP lubas 1,5-2tunnist jalutuskäiku. Pakutud ajamäär võis enamvähem õige ollagi, aga see 1,5 või 2 tundi oli meie füüsilise vormi juures tõeline piin. Kar ja Uku päris lõppu välja ei jõudnudki. Liina ja Käpsi takso jõudis enne meile järele.

Päris piiri äärde ehitavad grusiinid kloostri, mille ehitajad püüdsid kinni karupoja ja panid puuri. Ei saanud aru, mispärast. Väike puur ja muidu kurb. Aga sõbralik karupoeg, ehk on tal hoopis ilus elu. Mungad on ju toredad inimesed.
Tere tulemas Venemaale! Kunagi põhiline Gruusiat ja Venemaad ühendanud piiripunkt on juba mõnda aega täielikult suletud. Ei mingeid diplomaatilisi suhteid, ei mingit piiriületust. Nagu ütles taksojuht, ei ole Gruusial Venemaad vajagi.

Tühjad barakid piiriäärse tee ääres ning üha rohkem lagunev Georgian Military Highway reedavad siiski, et millalgi on sealkandis elu olnud oluliselt parem.

MASS Model Management. Shooting Põhja-Kaukasuses. Sügismood Tbilisist.

Mäeküljelt voolavad rohke mineraalide ja rauasisaldusega allikad, mis moodustavad punakaid lubjavälju. Vesi ise on tugeva rauamaitsega, aga väidetavalt väga tervislik.

Kar, lehmad ja mäed. Idüll.

Vana ja väga oluline kirik kõrgel mäe otsas. Sinna me ronisimegi. Ongi õige ehitada kirikud sedavõrd kõrgele. Et siis on Jumal nagu lähemal ka.

odavamad piletid!

2008-11-07T18:02:00.003+04:00

Meie keerulised läbirääkimised AirBalticuga on viimaks mingilgi määral vilja kandnud.

During the weekend airBaltic is offering 50 000 cheap tickets.

Sales period: from November 6 at 5:00pm until November 10 at 11:59pm, 2008, internet only.

Flight period: from December 1 until December 19, 2008 and from January 12 until February 15, 2009.

12. - 25. jaanuaril ei ole meil näiteks veel ühtegi külalist. Mõelge sellele.

Ja vaadake kampaania kohta täpsemalt AirBalticu leheküljelt.

Jee, stipip2ev!

2008-11-06T20:49:00.002+04:00

Vaatamata langenud euro kursile loeti meile t2na ylikooli v2lissuhete teenistuses meie 183 larit ja 75 tetrit (ehk 100 eurot) auga pihku. Kusjuures ongi nii, antakse sularaha ja ymbrikus.

Me vahepeal juba vaatasime kukkuvat kurssi ja niuksusime, et oleme eriti vaeseks j22nud, sest lari, mis meie tulles v6rdus umbes 7,5 krooniga, hakkas l2henema yheksale. Nyyd tasapisi normaliseerub. Eilse kursi j2rgi oleksime saanud 5 larit v2hem. Magad ja raha tuleb.

Jess!

Kuidas saada üle tee?

2008-11-06T16:59:00.003+04:00

Tbilisi liikluses jalakäijana ellujäämine on üpris suur ettevõtmine. Sest autosid on VÄGA palju, teed on üsna laiad ja jalakäijat austatakse liikluses üldiselt vähem kui üle tee minevat koera.

Lääne-Euroopast tulnuid võib alguses isegi tiba üllatada, et ülekäigurajad on tänavale maalitud ainult moe pärast ja ülekäigurajal viibivale jalakäijale antakse pahaselt signaali ja sõidetakse siis täie rauaga üle, et näidata, kes on tugevam. Aga sellega harjub ruttu ära.

Ka rohelise tule ajal üle tee minnes ei saa alati kindel olla, et mõnel autol ei ole väga kiire, et keegi ei soorita parem- või vasakpööret (sest nende ajal ju ei pea jalakäijatele teed andma) või sulle näiteks otsa ei tagurda (on meiega ka paar korda peaaegu juhtunud), sest tagurpidi võib teatavasti sõita igasuguse tulega ja kõigil radadel.

Üle tee minekul ellu jäämiseks on põhilised variandid:

- üldse mitte ellu jääda. Esimese kahe päeva jooksul oleksin ma siin korduvalt peaaegu auto alla jäänud ja nüüdki võtavad Marko või Uku mul kui kergel autofoobikul üle suuremate tänavate jooksmiseks käest kinni.

- minna mitte üle tänava, vaid tänava alt. Kuigi tunnelis küsitakse alati raha ja eranditult kõik tunnelid haisevad erinevate väljaheidete järgi. Aga reeglina on tunnelis pussitada saamise tõenäosus väiksem kui üle tee minnes auto alla jäämise oma.

- teha nagu Allar Jõks. Näidata autole, et sa ei hooli neist absoluutselt ja sina oled peremees. Ja minna jõuliselt üle. Samas, kui sul ei ole hr Jõksi jõulist aurat, on olemas oht, et autod saavad aru, kes on boss ja lähevad hoopis sinust jõuliselt üle.

- sõita autoga. Seda ma tegelikult ei soovitaks kellelegi, sest see on üks närvesöövamaid ja ajakulukamaid tegevusi, mida Tbilisis üldse leida võib. Tänavale tõmmatud kolmest sõidurajast saab kergesti teha viis, kui mööda valgeid jooni sõita. Manöövrite tarvis suunatulede kasutamine on nõrkadele, selleks on ju signaal.

Signaal on üldse kõige jaoks. Näiteks selleks, et anda ummikus ees seisvale autole märku, et sind on ummik närvi ajanud. Kui Tbilisist veidi välja sõita, saab põhimõtteliselt mängida kõigi autosõidumängude level 2 maanteel lehmade, kitsede ja muude pudulojuste vahel slaalomit sõites.

Soovige meile jõudu.

Aidake ka!

2008-10-31T19:25:00.003+04:00

Gruusia konfliktis kannatanud väikelastele riiete kogumise kampaania „Aita sinagi leida väikelapse jõulurõõm”.

Eesti soovib Gruusiasse läkitada kolmanda abisaadetise väikelaste riietega.

Lastekaitse Liit ja välisministeerium kutsuvad toetama Gruusia konfliktis kannatanud väikelapsi ning annetama nii uusi kui kasutatud riideid ja beebitarbed kuni kaheaastastele väikelastele.
Abi kogutakse sisepõgeniku staatusesse sattunud väikelastele neljas vanuserühmas: 0–6 kuud, 6–12 kuud, 12–18 kuud ja 18–24 kuud.

Humanitaaraktsiooni käigus toetatakse abivajajaid sõltumata etnilisest kuuluvusest. Augustikuus Gruusias puhkenud konflikt tõi endaga kaasa ulatusliku sisepõgenike laine Lõuna-Osseetiast ja mujalt Gruusiast.
Sisepõgenike seas on tuhandeid kuni 2-aastasi väikelapsi. Seoses talve ja külmade ilmade tulekuga vajavad need siiani põgenikekeskustes elavad lapsed erilist hoolitsust ja tuge. Väga oodatud on puhtad ja korralikud:

väikelaste jalanõud;
sipupüksid;
lastepüksid;
pikkade käistega lastepluusid;
jakid, kampsunid;
soojad kombinesoonid;
beebisokid (sh. villased);
beebimütsid;
beebitekid;
body’d.

Annetada võib ka ühekordselt kasutatavaid mähkmeid ning kuni 2-aastastele mõeldud mänguasju. Annetusi on võimalik tuua 31. oktoobrist 7. novembrini 2008 Lastekaitse Liidu kogumispunktidesse:

Tallinnas - Lastekaitse Liidu infokeskus Märka last, Tõnismägi 3
(kellaaeg ja päev: E–R 12–17.00; L 12.00–15.00)
Kontaktisik: Käthlin 641 8486

Tartus - Tartu Lastekaitse Ühing, Pepleri 27,
(kellaaeg ja päev: E–R: 10– 13.00; L11–13.00)
Kontaktisik: Kaie 53543804

Pärnus – Shalom, Laatsareti 12A; (kellaaeg ja päev: K–R 15–17.00; L 10– 12.00)
Kontaktisik: Anne 56 64 31 17

Viljandis – Päikesekillu Perekeskus, Posti 24.
(kellaaeg ja päev: E, K, R 12-16.00;L 10.00–16.00)
Kontaktisik: Ly 43 64 354

----------------------------------------------------------
Mida siia lisada?
Võin eksida, aga põgenikele makstav elatisraha oli kuus umbes 22 larit ehk 180 krooni. Igal juhul uskumatult vähe.

Me ei ole jõudnud põgenike elukohtades (koolid, vanad ühiselamud jms) kuskil ise vaatamas käia, aga nende inimeste olukord on tõepoolest troostitu. Kindlasti läheme ja püüame neid kuidagigi aidata.

Ka teil on võimalus.

Gruusia keel – see on imelihtne!

2008-10-30T19:30:00.003+04:00

Meie postitused on kuidagi harvemaks jäänud. Natuke vist sellepärast, et me ei jaksa enam nii palju kõige üle imestada ja tormata teile kirjutama kohe, kui rotiparv on öösel rosinasaia ja kalaga maiustamas käinud või kui me pulmareisil oleva Liina ja Käsperiga tähistamiseks erinevaid põhjuseid leiame.
Aga natuke ka sellepärast, et meil on koolis asjad üsna karmiks läinud. Alustuseks hiilgasime kolmapäeval esimeses kontrolltöös oma teadmistega rahvusvahelisest õigusest ja alates möödunud nädalast on meil neli tundi gruusia ja neli tundi vene keelt nädalas.

Me oleme neid gruusia kruksadille juba näinud küll, ja lihtsamad on ka selged. Kui aga gruusia tähestikku lähemalt süveneda, selgub, et täishäälikuid on neil kokku 5 ja ülejäänud 28 tähest kümme on erinevad võimalused öelda ts, tsh, th, kh ja gh, mida normaalse inimese häälepaelad reeglina välja ei võta. Lisaks on g-le ja b-le on neil olemas ka keskmise tugevusega ja ülitugev k ja p, aga humoorikamaks läheb asi siis, kui tuleb hääldada tugevat või ülitugevat ts'i või zh'i.

Iga gruusia keele tund lõbustame end mõnda aega sellega, et laseme õpetajal hääldada gruusia q ja gh erinevust. Vahe on selles, et q kõlab nagu kass, kes hakkab kohe oksele ja kh nagu kass, kes köhib enne oksele hakkamist.

Kirjutamine on ka vahva, sest enamus tähti näeb välja nagu kolmeaastane laps oleks selle keele välja mõelnud. Tuleb silmas pidada, et ბ, მ ja გ ning კ, ვ, ც, პ ja ჰ on erinevad tähed!

Aga kõigele vaatamata veerime sõnu juba suht pädevalt kokku.

Meiega koos on gruusia keele grupis ka üks leedukas. Temaga natuke nagu tahaks balti sõprust mängida, aga ta ei räägi kahjuks ei inglise ega vene keelt ja nende väheste sõnadega, mida ta räägib, ei ole ta ka eriti vaimuhiiglase muljet jätnud. Me ikka aeg-ajalt mõtleme, et miks ta siia tuli.

(pildil olev rott ei ole rosinasaiaga seotud)

Uku räägib siiski!

2008-10-29T13:00:00.005+04:00

Uku, tulles vastu mitmete fännide soovidele, avaldas omi mõtteid gruusia elu ja ühiskonna kohta.

Aga muidugi mitte sellel tagasihoidlikul veebilehel.

Uku jätkuvas olemasolus võite veenduda, kui kuulate Vikerraadio saadet "UudisPluss" alates viiendast minutist.

elu on kui hädaorg!

2008-10-22T14:33:00.005+04:00

Pean tulema vastu lugejate soovidele ja kirjutama siia rämedat klatši.
Lugege ja tundke oma madalate ihade üle uhkust!

Meie kooseksiteerimine on algusest peale olnud ülimalt vaevaline. Isiksusetestides näitame vastandlikke tulemusi, astroloogiliselt ei saa kaks kaljukitsenoormeest ja kalaneiu omavahel kuidagi klappida, numeroloogiast rääkimata (38, 77 ja 21 ei sobi kokku, kuidas nad saaksidki?!).

Karini eluvärv on roosa, minul sinine, Ukul roheline. Näete?

Tahan seetõttu pihtida nii mõndagi.

Isiklikku elu meil tegelikult ei ole. Ühises kommuunis käib toiduvalmistamine, pesupesemine, koristamine ja laste kasvatamine. See võikski olla kommunistlik unelm, aga ei! Viisaastakuplaanid ajavad meid hulluks. See on perspektiivitus, mis põletab hinge ning sunnib kasvõi siinsamas maailmalt abi paluma.

Appi-appi-appi!

Näiteks on absoluutselt võimatu elada koos inimestega, kel pole mingisugust huumorimeelt. Alguses ma proovisin, aga isegi parimad naljad kõrbes õitsele ei löö.

Fotodel (ka selle postituse juures) hammustame huulde, et säilitada viisakas nägu. See on kõik vaid teesklus!

Me oleme kui rongid, mis pimedas öös üksteisest mööduvad. Vaimses mõttes ei saagi meil midagi ühist olla, ehkki meie kehad on sunnitud igapäevaselt omavahel suhtlema. Olmepiinades otsime abi sügavatest sisekaemustest ja nii me lamaskleme päevad läbi oma kasinatel lavatsitel, vaatame värvist kooruvat lage ja mõtleme, kuidas asjad said küll nii halvasti minna.

Aitab?
Seega, isiklikest eludest ja omavahelistest suhetest paraku siit lugeda ei saa.
Lugege klassikuid. Kirsti Vainküla näiteks on teinud selles vallas ilusaid asju. (Mis tast üldse saanud on?)

Aga kui Uku jätab veel korra nõud pesemata, siis sellest kirjutan küll.

Välk ja pauk!

2008-10-22T13:17:00.013+04:00

Borjomi pargis tuleb maa seest ehtsat boržommi vett, mis Eestis maksab 18 krooni pudel. Muuhulgas on siin-seal ka basseinid, kus selles vees kümmelda saab, maa seest tulles on see päris tuline ja üsna soolane. Aga nahk on pärast nagu beebil.

Aga mind ja tugeva hobusefetišiga Markot huvitab vesi ainult ajutiselt, sest selgub, et rahvuspargis saab muuhulgas matkata ka hobuse seljas. Nii me kraabimegi ühel hommikul Borjomist 30 kilomeetri kaugusel asuvas hääldamatus a-tähega külas metsamehe väravat.

Nimesid hobustel ei ole. Giidi ega kedagi teist meile kaasa ei anta. Aidatakse hobuse selga ja soovitakse head päeva. Kui me küsime, kuidas nendega gruusia keeles suhelda, öldakse, et noh, nagu ikka. Karjud hobuse peale ja peksad täiega.

Pärast esimest viite minutit paneme hobustele nimeks Välk ja Pauk. Tegemist on vanaldaste prouadega, kellest isegi mina kiiremini kõnnin. Ei aita ei see, et Uibs üritab oma hobusega hellalt rääkides tema probleeme analüüsida ja mina Välgu peale varese häälega kraaksun. Ja kui matkarajad peaksid minema mäest üles, otsustavad prouad, et me täna mäest üles ei lähe. Nii jääbki.

Võib-olla on asi ka selles, et "achu" tähendab gruusia keeles „nõõ“ ja „hatcha“ on juust, meie aga karjume hobuste peale valdavalt viimast. Lõpuks lahkume sõpradena ja saame prouadelt koduväravas kerge traavigi kätte.

____________________
reisi- ja muud pildid ikka picasawebis.

Dokumentatsiooni huvides olgu nenditud, et seesama reis viis meid ka Vardziasse, kus kuldketiga majaperemees andis meile õhtusöögiks kaks kannu veini ja hommikusöögiks pudeli viina. Aga Vardzia mäe sisse raiutud koobaslinn on vinge, nii kuuvalgel kui päikese käes.

Lisaks õppisime Vardzias, et kui armeenlaste laua taga oled söönud ja joonud, siis peab grusiinide lauda ka minema. Kui meie marsa peaks väljuma kell 3, siis majaperemees Gotcho sunnib meid veel kell 2.50 lauda istuma, vastates meie raevukatele vastuväidetele, et kõik laabub. Ja laabubki, kui marsa meie pärast kahekilomeetrise ringi teeb ja meile söögilaua kõrvale järgi sõidab.

Kaks tarkust veel: Gori-Borjomi rongil on tõenäoliselt üks maailma parimaid krooni/kilomeetri suhteid, sest 1 lari (alla 8 eegu) eest saame rongis veeta lausa 5 tundi. Mõned aknad ja mõnes vagunis ka mõned pingid on rongil puudu, muidu on õhkkond vahva.

Mitu inimest mahub 12-kohalisse Alkhalaki-Vardzia marsasse? Õige vastus on umbes 25. Lisaks veel tsementi, suhkrut, jahu ja palju muud kaupa. Muidu oleks pilti teinud, aga me istusime kõik üksteise süles. Vahepeal teeb marsa muidugi kõrvalepõikeid, et võtta keegi peale aiamaalt, keegi peolt ja tuua ära kellegi mahajäänud asjad.

Tagasiteel sattusime Markoga Borjomis 25. aasta klassikokkutulekule, kus muuhulgas võõrustas meid ei keegi muu kui härra S.-i turvamees isiklikult. Jee!

Kas Goris on sõda?

2008-10-21T18:57:00.005+04:00

Käisime ja vaatasime oma silmaga seda Gorit, millest uudistes hiljuti nii palju juttu oli. Peale ühe katkise silla, mille asemele on ehitatud uus (aga tundub, et üsna ebaefektiivne, sest seal tohib sõita kiirusega 40 ja peab hoidma 50 meetrist pikivahet (mida inimesed mõistagi ei tee - maksimaalselt oli meie pikivahe eeloleva autoga 5 meetrit, vahel ka 50 cm)).

Sõda ei ole eriti kusagil näha. Kaugelt paistavad mingid majad, mille puhul võiks hea fantaasiaga arvata, et äkki sinna on visatud pomm, aga tegelikult on need ilmselt lihtsalt maha põlenud. Õhku lastud sõjaväebaaside asemele on ehitatud uued.

Gori suurim vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis sisaldab lugematul arvul Jossifi büste ja käskkirju, mõned pildid kaasamõtlejatest ja sõjast ja aukohal olevat Jossu surimaski. Gori suurimaks varaks olevad Stalini isiklikud asjad on mõneks ajaks varjule viidud. Grusiinid ise suhtuvad asja suure fanatismiga, Stalini sünnikodule on ümber ehitatud sammastega katus. Muuseumi valvurionu: „Vam nravitsja?“ Marko: „no mõ ne dumajem shto Stalin bõl takoi horoshii paren“ Onu: „Da, da, a muzei kak nravitsja?“.

Pärast Stalinit on vaja midagi rahustavat. Selleks sobib mäe otsas olev päris ilus linnus ja lõunasöök kunagi hiilanud Inturisti restoranis. Inturistist endast on järgi jäänud midagi, pärast mille nägemist otsustasime, et me Goris siiski ööbida ei soovi.

Vere bassein

2008-10-15T13:11:00.003+04:00

Pea täielikult kadunud sportlik vorm hakkab siinse elu tõttu võtma murettekitavaid vorme, millel spordiga ei saa muidugi enam midagi pistmist olla.

Jah, me jalutame tegelikult küllaltki palju. Metroosse ja siis vahepeal fotokaga linnapeal ja siis muidugi koju, mäkke, üles.

Aga tundub, et sellest siiski ei piisa.

Tbilisis ei ole ilu ja tervis laiatarbekaup, euroopalikud jõusaalid, basseinid, treenerid peituvad eraklubidesse, hindade poolest kaugelt liiga kõrgete müüride taha.

Ja mis jääb meile? Vere lagoon!

Õõvastava nime taha peitub kunagine ja paraku ehk ka praegune Tbilisi esiujula: lahmakas välibassein, mis väidetavalt töötab aasta läbi, ehkki talvel langeb siin õhutemperatuur kuni miinus kümneni. No eks näeb. Garderoobimutid peksavad ujujate vahel kirvega jääd.

Me Kariga oleme ujumisentusiastid, mis väljendubki selles, et eelistame ujumist muudele võimalikele spordialadele, näiteks Mgaloblishvili tänavast üles-alla jooksmisele, mis muidugi oleks väga odav ja treeninguna kergelt kättesaadav.

Vere (sellenimelise linnaosa järgi) ujula on muljetavaldav kompleks, mis viib meid, kallid lugejad, tagasi sovietiaegsesse heaoluühiskonda. Aga kui siin riigis ei ole turumajanduslikus süsteemis heaoluühiskonnast midagi välja tulnud, siis mis teha, hea, et vanastki midagi alles.

Kompleks paistab eestpoolt (uhked värvimosaiigid, raudväravad jms) täiesti mahajäetuna. Onu juhatab, et tuleb minna ringiga. Ja nii ongi: kihav fuajee, linoleumpõrandad (tegelikult vist mingi kivimosaiikplaat vms, aga linoleum annab tunnet paremini edasi). Vaade treppidelt viitaks pigem, et tegemist loomaaiaga.
Tegelikult ikka ujula: emad ootavad lapsi trennidest, mõned kuivatavad kaasavõetud väikeste föönidega laste juukseid.

Kassas satub meile hindu ja süsteemi selgitama tädi ülesseatud soengu, kuldraamidega prillide ning naeratusel ilmneva sõbraliku vahega esihammaste vahel.

Isegi Vere bassein on päris kallis. Üks kord 10 larit, soodusajal (päris hommikul või õhtul) 7. Kuue korra pilet kuuks ajaks soodusajal 40, muidu 50.

Igal juhul tuleb läbida arstlik kontroll (jah, just) 5 lari eest, mis Eesti rahas nüüdseks siis juba üle 40 kr. Pagana Euroopa majandus, euro on lari suhtes meie siinolekuajal langenud ca 10%, mis tähendab, et me oleme 10 protsenti vaesemad.

Läheme arstitädi juurde, tal mask ilusti peas, küsib kuue kuu jooksul põetud haiguste, vigastuste kohta. Ja muuseas ka, et kas ujuda üldse oskame. Koorime jalad sokkidest ning sirutame ette, tädi tunnistab meid seenetuteks. Sõbralik tädi on, räägime talle ka, et õpime siin ja tore on.

Kassatädi on vahepeal välja mõelnud, et kui me nüüd veel pool tundi ootaksime, saaksime 3 larit odavamalt sisse (kell saab peagi kuus õhtul).

Ootame siis, käime korraks väljas, tuleme sisse tagasi, naeratame tädile, lähme jalutame treppidest alla, istume ja naudime atmosfääri. Järsku pöördub meist mööduv meesterahvas meie poole, küsides, et kas oleme eestlased.
Jah!
Siis minge kassasse, teid oodatakse.

Lähme. Teel pöörub järgmine mees meie poole, et teid oodatakse kassas. Einoh!

Tegelt on tädi otsustanud, et eesti noored võiks odavama tariifiga lasta sisse juba 45 minutit varem (kui enne lubas pool tundi varem lasta). Kena.

Järgmised tädid (ka väga toredad) seletavad süsteemi ilusti ära, et riietute ja siis duši alla ja siis basseini. Selge. Hiiglaslikus meeste riietusruum häbenevad kõik kahte garderoobimutti, mistõttu pükse vahetatakse käteräti varjus või minnakse väikese nurgakese taha.
Asjad pannakse metallist riidepuulaadsele konstruktsioonile ja antakse siis tädile. Samuti hiiglaslikus duširuumis pooled dušid ei tööta, pisikesed poisid (trenn ilmselt just lõppes) sülemitena duši all. Pean veidi ootama. Tualett haiseb nagu halvasti hooldatud välikäimla.

Ja siis basseini.

Vesi on soe. See ei ole siin Aura keskuse kirgas helesinine klooritud-osoonitud basseinivesi. Kõik on veidi hägune, roheline, soe ja pehme. Hiljem ei tundu ka, et nahk koorub ja sügeleb. Ei, puhas romantika: tähistaevas, prožektorite kollakad valgusvihud, taamal kõrgete elumajade valgusjoontega piiratud siluetid. Õhtu edenedes muutub õhk kargemaks, peab järjest ujuma. Ei tea, mis saab siis, kui tabloole kirjutatakse: vesi +28, õhk -10.

Aga eks seda näeb. Praegu on oktoobri keskpaigale kohaselt õhtul õhusooja 19 kraadi. Homsest teeme ilmselt jälle väikese väljasõidu. Borjomi, Vardzia ehk veel midagi.
Aga sellest juba edaspidi.

(kaunis värviline mosaiik postituse alguses ei pärine paraku ujulalt, vaid mingilt hoonelt teiselt poolt jõge. meil ei ole ujulast veel ühtegi pilti, kui tekib, panen üles, see ilu on seda väärt.)

Kuidas teha toosti?

2008-10-14T20:17:00.000+04:00

Vaatamata sellele, et Ukul on toostide tegemisega probleem (tostofoobia), Markol on keeleprobleem ja minul on see probleem, et ma olen naine (jaa, s6brad, siin yhiskonnas on see probleem), oleme meiegi juba jala toostimaailma ukse vahele saanud.

Seoses arvukate kysimustega innustunud lugejatelt siin m6ned n2pun2ited, kuidas teha yht 6iget gruusiap2rast toosti.

1. vali teema.
Algus on lihtne - esimene toost lauas l2heb jumalale, teine inglile (yksk6ik millisele, aga valdavalt peainglile) ja kolmas Pyha Giorgile. Edaspidi v6ib tooste teha k6igele ja k6igile - naistele, s6prusele, surnud sugulastele (sellisel puhul valatakse osa jooki lihtsalt p6randale maha), ilule ja kaunitele kunstidele, loodusele ja sellele, et jumal annaks poliitikutele m6istust.

2. hakka v6imalikult kaugelt pihta.
'Kevadel, kui me otsustasime Gruusiasse 6ppima tulla...', 'Kui minu vanaisa sydis...' v6i 'Minu s6ber Giorgi kasvatab lambaid...' on t2itsa adekvaatsed algused.

3. liialda.
Kui sul on p2ris okei olla, ytle, et tegemist on parima 6htuga sinu elus. Kui sa tahad 6elda, et sul on hea meel, et te Giorgiga s6pradeks saite, t2na jumalat tuhat korda selle eest, et ta sind ja Giorgit on kokku toonud ja r22gi Eesti-Gruusia igavesest riikidevahelisest vendlusest.

Tooste tehakse iga kell (n2iteks hommikul 11), igas seltskonnas (n2iteks kui 2 s6pra kokku saavad) ja k6ikide v2hegi normaalsete jookidega (6lut v6ib reeglina niisama lyrpida).

Kui toost meeldib (ja millal ta ei meeldi), v6etakse pits l6puni.
_______________________

Huvitav, kas keegi meiega Eestis veel juua viitsib, kui me koguaeg selle k6rvale tooste teeme?

Lauamäng „Sõit Zugdidist Mestiasse“

2008-10-11T15:54:00.007+04:00

Kuidas mängida lauamängu „Sõit Zugdidist Mestiasse“?

Mängijate arv: juht, mängijad, episoodilistes osades erinevad loomad ja inimesed.
Mänguaeg: min 8 tundi.
Vajalikud vahendid: mängulaud (Zugdidi-Mestia tee), täring (jumalik juhus, marsajuhi suva).

Reeglid:
- Liikuma võid hakata alles siis, kui oled visanud vähemalt 6 silma.
Istud Zugdidis ning ootad inimesi, kes tahaksid Mestiasse reisida. Paraku on neid vähe, sest benss kallineb ning 136-kilomeetrise reisi eest küsitakse 25 larit ehk 190 krooni, (maikuus ilmunud LP pakkus hinnaks 16).
Meil kulub kuue inimese kokkusaamiseks kolm ja pool tundi. Võib minna ka oluliselt hullemini. Eriti halva õnne korral ei saagi kuut kokku ja tuleb mängu järgmisel päeval otsast alata.

- Põiked. Pead viskama täpselt vajaliku summa, muidu lõppeb kellegi tee (kas su enda või süütu lehma või sea oma).
Ohtralt hiigelsügavaid kuristikke, loomi, kelke vedavaid härjarakendeid, varisenud kivisid, millest meie marsajuht surmapõlglikult lähedalt mööda sõidab. Ühe lehma sabast sõidame üle, lehm ei tee teist nägugi, ilmselt on harjunud.

- Mängulaud ei ole täielikult valmis. Oota, kuni seda edasi joonistatakse.
Ootamatult kerkib keset teed kivihunnik, mida selle taga askeldav kollane sõber ekskavaator Caterpillar pigem kasvatab. Sõber Caterpillar kustub, tema vanem sovietiaegne vend hakkab kivisid ära lükkama.
Kuristiku põhjas voolavasse mägijõkke veerevad kivilahmakad (kukkumise heli jõuab mursekundiosa hiljem kui pilt) on omaette võimas vaatepilt, aga päris tundi aega seda nautida ei viitsiks.

- Takistus teel. Jääd niimitu korda käimisega vahele, kui takistus kõrvaldatud.
Sõbrad, semud, klannikaaslased. Ikka tore inimestele tere öelda ja mõned sõnad vahetada. Õige ka, kiiret pole kuhugi.

- Liigud edasi visatud summast kaks korda aeglasemalt.
Sõpra tuntakse hädas. Marsajuht on kahtlemata kõigi sõber. Nii haagibki meie bussi taha end mägiteedel lõplikult kustunud Niva. Kar tsiteerib Eesti liikluseeskirja, mis kurvilistel ning künklikel teedel käsib kasutada vaid jäika ühendust.

- Valid pikema tee.
Viid ju ikka sõbra või sõbra naise ära, teed kasvõi väikese tiiru, käsi peseb kätt, kes teab, millal endal jälle abi vaja ja tõesti, ega kiiret pole ju kuhugi.

- Nuppude vahetus.
Kui oled juba harjunud oma rohelise nupuga, millega Zugdidist sõitu alustasid, tuleb teha vahetus valge nupu vastu. Mitte et rohelisega ei võiks edasi käia. Vahetuse põhjused jäävad lõpuni segaseks.

- Ajalimiit. Kui teatud ajaks kohale ei jõua, jääb mäng pooleli.
Mägiteedel pimedas ei sõida. Marsajuhid pingutavad, kiirus kasvab, üha sagedamini kipud oma pead vastu bussilage ära lööma. Mitte et lagi madal oleks või sina liiga pikk. Marsajuhtide vilumus on uskumatu, selle nautimine nõuab küll märgataval hulgal külma närvi.

Reegleid lugedes tekib küsimus, et miks üldse mängida?
Mängulaua on joonistanud hiilgav kunstnik. Lumised mäed, mägijõed, sügisesed metsad, tuhandeaastased kaitsetornid.
Ja siis muidugi kogu see kummaline olustik. See pole turismifirma korraldatud väljasõit Alpidesse, vaid Kaukasus.

Kuidas me muinasjutumaal käisime

2008-10-11T15:36:00.007+04:00

Terasemad ja murelikumad lugejad on meile hakanud juba saatma SMS-e sisuga, et kas me ikka elus oleme, kuna blogi on juba üle nädala vaikinud. Jah, me oleme elus! Käisime lihtsalt vahepeal tripil muinasjutumaal Svaneetias. Järgneva postituse tarvis varuge aega ja kannatust, sest on, mida meenutada.

Reis algas tegelikult juba Tbilisi rongijaamas, kust me öörongiga platskaardis Batumisse sõitsime. Kodanikele, kes on lugenud Jerofejevi teost "Moskva-Petuški" võib vihjeks öelda, et midagi umbes sellist seal pidevalt aset leidis.

Batumi on päikeseline nõukahõnguline kuurort, nagu nad ikka. Palmid, veidi väsinud restoranid ja naljakad turud. Mustas meres käisime oktoobrikuus ujumas ka.

Batumist 20 kilomeetri kaugusel asub iidne roomlaste kindlus, ehitatud kuskil 1. ja 3. aastasaja vahel. Normaalsetes riikides oleks kogu see kompleks juba ammu klaasi taha pandud ja selle vaatamise eest hingehinda küsitud. Meie maksime Markoga 15 krooni ja ronisime mitu tundi kahe tuhande aasta vanuste müüride otsas. Vahepeal haaras Marko pähkli katkikoksimiseks müürist ühe kivi. Siis tuli meelde, et tegemist on päris vana kiviga ja pani selle ettevaatlikult tagasi.

Ööseks Türgi piiri äärne Sarpi, kus peale ilusa päikeseloojangu midagi erilist ei olnud. Miskipärast tuuakse Türgist Gruusiasse kõike alates kööginõudest lõpetades suhkruga. Nii palju odavam siis? Ööbisime mõnede puuduvate hammastega, ent seda südamlikuma venna juures, kes andis suitsuhaisu ja kõikjal vedelevate asjade järgi otsustades meile ööbimiseks oma toa. Vetsu ukse vahel kasvas terve pannitäis seeni, õnneks jäi panni puudumisel kaste ära. Fotoillustratsioonid eelnevale tekstile siin.

Taas Batumis saame kätte meiega päev hiljem liitunud Uku ja asume teele Svaneetia poole, millest oleme siiani kuulnud ainult ulmelisi lugusid. Ja neil oli õigus.

Öö Zugtidis ehtsa Svaneetia torniga kahekordses majas, kus asub lasteaed, kool, perearstikeskus, jõusaal, ikoonide valmistamise töökoda, veini villimise töökoda ja ilmselt palju muudki. Ööbime lasteaia reformvooditel ilma elektrita toas. See-eest istume õhtul hoovis ja vaatame, kuidas mehed samakat ajavad. Maitsma oleme ka sunnitud. Maitseb nagu Ago liim.

Hommikul lähme kella kümnesele marsale, mille juht kinnitab meile iga tunni aja tagant, et kohe-kohe tuleb veel inimesi ja me ausõna sõidame välja. Lõpuks väljume veidi pärast kella ühte. Vahepeal leiame endale bussijaamast sõbrad, kes toovad õlut ja räägivad meile, kuidas nad tahavad tulla Eestisse pildistama ja loodust nautima. Vahepeal uurivad, et kuidas Saksamaal töökohtadega on. Küsivad Eesti saatkonna numbrit ja ääri-veeri viisakutset. Etteruttavalt olgu öeldud, et Zuctidi sõbrad teevad mulle ja Ukule järgmise nädala jooksul kokku umbes 100 vastamata kõnet. Meie saadame neile viisakalt saatkonna telefoninumbri ja keeldume edasisest suhtlusest.

Svaneetiasse on Zugtidist 136 kilomeetrit. Kuidas on võimalik, et see sõit kestab 6 tundi? Kui me teed nägime, saime aru. Tee lookleb kuristiku äärele hirmutavalt lähedal ja on kohati olematu asfaldiga, kohati väga karmi tõusuga. Vahepeal teed ei ole, traktor teeb seda. Ootame tund aega ja unistame, kuidas marsajuhi kõrval istuv tüütu kämbu kaljult alla kukub. Suht normaalne on, et kliente vedav marsa peatub küla vahel, et kõigi sõpradega juttu rääkida ja osutab kojuveoteenust tee peale jäänud autole.

Mestia on nagu muinasjutt. Mäed, mäed ja veel mägesid. Vaadake ise siit. Aeg on seisma jäänud. Härjarakendid, millega puid ja heina veetakse, ei ole ratastega, vaid rohkem nagu saani jalastega. Lapsed ja kõikvõimalikud pudulojused mängivad omavahel. Teed on täis erinevate loomade sõnnikut. Svaneetidest räägivad grusiinid anekdoote, kuidas mitte midagi alates 10. sajandist juhtunud ei ole. Nii ongi. Neid ei huvita ka eriti, mis maailma poliitikas ja majanduses toimub, sest elekter tuleb tasuta oma hüdrojaamast ja vesi voolab tasuta mäest alla. Muud saab kõike enam-vähem ise kasvatada.

Mestias ööbime varem valmisvaadatud tädi Zoja juures. Hinna sees olnud "kolm korda päevas söök" kannab söögi nime rohkem moepärast – nimelt on meie majaperenaine kas hirmus ihne või lihtsalt kohutav kokk. Borshisupis on natuke kartulit ja natuke peeti. Liha pole supp näinud ka mitte kaugelt. Üldse jääb meie suu tädi Zoja majas lihast puutumata.

Hommikul tuleb keegi Zoja perekonnast (perekonna mõiste on kahtlane, igasuguseid hõimlasi töllerdab pidevalt sisse-välja) ja viib meid 9 kilomeetri kaugusel asuvasse Raktali külla pühapäevasele jumalateenistusele. Kirik on 11. sajandist, ikoonid seal sees natuke veel vanemad. Svaneetide käes on üldse hunnik Gruusia kultuurivaramut, mida nad keelduvad muuseumitesse välja andmast ja hoiavad neid külakorda perest peresse.

Kirikus on koos kogu küla. Lapsed mängivad, mehed räägivad juttu, naised palvetavad. Kuna kirik on nii väike, et sinna mahub umbes kümnendik teenistusele tulnutest, on targu kiriku seinte küljes valjuhääldid, kust ka teised saavad teenistust nautida.

Grusiinidel on kummaline komme panna hauaplaatidele inimeste pildid. Ikka kohe üle kere ja karakteristlikes tegevustes. Näiteks ühel meesterahval õnnestus hauaplaadile pääseda, sigaret näpu vahel.

Teenistus on väga pikk. Kõigi head soovid loetakse ükshaaval ette, vahepeal tulevad inimesed kirikust välja ja teevad sellele ringi peale. Kui nad tagasi lähevad, otsustame meie hoopis aega meeldivamalt veeta ja külameestega ühe õlle juua. Sealt leiame Leri.

Pärast teenistust on küla kultuurimajas, mis on tegelikult spordihoone, filmide vaatamine. Näidatakse kahte filmi – üks on kohalikust rahvuskangelasest, alpinistist ja fotograafist, kes ehitas sellesama spordihoone ja sai 20 aastat tagasi autoõnnetusel traagiliselt surma. Seda filmi vaatame igaks juhuks 3 korda, nii kõva mees oli. Teine film on rahvatantsust ja kestab kaks tundi. Olgu öeldud, et kõik grusiinide rahvatantsud on natuke ühte moodi.

Kui rahvatantsufilm läbi saab, tuleb lavale kohalik tantsutrupp ja me vaatame mõned rahvatantsud ka laivis ära.

Ja siis algab pidu. Suur saal, kolm pikka-pikka lauda, mille iga ots mahutab vast 60 inimest. Viina ja veini voolab ojadena, süüa on ka korralikult. Pea-tamada karjub tooste mikrofoni, lisaks on igas lauas ja igas seltskonnas ja iga nurga peal veel oma toostitegija. Jood siis, kui kuuled mõnda toosti, mis meeldib. Või koguaeg. Isegi Ukul õnnestus sellel üritusel oma tostofoobia murda.

Pärast mõningast kaklust meie uute ja vanade sõprade vahel teemal kelle juures me ööbime, võidavad meie uued sõbrad ja algab sõit mööda kottpimedat mägiteed tagasi ööbimiskohta. Mõistagi tuleb sõita suure marsaga, et meid mahuks ära viima terve suguvõsa, mingi 9 inimest või nii.

Järgmisel päeval asume tagasiteele. Natuke maad jala, natuke maad meid peale võtnud politseiautoga. Laulame "The hills are alive" ja teisi "Helisevast muusikast" meelde tulevaid juppe, sest loodus... noh, nagu Marko ütleks, seal oli jumala kohalolekut tunda.

Leri viib meid oma mägionni. Sinna tuleb tund aega mäest üles ronida, aga asi on ka seda väärt. Teepeal saab juua ehtsast mineraalveeallikast ja vaadata alla küla või üles ümberkaudse kõrgeima tipu Ušba poole. Õhtul joome Leriga igavest sõprust ja Eesti-Gruusia vendlust. Hommikul küsib Leri veidi aralt, kas me saaksime ta perekonda kuidagi rahaliselt toetada. Me oleme Gruusia külalislahkusest siiani tiba segaduses.

Tagasisõit Tbilisisse algab kell 7 hommikul. 12 tundi marsas ei olegi nii hull, kui juba kell 11 tehakse esimene peatus, kus juuakse ära 3 pudelit viina. Vot selline elu.

Kuidas me loomaaias käisime

2008-10-01T18:18:00.014+04:00

Täitsa keset Tbilisi linna asub loomaaed. Pealtnäha päris väike, seest palju suurem. Loomaaias elavad elevandid, tiiger, panter, krokodill, palju koledaid linde, naljakad punase tagumikuga ahvid ja p6der, kes karjub koleda häälega, kui talle parajasti tähelepanu ei pöörata - yhes6naga yks korralik loomaaed.

Aga Tbilisi loomaaias ei ole nii, nagu te Euroopa loomaaedades harjunud olete, kus loomad on paigutatud arutult suurtesse puuridesse, kus nad saavad omaette l6unapausi pidada ja inimeste pilkude eest kuhugi nurga taha peituda. Siinses loomaaias on loomad ikka ratsionaalselt pisikestes puurides, kus neid hästi näha on (see seletab ka loomaaia pindala, mist6ttu inimesed peavad vähem jala käima, lapsed ei hakka vinguma ja k6ik on 6nnelikumad).

Niimoodi on loomad ka kylastajatega rohkem harjunud ja tulevad sulle kohe päris-päris lähedale. Rahulikult saab patsutada näiteks sebrat ja lolli näoga jaanalindu. V6ib-olla oleks ulatanud krokodilli ka, me ei hakanud proovima.

Loomade puuridesse paigutamise mehhanism on siin ka tunduvalt p6nevam kui meie loomaaias, pakkudes liigirikast vaheldust. Näiteks elavad s6braliku perena koos sebra, kummaliste valgete triipudega kits (me Uibsiga kahtlustame guashvärvi) ja jaanalind. Nende naaberpuuris elavad matsakas lyhikeste jalgadega hobune, sale pikkade jalgadega hobune ja yks kaamel. Ma usun, et erinevatest liikidest loomadel on omavahel tunduvalt rohkemast vestelda kui sebral ja sebral v6i jaanalinnul ja jaanalinnul. Diversity, baby!

Loomaaias on ka palju muid atraktsioone. Näiteks vaate"mis-te-arvate-kas-ma-kukun-alla-selle-v6i-järgmise-ringi-ajal"ratas ja m6ned karussellid. Meie Uibsiga aga nautisime elektriautosid. Yksteisele otsas6itmine ei paku 20 aastat vanemana sugugi vähem r66mu.

Oli tore päev.

Koolist

2008-10-01T14:39:00.005+04:00

"Proovi siis rohkem õppida ja vähem kõrvaliste asjadega tegeleda," kirjutas issi just mulle. Me nüüd proovime.

Eile jäime Markoga loengusse 2 minutit hiljaks. Ise veel veidike muretsesime. Aga polnud hullu, sest enamus teisi tudengeid jäi tunduvalt rohkem hiljaks ja õppejõud jõudis kohale umbes 15 minutilise hilinemisega. Ma teadsin, et asi ei ole mitte minus, vaid Eesti ühiskond ei ole lihtsalt minu jaoks veel valmis.

Eilne loeng Policy Analysis oli küll elumõttetu. Õppejõud jäi nii akadeemilises kui esinemisvõimekuses kuskile kana ja lauaplaadi vahepeale - suhteliselt ultimaatsed teooriad (NII luuakse seaduseelnõusid), põnev mäng "ühendage erinevad tulbad erinevate näidetega" ja täielik võimetus õpilaste diskussiooni juhtida. See kõik kombineeritud uskumatult kehva inglise keelega ja faktiga, et ta ütles loengu jooksul 65 korda (ma hakkasin 5. korra pealt kriipse tõmbama) "how to say it..."

Ühtlasi kohtasime oma kursust, mis koosneb peale meie mõnedest grusiinidest, mõnedest armeenlastest, kellest üks vist väidab hoopis, et ta on aserbaidzhaanist, ühest ameeriklasest ja leedukast, kes peaks saabuma täna öösel. Kuna ülejäänud olid juba üle nädala koos loengutes käinud, sädistasid nad lõbusalt omavahel ja meie Markoga istusime kahekesi tagapingis nagu klassi tulnud uued lapsed ikka. Aga lõpuks võeti meid ka ringi. Jee!

Juba on välja kujunenud kursuse alfaisane (mees, kes arvab, et tal on maailma parim huumorimeel ja toredaimad mõtted, aga eksib rängalt - vihjeks, ta nimi ei ole ei Marko ega Uku) ja kursuse idioot, kelle rolli etendab mõistagi ameeriklane, argumenteerides vahetpidamata täiesti masendavalt labaseid mõtteid. Huvitav, kas ta võtab õhtuti maski eest ära? Aga samas tal on kindlasti hea süda, sest ta on kaks aastat Rahukorpusega Gruusias olnud.

Täna jäime loengusse targu veidi rohkem hiljaks, võttes eelnevalt hommikukohvi (appi, neil on kohvikutes reeglina valida türgi kohvi (magus, suhkruga keedetud väike tass) ja lahustuva Nescafe vahel - kuidas need inimesed niimoodi elavad?). Õppejõud suutis ikka hiljemaks jääda. Aga igatahes oli tänane International and Human Rights Law hoopis teine tera. Muidugi me tegime shovinistlikke märkusi, kui taaskord noor naisterahvas klassi ette ronis. Aga selgus, et naisterahvas on vaimukas, täitsa tark ja üsna hea diskussioonijuhtimisoskusega. Tema kohtab meid kindlasti uuesti. Ja aine on ka põnev. "Kindlasti on kõigil teil välja kujunenud oma sügav seisukoht selle osas, kas Kosovos toimunu on õige viis, kuidas uut riiki luua. Näiteks, mis sinu seisukoht on?" (osutab Karinile). Karin: "ömmmm..." (otsib kõrva tagant kirpu).

Tädi arvas sellele vaatamata, et me võiksime luua moot court ehk harjutuskohtu tiimi ja hakata Gruusiat esindama. Washington DC, here we come!

vetsuskäik

2008-10-01T13:56:00.000+04:00

käisin just vetsus.

nüüd hakkavadki sellised postitused tulema. iga sündmus saab dokumenteeritud!

tegelikult lihtsalt siia üks olmepilt (ülikooli meeste vetsust).

jah, aiandus ja puhtad ruumid on gruusia meestele olulised.

turismist!

2008-10-01T12:16:00.000+04:00

eilne loeng lõppes kurva tõdemusega, et ilmselt saab turism siin ikkagi meie põhitegevuseks (kanast, ahvist jm loomaaiast annab ülevaate meie usin kirjasaatja Kar). Täna õnneks selgus, et leidub ka säravaid lektoreid ja loenguid, aga ka sellest kirjutab Kar.

eilne turismipäev seega on selle postituse teema. üsna mõttetu küll, aga kirjeldab meie elu siin. ("elu ongi veits mõttetu?" oli ka eilse koduse õhtu üks jututeemasid, kaspole rumal teema, kui sul on alles sisseelamisnädal ja puhkus jne?)

aga eile sõitsime siis õhtupoole valge Nivaga Mtskhetasse, mille ajaloolist tähendust ma siinkohal pikemalt lahti seletama ei hakka (osaliselt seetõttu, et ei viitsinud LP-st seda eriti täpselt lugeda, wikitravel aitab ka). Igal juhul oli kunagi päris ammu tegemist pealinnaga, kus praegu asub väga kuulus kirik, milles omakorda veelgi kuulsam väike kirik, mis väidetavalt ehitatud 4. sajandil ning on seega väga vana, väga-väga vana.

selle vana kiriku ehitas väidetavalt püha Nino, daam, kelle jaoks kivitahumine igapäevane ja mõnus meelelahutus. (see on nüüd see telefonimäng, kus info juba väga moondunud, soovitan lugeda ikkagi wikitravelit).

aa, ja suure kiriku ehitajal lõigati pärast käsi maha, sest väidetavalt olevat ehitis perversne ja jumalavallatu. müstika.

ma alguses sain aru, et pea läks ja kui pärast parandati, et käsi, siis ma pakkusin, et sel juhul pole ju midagi.

aga vist ikka on küll, kui pead ehitajana käsi kasutades leiba teenima. meil jah pole vahet. õpid ühe käe ja köndiga (jee, esimene kord siin blogis seda sõna kasutada!) trükkimise ära ja elu läheb edasi.

aga oli küll suht iidne ja võimas.

võimas on ka Gruusia liiklemiskultuur. meie äsjaleitud gruusia sõbra juhitud valge Niva tegi eesti liikluse mõttes hullumeelseid ja ka liikluseeskirjavastaseid manöövreid. aga siin liiklevad kõik nii ja sellega ollakse harjunud.

lendumineku tunne oli küll. tagasitulles sõime kohalikus restos (väga palju külastajaid, köök nagu kombinaat) palju sašlõkki, hinkaleid, lobiot ja salatit ja olime eluga üldiselt pigem rahul.

turismist veel seda, et praegu plaanime väljasõitu musta mere äärde ja svaneetia mägedesse. lahkume ilmselt homme.

aga siis järgmisest nädalast algab tõsise töö periood. tõsise-tõsise töö.

Minu pere ja muud loomad

2008-09-29T14:03:00.000+04:00

Lisaks Ukule, Markole ja Karinile elavad meie korteris:
- prussakad (Uku lambi sees). Ukul on nendega juba plaanid. Mina pole veel yhtegi näinud.
- vihmaussid (vannitoas, p6hiliselt vannis). Aga need on yhed nigelad vihmaussid, sellised kleenukesed ja 6nnetud. Peaks neile huumusrikast mulda viima, et nad kosuksid.
- ämblikud (valdavalt köögis). Sellised pikkade koibadega, 66tsuvad nagu oleks purjus.
- hiired (väidetavalt). Mina pole veel yhtegi näinud, aga Uku väidab, et ta kuuleb neid koguaeg ja yks öö olevat ka prygikast ymber aetud. Hiiri me tapma ei hakka, kui m6ne leiame, pyyame kinni ja paneme nimeks Tiku v6i Taku.
- kass. Elab meie verandal.
- koerad. Need ei ela kyll tehniliselt meie korteris, aga neid on igal öösel väga hästi igale poole kuulda. Ja kylas on koeri PALJU.
- ??? (elab diivani kasti sees). Me ei ole julgenud sinna veel väga p6hjalikult vaadata, aga on suht selge, et seal keegi elab.

Selline meie korter ongi. Pildi pealt tundub täitsa suur ja uhke, aga tegelikult enamus asju natuke logisevad ja on veidi räpased.

Kuidas hallata miljonilinna

2008-09-29T13:45:00.000+04:00

Eesti erinevate linnade delegatsioonid v6iks saata Tbilisisse tutvuma sellega, kuidas linna jooksutada. Muidugi on 1,3 miljoniga Tbilisi elust natuke suurem eeskuju, aga siiski.

- Prygivedu. See käib niimoodi, et hommikul kell 9, aga vahel ka 11 ja vahel 13 ilmub tänavale meesterahvas, kellel on käes plekkpurk ja metallist vai. Mees peksab vaiaga vastu plekkpurki. See tähendab seda, et kohalikud v6ivad v6tta oma prygikotid ja viia need onu kätte. Kuskil nurga taga asub ka prygiauto, suuremad asjad saab sinna viia.

- Transport. Meie kodu juurest s6idavad bussid number 6st kuni saja millegini. Bussigraafikuid ei ole. Kellaaegu ei ole. Kogu info on paar gruusiakeelset bussi sildi peal seisvat s6na. Ja mitte ainult meie, vaid ka kohalikud kysivad bussi astudes, et vabandage, kuhu te s6idate. Bussis6idu eest ei maksta mitte sisenedes, vaid väljudes. V6i siis yldse mitte.
Kuna tööj6udu on vabalt käes, myyb metroos yks inimene (meie peatuses näiteks meigi ja parukaga meesterahvas) sulle pileti ja teine kontrollib, kas sa oled tudeng.
Aga transport on odav - nii buss kui metroo maksab tudengitele 20 tetrit ehk 1.50 krooni.

- Turism. Kogu info metroos, söögikohtades, vanalinnas... igal pool on gruusia keeles. Yhes kohas oleme näinud, et lisaks eelroogadele saab syya ka "hot soaps". Yldiselt tuleb välja m6elda, mida sa syya tahad, ja siis seda kysida.

- Kauplemine. Kui kysida sujuvas vene keeles (Marko on juba omandanud lobeda "a skolkoetastooit?"), maksavad asjad kuni viis v6i 10 korda vähem. Näiteks muutus turul sujuva lause eest europistik 5lt larilt 2,5le ja takso hind (saades aimu, et me oleme mitte turist6 vaid student6 ja estonts6) 6-lt dollarilt 6-le larile. Minul tulevad juba vene keeles meelde s6nad, mida ma ei teadnudki, et ma oskan.

- Maskuliinne yhiskond. Meeste saunas on saun, bassein, kylmaveevann ja onu, kes teeb sulle massaazhi. Naistesaunas on ainult yhisdush. Ja yldse, naised v6iksid enda pesemise asemel pigem kodus syya teha.

fragmente tbilisist

2008-09-29T13:00:00.000+04:00

Tbilisi rahvusvaheline lennujaam (mida venelased tegelikult ikka üldse ei pommitanud) kihab öösel kell 3.20 elust.
Siin käibki see lendamine pigem öösiti. Ei tea miks? Et vaenlased pimedas ei märkaks?

Ülikooli poolt vastu saadetud autojuht ootab meid tervitussildiga. Tumepunane siks (žiks?) möirgab kui põrguline, kui järsust kodutänavast kolmandat ringi üles rassib. Autojuht on segaduses, meie villal ega teistel majadel numbreid, mõistagi, ei ole.
Kodu on ruumikas, isegi uhke, sellises kolhoosiesimehe stiilis. (Põhjalikum ülevaade edaspidi koos piltidega).

Jälle mõned märksõnad:
(Kõrg)kultuur. Ooperiteatri viie(tegelt isegi kuue)kordse saali viimasel korrusel tuleb ületada kõrgusekartus, misjärel saab 5 lari (ca 40 kr) eest nautida veidi logiseva sümfooniaorkestri esituses kontserte ülepäeviti. Avapauguks kohe neljapäeval Rachmaninovi 2. klaverikontsert (mis minu arvutis on oluliselt teistsugune teos. Mida paganat?) ning Mussorski „Pildid näituselt“. Tuleb tunnistada, et karakterid mõjusid tõetruult.
Viimase rea löökpillid (järjestuses vasakult paremale) ksülofon, suur trumm, taldrikud, timpan, kellad ja gong andsid kõik kuuekesi loo finaalis endast parima, ehkki mitte alati päris samal löögil, ning kõlas see kõik isegi viiendale korrusele lae alla võimsalt. Aga saal on nii suur, et kui rõdurinnatisele toetudes veidi tukkuma jääda ja siis uimasena virguda, tekib hetkeks selline õõvastav tunne. Ja siis muidugi mõte, et kui paljud on rõdult alla hüpates enesetapu sooritanud ja kui paljud on seetõttu tahtmatult surma saanud, et keegi neile keset kontserti kaela sajab.

Sõbruneme naabruskonna noorukitega. See käib siin lihtsalt: mine öösel oma villa terrassile sooja õhtut, linnale avanevat vaadet ning klaasi kohalikku veini nautima ning noored on kohal. Kari suitsupakist läks suhteliselt suur osa. Kõik on viisakad ja toredad. Kohalike (noor)meeste tegutsemine naiste võlumisel sisaldab väga erinevaid strateegiad ja taktikad ning väärib mitmeid eraldi postitusi.

Kasiinod. meie lähikonnas umbes 20:1 baaride, restode (ainult üks hiinakas!), pubide või mistahes muude urgaste kahjuks. Karmi tööpuuduse ning muude probleemidega (kui tahad Gruusias kuulda ühiskonnakriitikat, siis võta takso ja taksojuht annab kohe ülevaate) riigis leiab pea igast viiendast majast kasiino.

Hommikune äratuskell. Nagu kooli- või lehmakell. Tegelikult hoopis prügikell. Oranžides tunkedes vanamees käib hommikul mööda tänavat ja helistab keskmise suurusega lehmakella, mille peale avanevad majade uksed ning tädid väljuvad prügikastide-kottidega. Seejärel läheb veidi aega ning mööda tänavat sõidab hiiglaslik prügiauto. Ei mingit konteinerirenti.

Restod ja söömapeod. Grusiinidele on kuidagi alandav restos kõik tellitud toit ka ära süüa. Meil taoline valehäbi puudub. Tulemuseks seetõttu aga toidust rebestuv kõht ning tunne, et ei iial enam või vähemalt terve järgmise nädala küll mitte. See on rumal tunne, aga läheb õnneks kiiresti mööda.
Eilne menüü: hiiglaslik võist läikiv juustupirukas hatšapuri; paar kaussi värsket tomati-kurgi salatit kohalikke ürtide ja sibulaga; ahjuroog kartulite ja sealihaga; veisesašlõkk; naaberlauast varastatud täiesti puutumata kebabirull (härrad lahkusid ja jätsid palju ja head toitu lauale).
Joogiks lahtine vein, mille liitri hind Rustaveli prospeki ehk peatänava suht kallis restos 4 larit ehk pisut üle 30 krooni, võrdluseks, et Uku (kes jätkuvalt veidi tõbine) roheline pakitee maksis 3,5 larit, millest järeldub, et tee on siinmaal veinist 5,83 korda kallim.

Hetkel vihmaste päevade vaikelu. Tatrapuder keeb. Uku sööb antibiootikumi. Kar lasi vannis elanud vihmaussi kanalisatsioonist alla ja on nüüd duši all.

vilniuse lennujaamast

2008-09-25T16:49:00.000+04:00

Järgnev lõik kirjutatud Vilniuse wifita lennujaamas, postitatud Tbilisi riiklikus wifiga ülikoolis.
Vilnius. Märksõnadeks elus igatpidi ülejääv 15 tundi, hommikune eriliselt külm-udune ilm ning kõikehõlmav väsimus.

Lõppmärksõnadeks kuldne ida-euroopa sügispäev, 10 sekundit (õigemini „gone in 10 sec!“), neljakordne teekond (2 x edasi ja 2 x tagasi), naisteajakirjade ideaalne ning samavõrd ebarealistlik maailm (õnneks!), lõppkokkuvõttes mugavustunne, et tegelikult on suund siiski õige (nii füüsiliselt kui elus üldisemalt).

Märksõnu seovad keerulised niidid.
Olulisemad neist.

Vilniuse veits metsistunud parkides päikese järgimine. Kari naisteajakirju lugedes ning Alina-nimelist brändit juues katse, kui kiiresti kaob 0,2-liitrine vaarikamaitseline kohalik viin pargipingilt (nii mõnigi lõhnavee- või süütevedelikutootja suudab villida oluliselt joodavamat kraami).

Vastus: alla 10 sekundi. Härra ilmus kui maa-alt ning kadus kiirelt sinnasamma.
Uskumatu pargielu nagunii. Meie vastaspingil paarike, kel teinetesiele sedavõrd palju öelda, et pool parki saab osa.
Tolle naise hääletämber vajab audiokajastust, isegi 1000 kirjeldavat sõna jääb siin kahvatuks (häälemurdes vares? roostes uksehing?).
Kar on võimekas naisterahvas nii hääle kui sõnavara poolest, aga sellises tonaalsuses venekeelse roppuse peale pidi temagi silmad maha lööma.

Üldse algas kõik häguse hommikuga: me kõik oma halvimais seisudes. Uku suisa haige, Kar ja ma lihtsalt väga väsinud. Ilus algus?

Lõpuks said kõik siiski oma: Uku vajalikud unetunnid, mina ja Kar veidi päikest ja tunde Vilniuse parkidest.

Lõhnaveesõda lennujaama poes lõppes kurva tõdemusega, et liiga palju värskeid lõhnu ei too kaasa hiilgavat enesetunnet, iivelduse vastu ei aita jopeluku sulgemine või hästiõhutatud suitsuruumis passimine.
Aga samas, see ongi glamuur, mida meilt ju oodatakse.

Välistudengid peavadki lõhnama Dolce ja Gabbana või Versacena, sest miks muidu välistudengeid üldse vaja läheks. Paradiisiukse vahelt piiluv päiksekiir.

Kus on paradiis?

Meie Tbilisi

2008-09-25T16:12:00.000+04:00

Eile öösel j6udsime ilusti kohale ja vaatamata m6ningale muretsemisele, et kuhu me kell kolm öösel lähme, oligi ylikooli autojuht meil lennujaamas vastas, nagu lubatud. Saime esimest korda yle 10 aasta zhiguliga s6ita. Väga hästi hoitud zhiguliga, muide. Turvavööd kyll standardvarustusse ei kuulunud, aga muidu v6ttis härra siksist päris korralikud tuurid välja - mitmest vingest välismaa autost s6itsime vuhinal mööda.

Meil on oma Saburtalo linnaosas päris oma maja. Ikka nii suur, et elutoast tuleb vetsu aegsasti minema hakata, sest tee on pikk. M6istagi on maja kauni gruusiapärase sisustusega, mis teeb selle ainult v6luvamaks - elutoas on lyhter ja klaver ja k6ik kohad on täis kauneid nipsasjakesi. Nyyd tuleb veel välja m6elda, et kes kuidas, sest kogu nende 100 m2 peale on meil kaks eraldatud tuba.

Akna taga kasvavad meie oma viinamarjad, väga magusad. Olete sööma oodatud.

Hommikul käisime yle tee poes. Siin on poepidaja vist k6ige levinum amet - igas teises majas on imepisike toidupood, kus myyakse absoluutselt k6ike. Ja need vähesed inimesed, kes poemyyjana ei tööta, valivad siis, kumma naabri juurde nad poodi lähevad. Meie maja uksest 3 meetri kaugusel asuva poe tädi ei räägi yhtegi keelt peale gruusia. Teise poe tädi sai aru s6nast kofe, aga bez sahara käis juba yle m6istuse. Aga esimene tädi hyvitas oma suutmatuse sellega, et keeldus meile myymast määrdejuustu - pidi halb juust olema.

Niikaua kui Uku kodus haige on, käisime meie Markoga ylikoolis. Saime kätte oma 6ppeprogrammid ja enam-vähem aimu, mis toimuma hakkab. Kuna me sissejuhatust majandusse ilmselt v6tta ei taha (eriti huvitaks see ilmselt Ukut tema majanduse bakakraadi juures) ja kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed uurimismeetodid on ka nagu läbitud teema, siis hakkab meil ilmselt olema teisipäeviti policy analysis, kolmapäeviti international human rights ja laupäeviti philosophy of social sciences. Lisaks vene ja gruusia keel, viimane p6hiliselt sellepärast, et me ei osanud meile innukalt otsa vaatavale tädile mitte kuidagi öelda, et ei teagi, kas on m6tet neid kruksadille tuupima hakata. Aga ega ta mööda kylgi maha ei jookse - vähemalt saame aru, mis peatuses bussist maha minna.

Me Markoga oskame juba oma nime kirjutada.

Ilm on ilus, ikka julgesti yle 25 kraadi. Linn tundub esmapilgul väga vahva ja inimesed k6ik s6bralikud. Yhes6naga t2itsa kreembrylee.

Yours,

კარინ

Meie Vilnius

2008-09-24T12:45:00.000+04:00

Täna kell 9 maandusime Vilniuses, kus on 5 kraadi sooja. Marko vingus, et on külm ja pani Uku sokid kätte. Uku ka vingus midagi, aga me õnneks ei saanud aru, sest tal on nina kinni. Nüüd vaatame, kuidas selle päikesekiirte seltskonnaga õhtul kella 11ni meeldivalt aega veeta, sest siis läheb meie lennuk Tbilisi poole.

Double Coffee ja esimesed napsud on abiks.

Gruusia, siit me tuleme!