1.09.2009

Indialane Gruusias

Kui poisid Aserbaidžaanis olid, võtsin ma ajaviiteks endale külla india couchsurferi. Ta laseb ennast hüüda Amaniks, aga tegelikult (kuna indialastele meeldis panna lastele absurdseid nimesid), on esimene tema paljudest nimedest igatahes hoopis Lucky, teised ei jäänud mulle kahjuks meelde. A on 30 aastat vana, intelligentne ja sõbralik tüüp, inglise keele õpetaja ja kirjanik.

A tuli Gruusiasse sellepärast, et üks kreeklane oli talle öelnud, et Gruusia on lahe. Rohkem A igaks juhuks Gruusia kohta midagi ei uurinud ega lugenud, ostis kohe ära edasi-tagasi lennupiletid kahenädalaseks Gruusias viibimiseks ja lasi India reisibürool endale Tbilisis voodi-ja-hommikusöök tüüpi ööbimise leida.

Suur oli aga vaese A üllatus, kui ta lennukist maha astudes tõdes, et 1) Gruusias ei räägi keegi inglise keelt 2) Gruusia ei ole nagu India, et suguvõsa ootab sind ees ja tahab su elu ära korraldada. Nii istus A kolm päeva oma kodumajutuses (kus ka keegi inglise keelt ei rääkinud) ja proovis korra läheneda raamatupoele, kus ta ei näinud müügil Tbilisi kaarti ja LonelyPlanet'it, nii et ta andis selle võitluse igaks juhuks kiiresti alla.

Kui Karin Ale helistas ja pakkus, et kohtume Rustaveli (peatänava, you can't miss it) McDonald'si (kolmekordne hoone peatänaval, you can miss it even less) juures, hakkas A kriiskama, et ta ei tea, kus on Rustaveli, sest kõik asjad on siin gruusia keeles. Lõpuks leidis Karin vaese A siiski linna pealt üles.

Igal hommikul, kui Karin silmad lahti tegi, istus A elutoas diivani peal ja naeratas. „Mis sa täna teha tahad?“ küsis Karin Alt. „Mis teil, eurooplastel, viga on, et te koguaeg küsite, mida keegi teha tahab? Tee sina neid asju, mis sa teed ja eks ma käin sinuga kaasas,“ imestas A. Niisiis käis Karin turul, A sabas. Ja linnas, A muudkui truult kõrval. Korra läks kooli, siis näitas Ale suuna kätte ja lasi ta paariks tunniks omapead jalutama.

„Oled sa mõelnud, kas sa tahad veel mõnda Gruusia linna peale Tbilisi minna?“ küsis Karin Alt, olles talle paar päeva varem Gruusia Lonely Planeti lugemiseks andnud. „I don't know, you tell me,“ oli A vastus. Selle peale võttis Karin A käekõrvale ja ostis talle Batumi rongipiletid. Meie suureks üllatuseks jõudis A sealt pärast kolme päeva omal käel Tbilisisse tagasi.

Ärge saage valesti aru, mulle A väga meeldib. Lihtsalt sellist reisimisstiili ei ole minu silmad tõesti varem näinud.

A Gruusiast:

  • Liiklus on siin nii viisakas, autod tuututavad päris vähe ja sõidavad ainult kahes suunas korraga!
  • Ma käisin 2 tundi järjest tänaval ja ma saan ikka veel hingata, Delhis tuleb juba pärast 40 minutit ninast tahma!
  • Tänaval ei ole peaaegu üldse koeri ja mitte ühtegi lehma!
  • Tohoh, see on esimene mees, keda ma näen siin maha sülitamas!
  • Kas praegu on pühade tõttu nii vähe inimesi tänaval?
  • Kas teil majas WC ka on?

Ühesõnaga, Gruusia on nagu India level 1. Enne Delhisse minekut käige Gruusias ära.

5 comments:

Triin said...

Tbilisi viisakas liiklus jäi mullegi silma. Asjalik mees.

Huvitav, kas saab lugeda ka sünnipäevapidustustest või on kõik endiselt koomas?

KT said...

ülivahva kultuurišoki kirjeldus:)

aga nüüd lõite küll paljude soov-unlemad segamini ... selle osas, et inglise keelt ei räägita. tean oi kui mitmeid, kes väidavad, et ainult inglise keelt ja ei muud tohibki Gruusias rääkida.

küsin siis niipidi - mis keeli te ise kohalikega suhtlete?

kar said...

Sünnipäevapidustused möödusid suurepäraselt, isegi meie mõned sõbrad olid otsustanud meile külla tulla. Vaatame, ehk ilmub sel teemal ka midagi.

Jaanuari algusest kuni lõpuni töötame arvukate külalistevoogude tõttu hotellina.

Karmole: meie suhtleme inimestega ikkagi valdavalt vene keeles, inglise keelt räägivad vähesed nooremad inimesed ja enamasti väga poshide kohtade (aga sellistesse meil ju asja ei ole) ettekandjad.

Vene keeles suhtlevad nii noored kui vanad suurepäraselt ja päris hea meelega, sest erinevalt eestlastest suudavad nad minu mulje kohaselt (erinevalt paljudest postsoviettidest) vene keelt ja kultuuri niivõrd vihatud poliitikast täiesti lahus hoida. Nii me lõpetamegi vene keeles venelasi kirudes.

Isegi Marko 100 venekeelset sõna on siin olles umbes kümnekordseks kasvanud.

KT said...

tublid:)

kas kevadsemestriks Gruusiasse jäämise plaani pole?

SuurPirts said...

Lahe blogi.Lugesin eile ja üleeile ning naersin nigu hull.
Väga head pildid ja no need tekstid.
Tahaksin öelda, nagu Karmo,et ärge palun veel ära minge.Teieta läheb elu siin Tbilisis veidi igavamaks...Aga jo te tulete veel tagasi.