Ma ei hakka teile parem detailselt kirjeldama, kuidas me kolme päeva jooksul üheksa erineva transpordivahendiga Ida-Türgi läbisime. Parem mõned highlight'id:
- Kui me hommikul kell 6 Vales (linnas, mille nimi on Vale) Türgi-Gruusia piiri peale jõudsime, ei toimunud Türgi poolel veel mingit elu, sest Gruusia ja Türgi ajavahe on 2 tundi. P'rast paari tundi külma k'es ootamist ei suutnud piirivalvurid endiselt oma nimekirjast Eesti-nimelist kohta leida. Lõpuks kleebiti meile postmark-tüüpi viisad passi ja võeti nende eest 15 EURi. Natukese aja pärast kutsuti meid tagasi, rebiti margid jälle välja, anti raha tagasi ja löödi passi hoopis sissesõidutempel. Nii et Türgi läbisime me viisavabalt.
- Lolli peaga lasime ennast Karsi raudteejaama onudel veenda oma seniseid plaane ümber tegema ja sõitma rongiga Horasani, kust "kindla peale läheb buss Tatvani". Horasani-nimelisse uskumatult provintslikku väiksesse linna kohale jõudes (bussijaamas müüdi lehmi!), selgus, et muidugi ei lähe sealt bussi Tatvani, vaid läheb hoopis Vani, nii et veel neli tundi veetsime Vanist Tatvani poole sõites.
- Järgmisel hommikul viis kella 7ne rong meid Malatüasse, kust pidi rong juba libedalt piiri peale minema. Pärast 15 tundi rongis (kohe alguses oli aru saada, et rongi sõiduplaani oli koostanud keegi hea huumorimeelega inimene, sest 2 sõidutunni jooksul oli rong sõiduplaanist juba 2 tundi maha jäänud) jõudsime kell 22 õhtul lõpuks ometi tõotatud Malatüasse, kui selgus, et see rong, mida meil piiri peale sõitmiseks vaja on, kuni 13. märtsini ei sõida. Mis tähendas plaani B, mõningaid tunde linnas ja veel viite tundi ööbussis, mille üle me pärast senist reisi keegi kuigivõrd ei rõõmustanud.
Vähemalt oli see buss tunduvalt inimlikum (onu pakkus teed ja piserdas iga natukese aja tagant sõitjate kätele lõhnavett, või noh, tegelikult sidruniodekolonni) kui Ida-Türgi kolkabussid, kus ei lubatud kasutada mobiiltelefone, sest need keeravad bussi navigatsioonisüsteemi (??) metsa ja kästi meil kingad jalga panna, sest meie jalad (näiteks minu täiesti valged sokid) haisevad.
Piiri peale sõitvas marsas kohtasime üht Süüria onu, kes veenis meid temaga koos taksoga Alepposse sõitma. Ei taksojuht ega onu ei teadnud, millega nad meid peale võttes riskivad. Meie natuke aimasime. Nii oligi – Türgi piiril läks aega tund, sest miskipärast ei tahtnud süsteem minu passi tunnistada. Tundub, et Türgi piirivalvuritel on põhimõte, et mida rohkem mehi mida kauem minu passi jõllitab ja seda sihitult lappab, seda kiiremini probleem ära kaob. Lõpuks otsustas üks härra arvuti appi võtta ja probleem saigi lahendatud.
Süüria piiri peal läks teine tund, mis oli kõike arvestades isegi libe. Ei läinud vaja meile Eesti saatkonna poolt kaasa antud soovituskirja, kaasavõetud fotosid ega meie Ukuga hoolikalt harjutatud abielutõotusi (Süüria ei taha vahel noori, ilusaid ja vallalisi naisi nagu mina riiki lasta). Onu muidugi asjatas ka kõvasti, igatahes
lõpuks oli meil kõigil 10-eurone araabiakeelne tempel passis.
Alepposse jõudes kutsus onu meid oma perele külla sööma. Pere koosnes temast, tema naisest, nende 10st lapsest ja lugematust arvust lapselastest. Iseenesest oli kodu väga vahva – suur sisehoov, kus pajas kees terve lammas, tubades ei olnud eriti muud mööblit peale vaipade, patjade ja muidugi kohustusliku teleka (Süürias on ka kõigehullemates urgastes igal pool plasmaekraanid püsti).
Pärast paari tundi olematut vestlust (onu oskas mõned sõnad inglise ja mõned prantsuse keelt) ja lugematut arvu teetasse oli aeg minna lammast sööma. Ma ei tea, mis oli juhtunud lamba ülejäänud osadega, aga lauale olid igatahes jõudnud ainult need kohad, mida me normaalsetes tingimustes kunagi ei puutuks. Ütleme nii, et kui teil on kunagi võimalus süüa kõiki lamba siseorganeid alates maost ja lõpetades sõrgadega, siis ärge tehke seda.
Mingid osad sellest hulpisid arusaamatus pruunis lögas ja ülejäänu moodustas sisikonna sisse kinni õmmeldud riis. Ja see oli parim osa söögist. Üritasime ohtra saia ja soolaga alla suruda suus ringlevaid pehmeid, karvaseid, kõõluselisi ja muid taolisi tükke. Ja pereisa tõstis meile muudkui juurde ja noogutas, et sööge-sööge. Samal ajal vaatasid nad meile pereemaga koguaeg suhu, nii et isegi okserefleksi pidi jõuliselt alla suruma ja selle asemel hoopis naeratama. Lamba peale mõtlemine ajab veel mõnda aega õõvastustunde peale.
Hüvasti jättes vandusime, et me kindlasti helistame neile, et nende juurde taas sööma minna ja kõik perekonna naisliikmed suudlesid mind suule. õhtul premeerisime ennast vapruse eest söögiga Aleppo kõige nooblimas restoranis (kus ka kõige kallimate praadide hinnad jäid alla 100 krooni).
Muidu on Aleppo tore. Umbes 2 miljoni elanikuga linnas on väga vana vanalinn, muljetavaldav suur kindlus, kus on arvukalt varemeid paar tuhat aastat vana turg, kus elu käib ikka veel täpselt samamoodi, nagu siis, ja palju müüride vahele surutud
kitsaid tänavaid. Kõik asjad on päris odavad (takso läbi linna maksis 10 eeku) ja korralikule islamimaale kohaselt on naised kõik kaetud, alates pearätist kuni üleni mustade kogudeni, kellel isegi silmad ei paista.Kui me Gruusias tegime vahel mängu "kes on ainus naine baaris?" (vihje: mina), siis siin on see mäng juba ette võidetud. Vesipiibukohas või tänaval vaadatakse lääne naisterahvast ikka üpris pika pilguga. Samas on poistega koos liikudes kõik ilus ja turvaline. Mosheed ja inimesed on sümpaatsed ja kaubandajad ei tüüta pooltki nii
palju kui näiteks Egiptuses.
Esimese öö Aleppos veetsime kunagi ülinooblis Barons hotellis, kus on viibinud sellised suurused nagu Agatha Christie. "Mõrv Idaekspressis" sündis just seal. Hotellis sellest ajast suurt midagi tehtud ei ole, mis annab sellele ühest küljest täitsa toreda ajaloohõngu, aga teisest küljest kipub mõnes kohas krohv veidi pähe kukkuma.
Teist ööd meil Aleppos ei tulegi, sest täna viib öörong meid Damaskusesse, kus veedame mõningad päevad ja hakkame siis vahepeatustega erinevate vaatamisväärsuste juures tagasi tulema.
Seniks olgu Allah teiega!
