Minu pere ja muud loomad

Lisaks Ukule, Markole ja Karinile elavad meie korteris:
- prussakad (Uku lambi sees). Ukul on nendega juba plaanid. Mina pole veel yhtegi näinud.
- vihmaussid (vannitoas, p6hiliselt vannis). Aga need on yhed nigelad vihmaussid, sellised kleenukesed ja 6nnetud. Peaks neile huumusrikast mulda viima, et nad kosuksid.
- ämblikud (valdavalt köögis). Sellised pikkade koibadega, 66tsuvad nagu oleks purjus.
- hiired (väidetavalt). Mina pole veel yhtegi näinud, aga Uku väidab, et ta kuuleb neid koguaeg ja yks öö olevat ka prygikast ymber aetud. Hiiri me tapma ei hakka, kui m6ne leiame, pyyame kinni ja paneme nimeks Tiku v6i Taku.
- kass. Elab meie verandal.
- koerad. Need ei ela kyll tehniliselt meie korteris, aga neid on igal öösel väga hästi igale poole kuulda. Ja kylas on koeri PALJU.
- ??? (elab diivani kasti sees). Me ei ole julgenud sinna veel väga p6hjalikult vaadata, aga on suht selge, et seal keegi elab.

Selline meie korter ongi. Pildi pealt tundub täitsa suur ja uhke, aga tegelikult enamus asju natuke logisevad ja on veidi räpased.

Kuidas hallata miljonilinna

Eesti erinevate linnade delegatsioonid v6iks saata Tbilisisse tutvuma sellega, kuidas linna jooksutada. Muidugi on 1,3 miljoniga Tbilisi elust natuke suurem eeskuju, aga siiski.

- Prygivedu. See käib niimoodi, et hommikul kell 9, aga vahel ka 11 ja vahel 13 ilmub tänavale meesterahvas, kellel on käes plekkpurk ja metallist vai. Mees peksab vaiaga vastu plekkpurki. See tähendab seda, et kohalikud v6ivad v6tta oma prygikotid ja viia need onu kätte. Kuskil nurga taga asub ka prygiauto, suuremad asjad saab sinna viia.

- Transport. Meie kodu juurest s6idavad bussid number 6st kuni saja millegini. Bussigraafikuid ei ole. Kellaaegu ei ole. Kogu info on paar gruusiakeelset bussi sildi peal seisvat s6na. Ja mitte ainult meie, vaid ka kohalikud kysivad bussi astudes, et vabandage, kuhu te s6idate. Bussis6idu eest ei maksta mitte sisenedes, vaid väljudes. V6i siis yldse mitte.
Kuna tööj6udu on vabalt käes, myyb metroos yks inimene (meie peatuses näiteks meigi ja parukaga meesterahvas) sulle pileti ja teine kontrollib, kas sa oled tudeng.
Aga transport on odav - nii buss kui metroo maksab tudengitele 20 tetrit ehk 1.50 krooni.

- Turism. Kogu info metroos, söögikohtades, vanalinnas... igal pool on gruusia keeles. Yhes kohas oleme näinud, et lisaks eelroogadele saab syya ka "hot soaps". Yldiselt tuleb välja m6elda, mida sa syya tahad, ja siis seda kysida.

- Kauplemine. Kui kysida sujuvas vene keeles (Marko on juba omandanud lobeda "a skolkoetastooit?"), maksavad asjad kuni viis v6i 10 korda vähem. Näiteks muutus turul sujuva lause eest europistik 5lt larilt 2,5le ja takso hind (saades aimu, et me oleme mitte turist6 vaid student6 ja estonts6) 6-lt dollarilt 6-le larile. Minul tulevad juba vene keeles meelde s6nad, mida ma ei teadnudki, et ma oskan.

- Maskuliinne yhiskond. Meeste saunas on saun, bassein, kylmaveevann ja onu, kes teeb sulle massaazhi. Naistesaunas on ainult yhisdush. Ja yldse, naised v6iksid enda pesemise asemel pigem kodus syya teha.

fragmente tbilisist

Tbilisi rahvusvaheline lennujaam (mida venelased tegelikult ikka üldse ei pommitanud) kihab öösel kell 3.20 elust.
Siin käibki see lendamine pigem öösiti. Ei tea miks? Et vaenlased pimedas ei märkaks?

Ülikooli poolt vastu saadetud autojuht ootab meid tervitussildiga. Tumepunane siks (žiks?) möirgab kui põrguline, kui järsust kodutänavast kolmandat ringi üles rassib. Autojuht on segaduses, meie villal ega teistel majadel numbreid, mõistagi, ei ole.
Kodu on ruumikas, isegi uhke, sellises kolhoosiesimehe stiilis. (Põhjalikum ülevaade edaspidi koos piltidega).

Jälle mõned märksõnad:
(Kõrg)kultuur. Ooperiteatri viie(tegelt isegi kuue)kordse saali viimasel korrusel tuleb ületada kõrgusekartus, misjärel saab 5 lari (ca 40 kr) eest nautida veidi logiseva sümfooniaorkestri esituses kontserte ülepäeviti. Avapauguks kohe neljapäeval Rachmaninovi 2. klaverikontsert (mis minu arvutis on oluliselt teistsugune teos. Mida paganat?) ning Mussorski „Pildid näituselt“. Tuleb tunnistada, et karakterid mõjusid tõetruult.
Viimase rea löökpillid (järjestuses vasakult paremale) ksülofon, suur trumm, taldrikud, timpan, kellad ja gong andsid kõik kuuekesi loo finaalis endast parima, ehkki mitte alati päris samal löögil, ning kõlas see kõik isegi viiendale korrusele lae alla võimsalt. Aga saal on nii suur, et kui rõdurinnatisele toetudes veidi tukkuma jääda ja siis uimasena virguda, tekib hetkeks selline õõvastav tunne. Ja siis muidugi mõte, et kui paljud on rõdult alla hüpates enesetapu sooritanud ja kui paljud on seetõttu tahtmatult surma saanud, et keegi neile keset kontserti kaela sajab.

Sõbruneme naabruskonna noorukitega. See käib siin lihtsalt: mine öösel oma villa terrassile sooja õhtut, linnale avanevat vaadet ning klaasi kohalikku veini nautima ning noored on kohal. Kari suitsupakist läks suhteliselt suur osa. Kõik on viisakad ja toredad. Kohalike (noor)meeste tegutsemine naiste võlumisel sisaldab väga erinevaid strateegiad ja taktikad ning väärib mitmeid eraldi postitusi.

Kasiinod. meie lähikonnas umbes 20:1 baaride, restode (ainult üks hiinakas!), pubide või mistahes muude urgaste kahjuks. Karmi tööpuuduse ning muude probleemidega (kui tahad Gruusias kuulda ühiskonnakriitikat, siis võta takso ja taksojuht annab kohe ülevaate) riigis leiab pea igast viiendast majast kasiino.

Hommikune äratuskell. Nagu kooli- või lehmakell. Tegelikult hoopis prügikell. Oranžides tunkedes vanamees käib hommikul mööda tänavat ja helistab keskmise suurusega lehmakella, mille peale avanevad majade uksed ning tädid väljuvad prügikastide-kottidega. Seejärel läheb veidi aega ning mööda tänavat sõidab hiiglaslik prügiauto. Ei mingit konteinerirenti.

Restod ja söömapeod. Grusiinidele on kuidagi alandav restos kõik tellitud toit ka ära süüa. Meil taoline valehäbi puudub. Tulemuseks seetõttu aga toidust rebestuv kõht ning tunne, et ei iial enam või vähemalt terve järgmise nädala küll mitte. See on rumal tunne, aga läheb õnneks kiiresti mööda.
Eilne menüü: hiiglaslik võist läikiv juustupirukas hatšapuri; paar kaussi värsket tomati-kurgi salatit kohalikke ürtide ja sibulaga; ahjuroog kartulite ja sealihaga; veisesašlõkk; naaberlauast varastatud täiesti puutumata kebabirull (härrad lahkusid ja jätsid palju ja head toitu lauale).
Joogiks lahtine vein, mille liitri hind Rustaveli prospeki ehk peatänava suht kallis restos 4 larit ehk pisut üle 30 krooni, võrdluseks, et Uku (kes jätkuvalt veidi tõbine) roheline pakitee maksis 3,5 larit, millest järeldub, et tee on siinmaal veinist 5,83 korda kallim.

Hetkel vihmaste päevade vaikelu. Tatrapuder keeb. Uku sööb antibiootikumi. Kar lasi vannis elanud vihmaussi kanalisatsioonist alla ja on nüüd duši all.

vilniuse lennujaamast

Järgnev lõik kirjutatud Vilniuse wifita lennujaamas, postitatud Tbilisi riiklikus wifiga ülikoolis.
Vilnius. Märksõnadeks elus igatpidi ülejääv 15 tundi, hommikune eriliselt külm-udune ilm ning kõikehõlmav väsimus.

Lõppmärksõnadeks kuldne ida-euroopa sügispäev, 10 sekundit (õigemini „gone in 10 sec!“), neljakordne teekond (2 x edasi ja 2 x tagasi), naisteajakirjade ideaalne ning samavõrd ebarealistlik maailm (õnneks!), lõppkokkuvõttes mugavustunne, et tegelikult on suund siiski õige (nii füüsiliselt kui elus üldisemalt).

Märksõnu seovad keerulised niidid.
Olulisemad neist.

Vilniuse veits metsistunud parkides päikese järgimine. Kari naisteajakirju lugedes ning Alina-nimelist brändit juues katse, kui kiiresti kaob 0,2-liitrine vaarikamaitseline kohalik viin pargipingilt (nii mõnigi lõhnavee- või süütevedelikutootja suudab villida oluliselt joodavamat kraami).

Vastus: alla 10 sekundi. Härra ilmus kui maa-alt ning kadus kiirelt sinnasamma.
Uskumatu pargielu nagunii. Meie vastaspingil paarike, kel teinetesiele sedavõrd palju öelda, et pool parki saab osa.
Tolle naise hääletämber vajab audiokajastust, isegi 1000 kirjeldavat sõna jääb siin kahvatuks (häälemurdes vares? roostes uksehing?).
Kar on võimekas naisterahvas nii hääle kui sõnavara poolest, aga sellises tonaalsuses venekeelse roppuse peale pidi temagi silmad maha lööma.

Üldse algas kõik häguse hommikuga: me kõik oma halvimais seisudes. Uku suisa haige, Kar ja ma lihtsalt väga väsinud. Ilus algus?

Lõpuks said kõik siiski oma: Uku vajalikud unetunnid, mina ja Kar veidi päikest ja tunde Vilniuse parkidest.

Lõhnaveesõda lennujaama poes lõppes kurva tõdemusega, et liiga palju värskeid lõhnu ei too kaasa hiilgavat enesetunnet, iivelduse vastu ei aita jopeluku sulgemine või hästiõhutatud suitsuruumis passimine.
Aga samas, see ongi glamuur, mida meilt ju oodatakse.

Välistudengid peavadki lõhnama Dolce ja Gabbana või Versacena, sest miks muidu välistudengeid üldse vaja läheks. Paradiisiukse vahelt piiluv päiksekiir.

Kus on paradiis?

Meie Tbilisi

Eile öösel j6udsime ilusti kohale ja vaatamata m6ningale muretsemisele, et kuhu me kell kolm öösel lähme, oligi ylikooli autojuht meil lennujaamas vastas, nagu lubatud. Saime esimest korda yle 10 aasta zhiguliga s6ita. Väga hästi hoitud zhiguliga, muide. Turvavööd kyll standardvarustusse ei kuulunud, aga muidu v6ttis härra siksist päris korralikud tuurid välja - mitmest vingest välismaa autost s6itsime vuhinal mööda.

Meil on oma Saburtalo linnaosas päris oma maja. Ikka nii suur, et elutoast tuleb vetsu aegsasti minema hakata, sest tee on pikk. M6istagi on maja kauni gruusiapärase sisustusega, mis teeb selle ainult v6luvamaks - elutoas on lyhter ja klaver ja k6ik kohad on täis kauneid nipsasjakesi. Nyyd tuleb veel välja m6elda, et kes kuidas, sest kogu nende 100 m2 peale on meil kaks eraldatud tuba.

Akna taga kasvavad meie oma viinamarjad, väga magusad. Olete sööma oodatud.

Hommikul käisime yle tee poes. Siin on poepidaja vist k6ige levinum amet - igas teises majas on imepisike toidupood, kus myyakse absoluutselt k6ike. Ja need vähesed inimesed, kes poemyyjana ei tööta, valivad siis, kumma naabri juurde nad poodi lähevad. Meie maja uksest 3 meetri kaugusel asuva poe tädi ei räägi yhtegi keelt peale gruusia. Teise poe tädi sai aru s6nast kofe, aga bez sahara käis juba yle m6istuse. Aga esimene tädi hyvitas oma suutmatuse sellega, et keeldus meile myymast määrdejuustu - pidi halb juust olema.

Niikaua kui Uku kodus haige on, käisime meie Markoga ylikoolis. Saime kätte oma 6ppeprogrammid ja enam-vähem aimu, mis toimuma hakkab. Kuna me sissejuhatust majandusse ilmselt v6tta ei taha (eriti huvitaks see ilmselt Ukut tema majanduse bakakraadi juures) ja kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed uurimismeetodid on ka nagu läbitud teema, siis hakkab meil ilmselt olema teisipäeviti policy analysis, kolmapäeviti international human rights ja laupäeviti philosophy of social sciences. Lisaks vene ja gruusia keel, viimane p6hiliselt sellepärast, et me ei osanud meile innukalt otsa vaatavale tädile mitte kuidagi öelda, et ei teagi, kas on m6tet neid kruksadille tuupima hakata. Aga ega ta mööda kylgi maha ei jookse - vähemalt saame aru, mis peatuses bussist maha minna.

Me Markoga oskame juba oma nime kirjutada.

Ilm on ilus, ikka julgesti yle 25 kraadi. Linn tundub esmapilgul väga vahva ja inimesed k6ik s6bralikud. Yhes6naga t2itsa kreembrylee.

Yours,

კარინ

Meie Vilnius

Täna kell 9 maandusime Vilniuses, kus on 5 kraadi sooja. Marko vingus, et on külm ja pani Uku sokid kätte. Uku ka vingus midagi, aga me õnneks ei saanud aru, sest tal on nina kinni. Nüüd vaatame, kuidas selle päikesekiirte seltskonnaga õhtul kella 11ni meeldivalt aega veeta, sest siis läheb meie lennuk Tbilisi poole.



Double Coffee ja esimesed napsud on abiks.



Gruusia, siit me tuleme!