Kahjuks ei olnud ahju umbes 2 aastat kasutatud, nii et kui vana rasv seal kärssama hakkas, eristasime me lõpuks üksteist sinise suitsu seest ainult kontuuride järgi. Aga mis seal ikka, valmis sai!
Niisiis istusid 24. detsembril tõenäoliselt ühedena vähestest inimestest Tbilisis rahulikku jõuluõhtut tähistama Karin, Marko, Uku... ja India couchsurfer Aman (temast tuleb hiljem pikemalt juttu. Mugavuse huvides kasutame tema kohta edaspidi koondnimetust Ahv).
Kui viina sai võetud esimese ja teise jala jaoks, siis oli aeg tulla jõuluvanal (Ahvi kupatasime selleks ajaks targu Batumi rongi peale). Jõuluvana oli sel aastal kahjuks veidi mööda pannud – nimelt tõi ta Markole ja Ukule imeilusad tuttuued uue aasta pildiga kilekotid (neid saab siin turult osta, 10 tetrit tükk. Saab osta ka Gucci, Versace ja kõikvõimalikke muid kilekotte). Aga need ei olnud lihtsalt kilekotid – kilekotis olid sees ka Gruusia professionaalse rahvatantsutrupi kontserdi piletid. Sellest, et Uku toas riiuli peal juba kolm sellist piletit seisis, ei olnud jõuluvanal mõningase miskommunikatsiooni tõttu aimugi.
Karinile tõi jõuluvana salli „made in Azerbaijan“ ja kogu perele veidi vesipiibusütt ja vesipiibutubakat ja ühe jubina, mis meie kodus juba eelmistest vahetusüliõpilastest seisnud vesipiibult seni puudu oli. Nii et jõulud tulid tegelikult hoopis mõnusas paksus vesipiibusuitsupilves. Ja kui kõrvale jätta asjaolu, et Marko paaniliselt jõuluvana kardab ja et poisid olid just samal päeval reisilt tulnud ja Uku kohaliku aja järgi kell 11 õhtale läks (mispeale Marko teda ohtralt tuhvliga peksis, aga need videod on õnneks salastatud), oli tegelikult uskumatult mõnus õhtu.
Kui te väga head lugejad olete, siis võib-olla paneme oma jõuluvideo üles ka.
12.29.2008
Kuidas tulid jõulud Tbilisis?
Täname küsimast, jõulud tulid meil ilusti. Tänu Uku emale ja toidumuuladele Eerele ja Aveliisile (nimed muudetud) ootas meid külmkapis neli pakki verivorsti peekoniga ja kaks purki praekapsast. Turult saime juurde kartulit ja mõned tükid jõulupõrsast. Heaga ei vaadanud me vorsti säilimiskuupäeva (okei, ma salaja vaatasin, aga poistele ei öelnud – 13. detsember) ja virutasime kogu kupatuse ahju.
Bakuuu ja muu
ei, ärge mõistke pilti valesti, võõrsil veedet jõulud ei ole sundinud meid asutama uut ususekti.(ehkki muidugi arvestades, kui palju me naftast sõltume, võiks asutada naftakummardajate kultuse küll. oo, püha Nafta, ära lõpe eal, palun!)
tegelikult on toornaftaga mängimine Aserbaidžaani külastava turisti agendas kohustuslik element.
niisiis, järgmine reis sarjast "Õpime tundma oma naaberriike" on edukalt läbi saanud.
ASERBAIDŽAAN: kontrastide maa (tõdemus Ukult). põgus ülevaade.
algab asi muidugi jälle naftast. Eesti kinnisvarabuum kahvatub Bakuu kõrval, ehitatakse peamiselt kõrgeid kortermaju, kuhu saava kolida vaid naftainimesed, sest teistele on ka hinnad kaugelt liiga kõrged.erinevalt mõnest äsjakerkinud oil-boomi linnast, on Bakuul pikem ajalugu. päris sageli saab aru, et naftat ei avastatud siinkandis üleeile. kohati meenutab kesklinn Pariisi või mõnda muud Euroopa suurlinna: puiesteed, uhked hooned.
teisalt aga näeb tõelist vaesust, seda eriti provintsis. raha jaotub siin riigis karjuvalt ebaühtlaselt.
aga Bakuus võib pikalt jalutada tundega, et kõik ümbritsev on äsja ehitatud või renoveeritud. näiteks töötab pargis härrasmees, kelle ülesanne muuhulgas ka jooksvalt lapiga müüride marmorpindu läikivaks nühkida.
teisalt vaade kaspia mere rannikult, kus naftat pumbatud juba aastakümneid ning nüüd täidab maad nii industriaal- kui olmelaga. pikad rannaribad täis roostes torusid, lagunenud betooni ning vaikselt tiksuvaid pumpasid.kohati on õlist musta maapinda kaevatud naftatiigid, sest tünnid saavad liiga kiiresti täis, aga väljapumbatud must löga on ju vaja kuhugi mahutada.
ka seal, kus naftat pole, leiab hullumeelseid maastikke ja loodusnähtusi. näiteks mudavulkaanid Bakuust 80 km lõunasse, kus termiidipesadetaoliste kuhjade otsas keeb laisalt hall ja tihke muda. kostab vaid susinat ja mulksumist.
kõik see paikneb keset kõrbelaadset tühjust, ühel pool kaspia meri, teisel kummalise kujuga mäeahelikud. charlie chaplini moega jutukas taksojuht kihutab valge siksiga teedel, mida pole olemas. tühjuses vaid üksikud lambakarjad ning eesli seljas ratsutav laps-karjus.
väidetavalt umbes 50 aastat tagasi tõmbas üks karjus Bakuu lähedal rahulikult piipu, kui äkitselt süttis sädemest mäekülg, mis on suure leegiga põlenud tänaseni. nojah.
ja siis järgmine müstiline loodusnähtus Iraani piiri äärsest kolkast- lubage esitleda- põlev vesi!
on ka teistsuguseid tulesid. nafta ja gaasirikkale riigile kohaselt leiab pealinnast mitu igavest tuld. Asereid vaevab siiani mälestus 90ndatel kaotatud sõjast Armeeniaga. Diplomaatilisi suhteid ei ole siiani, kohalikud arvavad, et riik valmistub pidevalt uueks sõjaks.
aseri "demokraatia" on samuti põnev teema.
väidetavalt umbes 50 aastat tagasi tõmbas üks karjus Bakuu lähedal rahulikult piipu, kui äkitselt süttis sädemest mäekülg, mis on suure leegiga põlenud tänaseni. nojah.aga tõepoolest, mägi põleb, looduslik gaasileek on sedavõrd võimas, et juba mõne meetri kauguselt hakkab kõrvetavalt palav. igavene tuli.
ja siis järgmine müstiline loodusnähtus Iraani piiri äärsest kolkast- lubage esitleda- põlev vesi!
ongi selline kaev, kust lisaks joodavale ja kohalike arvates tervendavale mineraalveele väljub ka metaani, mis süüdates lõbusa leegiga vee kohal põleb.
on ka teistsuguseid tulesid. nafta ja gaasirikkale riigile kohaselt leiab pealinnast mitu igavest tuld. Asereid vaevab siiani mälestus 90ndatel kaotatud sõjast Armeeniaga. Diplomaatilisi suhteid ei ole siiani, kohalikud arvavad, et riik valmistub pidevalt uueks sõjaks.
aseri "demokraatia" on samuti põnev teema.kõikjal, isegi väikestes kolkalinnades, ehitatakse mr Alievile pühendatud parke ja muuseume. suured välireklaamid linnas või maantee ääres ei promo mitte uut mobiilipaketti vms, vaid näitavad 2003. aastal surnud rahva Isa ja Liidrit vaatamas tõsise näoga kaugusse, taamal päikesetõus; või teisel teda koos pojaga (mõistagi siis praeguse riigipeaga), taustaks riigilipp. jajaa.
(Uku lubas kirjutada pikemalt Aseri demokraatiast ning suhtest teise A tähega riigiga, mille nime me siin enam parem suhu ei võta.)
aga igal pool linnapildiski on suurejoonelisus märksõna. bakuu mereäärse promenaadi lipp pärineb hiiglastemaalt. inetu värvikombinatsioon (sini-puna-rohe) küll, aga selle eest väga suur.
aga igal pool linnapildiski on suurejoonelisus märksõna. bakuu mereäärse promenaadi lipp pärineb hiiglastemaalt. inetu värvikombinatsioon (sini-puna-rohe) küll, aga selle eest väga suur.Olmest ja toidust ka.
Aseri köök on põhimõtteliselt vist rohkem nagu Türgi asi (aserid ongi etniliselt ja kultuuriliselt peaegu türklased). Uku suutis süüa rõlge välimuse, lõhna ja ilmselt ka maitsega rahvusrooga- keedetud juppi lehma jalast.
kultuurile kohaselt ei läinud me õhtul mitte õllekasse, vaid teed jooma ja vesipiipu suitsetama. see on tegelikult väga tore komme. näedki, kuidas lipsustatud ametnikud tulevad otse töölt, tellivad 
kannu teed moosiga ning suitsetavad vesipiipu.
nii tegime meiegi.
kannu teed moosiga ning suitsetavad vesipiipu.nii tegime meiegi.
mis veel? oluliseks märksõnaks reisil sai rong, sest distantsid olid piisavalt pikad kolmed korral öörongiga reisimiseks.
Bakuus majutas meid viimased kolm aastat Eestis (ja Tartus!) elanud Neftali, kes hetkel õpetab aseritele hispaania keelt ja kellele Eesti väga meeldis. (tõepoolest, CouchSurfingu leheküljelt ei leia mitte ainult öömaja, vaid ka lihtsalt väga toredaid inimesi. peaaegu nagu läheks sõbrale külla.)
ps. Kar jättis selle reisi vahele, sest Aserbaidzaan on kulukas. juba viisa maksab 60 euri.
Kari külastas samal ajal India sõber (ka couchsurfer).
aga sellest ja meie jõulutähistamisest juba järgmistes postitustes. õige pea.
12.24.2008
Häid jõule!
Tbilisis on täna üle pika aja kõige soojem ja päikesepaistelisem päev. Kuigi linn on jõulutuledes, ei ole jõulutunnet kuskil.
Kõik välismaalased on jõuludeks koju sõitnud. Igatahes oleme me ühed väga vähestest, kes täna Tbilisis jõule tähistavad.
Poisid jõudsid just Aserbaidžaanist tagasi. Ostame turult jõulunänni ja lähme koju kokkama ja kodu kaunistama. Päris-kuuske see aasta vist siiski ei tule, sest me ei ole siiani ühtegi kuuske müügil näinud, mis ei oleks plastmassist.
Kodus ootab külmkapis hunnik verivorste ja praekapsast, Viru Valge ja Vana Tallinn seisavad kutsuvalt klaveri peal.
Ilusaid jõule teilegi!
12.19.2008
Kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta?
Meie nooremad lugejad on huvi tundnud (okei, tegelt ei ole, aga see tundus nagu lahe kõnekonstruktsioon), et kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta. Olgu siin siis üks kujundlik lugu selle kirjelduseks.Ühel kaunil pühapäeval läksid teie Gruusia residendid üle jõe asuvasse Vana Tbilisi pubisse lõunat sööma. Pubi oli keskpäevale omaselt suhteliselt tühi (meestesalgad ilmuvad sellistesse kohtadesse alles kuskil õhtusöögi kanti). Lisaks meile oli pubis veel kaks noormeest, silma järgi vanuses 10 ja 12.
Kõigepealt arvasime, et nad ootavad oma vanemaid. Siis tellisid poisid vanematele ära 2 liitrise õlle. Noh, mis seal ikka. Aga seejärel istusid poisid lauda ja lisasid tellimusele ka 20 hinkalit (meie tellime tavaliselt kolme peale 15, kui kõht väga tühi juhtub olema). Vanemaid ei paistnud kuskilt. Noormehed keerasid pudelil korgi maha, hakkasid vastastikku tooste tegema ja hinkaleid vitsutama. Kusjuures olles selle juures tunduvalt mehisema olekuga kui enamus meievanuseid eesti meesterahvaid.
Huumor saabus siis, kui lapsed ka meid oma lauda kutsusid ja meile õlut pakkusid. Võib-olla oli asi ka eelmisel õhtul mahapeetud peos, aga me leidsime, et endast 15 aastat noorematega napsuvõtmine oleks tiba liig. Nii nad meist sinna jooma jäidki.
12.15.2008
Eerm WTF?
...küsisime meie ja veel 4 miljonit grusiini täna hommikul aknast välja vaadates.Eestlastele omase kahjurõõmuga on teil ilmselt hea meel kuulda, et ilm, mille tõttu mina eile nentisin, et mütsi ei pea veel niipea ostma ja Marko kurtis, et tema praegune müts on liiga paks, tegi üleöö kannapöörde ja nüüd tuleb terve tänase päeva taevast alla mingit lumelaadset ollust. Ja ei, see ei näe sugugi välja, nagu see kavatseks kunagi lõppeda. Uku, kes niikuinii juba suvest saati mütsi kannab, keeldus täna üldse kodust välja astumast.
Iseenesest sobib praegune ilm vaikselt linna hiilivate jõulutulede ja poodidesse ilmuvate jõulumunade ja võltskuuskedega natuke paremini kui pidev päikesepaiste. Ma lootsin, et äkki siin pääseb kogu sellest jõulukammaijaast, aga tegelikult lükkus see lihtsalt veidi edasi, sest grusiinid tähistavad jõule hoopis 7. jaanuaril. Mis siis, et üks Austraalia vend hiljuti välja proges, et Jeesus tegelikult hoopis juunis sündis.
Sümpaatne on kogu asja juures see osa, et grusiinidel on lehm miski hea uue aasta püha loom. Mis tähendab, et kõik kohad müüvad kõikvõimalikke erinevas suuruses ja erinevast materjalist lehmi. Nunnu!
Aa, ja kui jutt juba kurioosumitele läks, siis eile käisime Markoga Tbilisi filmifestivali lõpetamisel, mille ajaks oli kino ukse taha kogunenud märkimisväärne rahvamass ruuporite, loosungite ja veidi Brežnevi näoga meesterahva piltidega. Mass koosnes valdavalt vanaldastest prouadest, kelle eesotsas lõugas ruuporiga härra Agitaator. Pika veerimise peale õnnestus meil välja lugeda, et prouad (kes ei näinud mitte kuidagi välja nagu filmifestivali põhipublik) protesteerivad Tbilisi filmifestivali vastu, sest seal ei näidata ühtegi Gruusia filmi.
"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa (arusaamatu gruusiakeelne lauselõpp)," skandeeris rahvas.
"Kas me tahame filmifestivali, kus ei näidata ühtki gruusia filmi?" karjus Agitaator ruuporisse.
"Ei, ei, ei!" skandeeris rahvamass vastu.
"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa," jätkas rahvas.
Kui ma kaks tundi hiljem kinost bussiga mööda sõitsin, olid prouad ikka veel seal ja lõugasid kõvemini kui kunagi varem. Kodanikualgatus missugune!
12.08.2008
Gruusia postiteenus
Meie truumad sõbrad on uurinud, kas meile Gruusiasse postkaarti tasub saata.
Olgu siinkohal öeldud, et Niru saadetud postkaart tuli meie juurde 5 nädalaga (kusjuures Tbilisi postkontorist meie koju tulek võttis tal aega 3 nädalat) ja Tajo väidetavalt oktoobris posti pandud kaart ei ole veel siiamaani elumärki andnud.
Nii et jõulutervitusi ilmselt tiguposti teel saata mõtet ei ole.
Muidugi võib olla asi ka selles, kuidas me posti saame. Postkaste siin nimelt ei ole. Kiri pannakse kas ukse vahele või (kui vihma sajab) lükatakse aknast sisse. Kui aknad kinni on, viiakse post naabrite juurde või lähedalasuvasse poodi.
Nii et kui te midagi väga ilusat saadate, on tõenäosus, et meie naabrid või poetädi raamivad selle ära ja jätavad hoopis endale.
Ega Gruusiast asjade saatmine oluliselt kergemini ei tööta. Kui sa oled pika otsimise peale leidnud Tbilisist mõne Gruusia-teemalise postkaardi (neid eriti palju ei müüda ja müügil olevad on üldiselt koledad), ja oled leidnud sinna juurde ka margid (neid saab üldiselt postkontorist ja muide, Euroopasse kirja saatmine maksab 3 larit ehk 22 krooni!), ei ole siin linnas ühtegi postkasti. Päriselt ka - ma ei ole mitte ühtegi näinud! Ainus võimalus kirju, kaarte jmt saata, on viia need oma käega postkontorisse.
Aa ja paki saatmine? Me korra proovisime uurida, et kuidas saaks pakki saata. Pärast kolme koha läbikäimist soovitati meil pöörduda Marjanshvilisse (kuskil üle jõe asuv linnaosa), kus asub ainus postkontor, kust saab pakki saata. Aga hoiatati, et see läheb väga kalliks. Niisiis me ei viitsinud.
Olgu siinkohal öeldud, et Niru saadetud postkaart tuli meie juurde 5 nädalaga (kusjuures Tbilisi postkontorist meie koju tulek võttis tal aega 3 nädalat) ja Tajo väidetavalt oktoobris posti pandud kaart ei ole veel siiamaani elumärki andnud.
Nii et jõulutervitusi ilmselt tiguposti teel saata mõtet ei ole.
Muidugi võib olla asi ka selles, kuidas me posti saame. Postkaste siin nimelt ei ole. Kiri pannakse kas ukse vahele või (kui vihma sajab) lükatakse aknast sisse. Kui aknad kinni on, viiakse post naabrite juurde või lähedalasuvasse poodi.
Nii et kui te midagi väga ilusat saadate, on tõenäosus, et meie naabrid või poetädi raamivad selle ära ja jätavad hoopis endale.
Ega Gruusiast asjade saatmine oluliselt kergemini ei tööta. Kui sa oled pika otsimise peale leidnud Tbilisist mõne Gruusia-teemalise postkaardi (neid eriti palju ei müüda ja müügil olevad on üldiselt koledad), ja oled leidnud sinna juurde ka margid (neid saab üldiselt postkontorist ja muide, Euroopasse kirja saatmine maksab 3 larit ehk 22 krooni!), ei ole siin linnas ühtegi postkasti. Päriselt ka - ma ei ole mitte ühtegi näinud! Ainus võimalus kirju, kaarte jmt saata, on viia need oma käega postkontorisse.
Aa ja paki saatmine? Me korra proovisime uurida, et kuidas saaks pakki saata. Pärast kolme koha läbikäimist soovitati meil pöörduda Marjanshvilisse (kuskil üle jõe asuv linnaosa), kus asub ainus postkontor, kust saab pakki saata. Aga hoiatati, et see läheb väga kalliks. Niisiis me ei viitsinud.
12.05.2008
Uku ja Karin Armeenias
Etendus 17 vaatuses
etenduse illustreerimiseks tuleb vaadata pilte aadressilt http://picasaweb.google.com/karin.palo/Armeenia
1. pilt
Lavakujunduses on rongi platskaartvagun. Rongis on kottpime, vahepeal, kui rong kiiremini sõidab, paistab natuke valgust. Vagunis istub palju inimesi, enamus neist natuke rääbaka välimusega. Kõik toolialused ja platskaardi 3. korruse kohad on täis suuri kotte ja karpe, millega veetakse Armeeniasse karaljokke (hurmaa magusam vend), hügieenisidemeid ja mida-kõike-veel. Kõikjal käib aktiivne gruusia- ja armeeniakeelne vestlus. Karini ja Uku vastas istuvad kaks umbes neljakümneaastast sümpaatset naisterahvast ja söödavad neile juustu, leiba, kartulit ja muna.
Rong jõuab Gruusia piiri peale. Läbi käib onu, kes kontrollib passe. Niikaua on rongi ümber oma poe püsti pannud kõvasti erinevaid müüjaid. Uku ostab endale sünteetikast tehtud mütsi, mis sooja ei hoia, aga see-eest ajab pea sügelema. Rong seisab 2 tundi, kuni kogu kaup laaditakse maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi.
Armeenia piirini on 45 minutit sõitu. Uku ja Karin naudivad niikaua pimedas ja inimtühjas restoranvagunis oma teed ja kahte keeduviinerit.
Seejärel seisab rong 2 tundi Armeenia piiri peal. Jälle laetakse kaup maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi. Seekord kontrollitakse üle ka rongi tualettruumid ja elektrikapid – äkki on mõni Euroopa Liidu kodanik sinna peitu pugenud ja püüab Armeeniasse emigreeruda. Aga seda Uku ja Karin enam ei näe. Miks, seda te juba teate (või kui ei tea, lugege varasemast postitusest).
2. pilt
Lavakujundus muutub elutoaks, kus elab estofiil Oskars, kelle Leedust pärit ema ja Lätist pärit isa kohtusid Tartus õppides. Valgusega antakse mõista, et tegevus toimub minevikus, nädal enne, kui Uku ja Karin sinna jõuavad.
Oskarsi juures on külas vene tütarlaps Julia koos oma inglise noormehega (nimetame teda Jamesiks). Lisaks peatub parajasti Oskarsi juures ka ameeriklane Jeff. Julia ja James tülitsevad. Öösel ronib purjus Julia Jeffi voodi jalutsisse ja jääb sinna magama.
Jeff: „Julia, mine nüüd oma voodisse!“
Julia: „Ma olen voodis.“
Jeff: „Ei-ei, sa oled minu voodis.“
Kõneluse peale ärkab James, kes näeb Juliat Jeffi voodis ja satub raevu.
James: „Sa k*** l***, mis sa selle mehe voodis teed!“
Jeff: „Kuule-kuule, mul on riided seljas JA tekk peal ja sinu naine magab selle teki peal, meil ei saaks siin ka kõige parema tahtmise juures midagi juhtuda.“
James: „Sina ole üldse vait, muidu saad peksa. K*** l***, ma kuulsin kõike, mis te tegite!“
James võtab Julia passi ja põletab ära. Nädal hiljem kohtavad Uku ja Karin Juliat, kes üritab tulutult vene saatkonnast saada paberit, millega teda Venemaale tagasi lastaks.
3. pilt
Ruum on sama, Oskarsi elutuba. Tegevus toimub tänapäevas.
Uku: „Karin, kas sina oled öösel külmkapist ühe jogurti ära söönud?“
Karin: „Eerm... ei...“
Selgub, et jogurti ja salati kallal on käinud Oskarsi Leedust pärit korterikaaslased, kristlikud tütarlapsed. Uku ja Karin vaikivad igavesti, aga peavad tütarlaste vastu edaspidi salajast vimma.
4. pilt
Uku ja Karin istuvad Jerevani pargis purskkaevu ääres asuvas kohvikus Poplavok. Kohvik on euroopalik, nagu enamus Jerevani kohvikuid. Menüü tuuakse igale inimesele ja see sisaldab nii inglise- kui venekeelseid kirju. Mängib elav jazzmuusika.
5. pilt
Kelner toob arve. Arve peal on eraldi rida „Muzõka“ ja hind 2000 drahmi (40 eeku). Uku ja Karin: „#*-;/%“. Pärast ropendamist maksavad Uku ja Karin arve.
6. pilt
Uku ja Karin istuvad väikese kollase Armeenia liinibussi tagaistmel. Buss sõidab gaasi abil ja näeb välja nagu kunagi Eestis toiminud koolibussid, mida kutsikateks nimetati. Tagaistmel loksutab nagu Tšehhi lõbustuspargi ameerika mägede atraktsioonil.
Karin: „Mul on tunne, et härra mu kõrval on ennast täis lasnud.“
Uku võtab selle peale kotist liitrise koduveinipudeli ja annab selle Karinile.
7. pilt
Armeenia väikeküla. Lavakujunduses domineerivad armeeniakeelsed sildid, mistõttu keegi publikust ei suuda küla nime välja lugeda. Bussipeatuses joob kamp kohalikke mehi.
Uku ja Karin astuvad bussi pealt maha. Nende ees peatub küla välimust arvestades päris viisakas ja euroopalik auto. Umbes 30-aastane juht vaatab välja ja naeratab kohati puuduvate hammastega naeratust. „Taksi?“ küsib ta.
Kuna juht ei räägi ühtegi keelt peale armeenia keele, lehvitab ta käes tuhandedrahmist ja siis imiteerib teise tuhandese pooleks lõikamist, andes niimoodi märku, et sõit Geghardi mungakloostrise maksab poolteist tuhat drahmi. Uku ja Karin istuvad autosse.
8. pilt
Geghardi mungaklooster, 13. sajand. Ilusam kui enamus Gruusia kirikuid. Peasaali akendest langeb põrandale kollane valgus. Kiriku kohal on mõned koopad, mille mungad on mäe sisse toksinud.
Taksojuht kasutab iga võimalust, et Karinit katsuda, trepist üles aidata või tema õlale toetuda, et vaadata, mida Karin pildistab. Ja muudkui naeratab oma hambutut naeratust ja näitab ülespidi pöialt. Et Karinit päästa, püüab Uku ennast pidevalt tema ja taksojuhi vahele sättida.
9. pilt
Uku ja Karin seisavad 1. sajandist pärit Garni templi ees, mille kunagi ehitasid roomlased ja seejärel otsustasid grusiinid Unesco abil kuhilast sammastest uuesti õige asja teha. Uku ja Karini juurde tuleb rinnasildiga mees, kes hakkab väga aktiivselt templi ajaloost rääkima.
Onu avab ukse templi kõrval seisvasse 1. sajandist pärit saunamajja ja muudkui jätkab armeenia vene keeles seletamist.
Uku: „Sa said aru, millal see saun täpselt ehtatud on?“
Karin: „Ta ütles korduvalt 1870, aga see ei kõla väga reaalselt. Mul on tunne, et ta ei oska üldse vene keelt.“
Uku: „Aga küsime talt!“
Karin: „Ma ei tea, pigem lihtsalt nooguta, loeme pärast raamatust.“
Uku pistab onule pihku 500-drahmise mündi. Onu vaatab seda pahaselt, ei lausu sõnagi ja läheb väga kiiresti minema.
Eesriie. Vaheaeg. Pakutakse dolmasid, suurepärast šašlõkki ja viietärnist Ararati konjakit.
10. pilt
Selle stseeni lavakujundus läheb nüüd päris palju maksma. Uku ja Karin istuvad kuristiku servale paigutatud laua ääres, taamal on igas küljes mäed. Paistab karge detsembripäike. Uku ja Karin kiiguvad kiiktoolis, söövad suitsuforelli ja joovad veini.
Karin: „Kui nüüd tuleksid lõvi ja tall veel käsikäes vastu ka, siis ma usuksin, et me oleme paradiisis“.
Uku: „Kui lõvi ja tall esikäppadest kinni hoiavad, kuidas nad siis kolmel jalal käivad?“
11. pilt
Uku ja Karin otsivad Garni väikekülas Jerevani minevat marsat. Uku (marsajuhile): „Vabandage, kas see marsa sõidab Tbilisi?“ Marsajuht naerab.
12. pilt
Uku ja Karin maanduvad bussiga Ashtaraki linnas, mida Lonely Planet kirjeldab kui „meeldivat väikelinna, täis 19. sajandist pärit maju“.
Uku: „Vabandage, kas teil siin linnas mõni kohvik ka on?“
Tädi: „Ei, aga kui te kõnnite 6 km maantee peale, siis seal on kohvik.“
19. sajandist pärit maju on 3, ülejäänud oleks justkui Stalin oma käega ehitanud.
Karin käib karistuseks Ashtaraki kultuurimajas pissil.
13. pilt
Uku ja Karin jõuavad 13. sajandist pärit S... kiriku juurde. Palju rohkem kui kirik ise, huvitab neid kiriku taga avanev mägede- ja kuristikuvaade. Lõpuks tuleb naabritädi, keerab võtmega lahti kiriku ukse ja paneb seal kaks küünalt põlema. Uku ja Karin ostavad veel kaks küünalt ja panevad need ka põlema.
14. pilt
Uku ja Karin jõuavad Ohanavani kiriku juurde. Kirik oleks osaliselt justkui ehitusjärgus ja osaliselt justkui maha jäetud. Kiriku uks on lahti.
Uku: „Tundub, et jumal ei ela praegu siin.“
Kirikus ei ole ikoone, altarimaale ega mingeid muid jumalikke vidinaid – on lihtsalt 13. sajandist pärit suur kivihoone. Kiriku kuppeltornis lendavad tuvid on põrandale situnud suure valge ringi, mis otsekui peegeldab kuppeltorni kiriku põrandal.
Karin ronib üles kiriku seinas olevatest poolemeetristest trepiastmetest. Üleval on väike ruum, mille seinale on keegi 70 aastat tagasi pulli pärast sodinud aastaarvu 1938. Karin tuleb trepist alla.
Uku: „Karin, ole ettevaatlik!“
„Põnts, põnts, põnts!“ kukub Karin trepist alla ja väänab vasaku jala välja.
Pärast seda teeb Karin karistuseks mõned pildid, kus Uku poseerib altari peal jeesusena.
15. pilt
Uku ja Karin käivad mööda külateed kirikust tagasi maantee poole, võttes liitrisest plastpudelist aeg-ajalt kosutuseks lonksu veini. Karin lonkab tugevalt.
16. pilt
Karin istub Ohanavani poe ees. Uku kõnnib mööda maanteed.
Uku SMS: „300 meetrit allavoolu on restoran et al. Liipad?“
Karini SMS: „Leidsin siit juba sõbrad, kes kutsusid meid teises suunas kohvikusse. Nad on autoga, tulevad järgi ka. Mul on number. Aga eks ma pean vist pigem sinuga leppima. Nii et tulen.“
Kohvikusse Uku ja Karin ei jõuagi, sest enne helistavad Rait ja tema gruusia kolleeg ja teatavad, et nad on oma valge Jeebiga õige pea seal.
17. pilt
Karin (ühe jala peal kraavist välja hüpates): „Tead, kui raske on ühe jala peal pissida?“
Uku ja Karin ronivad valgesse Jeepi.
Eesriie. Etenduse lõpp.
etenduse illustreerimiseks tuleb vaadata pilte aadressilt http://picasaweb.google.com/karin.palo/Armeenia
1. pilt
Lavakujunduses on rongi platskaartvagun. Rongis on kottpime, vahepeal, kui rong kiiremini sõidab, paistab natuke valgust. Vagunis istub palju inimesi, enamus neist natuke rääbaka välimusega. Kõik toolialused ja platskaardi 3. korruse kohad on täis suuri kotte ja karpe, millega veetakse Armeeniasse karaljokke (hurmaa magusam vend), hügieenisidemeid ja mida-kõike-veel. Kõikjal käib aktiivne gruusia- ja armeeniakeelne vestlus. Karini ja Uku vastas istuvad kaks umbes neljakümneaastast sümpaatset naisterahvast ja söödavad neile juustu, leiba, kartulit ja muna.
Rong jõuab Gruusia piiri peale. Läbi käib onu, kes kontrollib passe. Niikaua on rongi ümber oma poe püsti pannud kõvasti erinevaid müüjaid. Uku ostab endale sünteetikast tehtud mütsi, mis sooja ei hoia, aga see-eest ajab pea sügelema. Rong seisab 2 tundi, kuni kogu kaup laaditakse maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi.
Armeenia piirini on 45 minutit sõitu. Uku ja Karin naudivad niikaua pimedas ja inimtühjas restoranvagunis oma teed ja kahte keeduviinerit.
Seejärel seisab rong 2 tundi Armeenia piiri peal. Jälle laetakse kaup maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi. Seekord kontrollitakse üle ka rongi tualettruumid ja elektrikapid – äkki on mõni Euroopa Liidu kodanik sinna peitu pugenud ja püüab Armeeniasse emigreeruda. Aga seda Uku ja Karin enam ei näe. Miks, seda te juba teate (või kui ei tea, lugege varasemast postitusest).
2. pilt
Lavakujundus muutub elutoaks, kus elab estofiil Oskars, kelle Leedust pärit ema ja Lätist pärit isa kohtusid Tartus õppides. Valgusega antakse mõista, et tegevus toimub minevikus, nädal enne, kui Uku ja Karin sinna jõuavad.
Oskarsi juures on külas vene tütarlaps Julia koos oma inglise noormehega (nimetame teda Jamesiks). Lisaks peatub parajasti Oskarsi juures ka ameeriklane Jeff. Julia ja James tülitsevad. Öösel ronib purjus Julia Jeffi voodi jalutsisse ja jääb sinna magama.
Jeff: „Julia, mine nüüd oma voodisse!“
Julia: „Ma olen voodis.“
Jeff: „Ei-ei, sa oled minu voodis.“
Kõneluse peale ärkab James, kes näeb Juliat Jeffi voodis ja satub raevu.
James: „Sa k*** l***, mis sa selle mehe voodis teed!“
Jeff: „Kuule-kuule, mul on riided seljas JA tekk peal ja sinu naine magab selle teki peal, meil ei saaks siin ka kõige parema tahtmise juures midagi juhtuda.“
James: „Sina ole üldse vait, muidu saad peksa. K*** l***, ma kuulsin kõike, mis te tegite!“
James võtab Julia passi ja põletab ära. Nädal hiljem kohtavad Uku ja Karin Juliat, kes üritab tulutult vene saatkonnast saada paberit, millega teda Venemaale tagasi lastaks.
3. pilt
Ruum on sama, Oskarsi elutuba. Tegevus toimub tänapäevas.
Uku: „Karin, kas sina oled öösel külmkapist ühe jogurti ära söönud?“
Karin: „Eerm... ei...“
Selgub, et jogurti ja salati kallal on käinud Oskarsi Leedust pärit korterikaaslased, kristlikud tütarlapsed. Uku ja Karin vaikivad igavesti, aga peavad tütarlaste vastu edaspidi salajast vimma.
4. pilt
Uku ja Karin istuvad Jerevani pargis purskkaevu ääres asuvas kohvikus Poplavok. Kohvik on euroopalik, nagu enamus Jerevani kohvikuid. Menüü tuuakse igale inimesele ja see sisaldab nii inglise- kui venekeelseid kirju. Mängib elav jazzmuusika.
5. pilt
Kelner toob arve. Arve peal on eraldi rida „Muzõka“ ja hind 2000 drahmi (40 eeku). Uku ja Karin: „#*-;/%“. Pärast ropendamist maksavad Uku ja Karin arve.
6. pilt
Uku ja Karin istuvad väikese kollase Armeenia liinibussi tagaistmel. Buss sõidab gaasi abil ja näeb välja nagu kunagi Eestis toiminud koolibussid, mida kutsikateks nimetati. Tagaistmel loksutab nagu Tšehhi lõbustuspargi ameerika mägede atraktsioonil.
Karin: „Mul on tunne, et härra mu kõrval on ennast täis lasnud.“
Uku võtab selle peale kotist liitrise koduveinipudeli ja annab selle Karinile.
7. pilt
Armeenia väikeküla. Lavakujunduses domineerivad armeeniakeelsed sildid, mistõttu keegi publikust ei suuda küla nime välja lugeda. Bussipeatuses joob kamp kohalikke mehi.
Uku ja Karin astuvad bussi pealt maha. Nende ees peatub küla välimust arvestades päris viisakas ja euroopalik auto. Umbes 30-aastane juht vaatab välja ja naeratab kohati puuduvate hammastega naeratust. „Taksi?“ küsib ta.
Kuna juht ei räägi ühtegi keelt peale armeenia keele, lehvitab ta käes tuhandedrahmist ja siis imiteerib teise tuhandese pooleks lõikamist, andes niimoodi märku, et sõit Geghardi mungakloostrise maksab poolteist tuhat drahmi. Uku ja Karin istuvad autosse.
8. pilt
Geghardi mungaklooster, 13. sajand. Ilusam kui enamus Gruusia kirikuid. Peasaali akendest langeb põrandale kollane valgus. Kiriku kohal on mõned koopad, mille mungad on mäe sisse toksinud.
Taksojuht kasutab iga võimalust, et Karinit katsuda, trepist üles aidata või tema õlale toetuda, et vaadata, mida Karin pildistab. Ja muudkui naeratab oma hambutut naeratust ja näitab ülespidi pöialt. Et Karinit päästa, püüab Uku ennast pidevalt tema ja taksojuhi vahele sättida.
9. pilt
Uku ja Karin seisavad 1. sajandist pärit Garni templi ees, mille kunagi ehitasid roomlased ja seejärel otsustasid grusiinid Unesco abil kuhilast sammastest uuesti õige asja teha. Uku ja Karini juurde tuleb rinnasildiga mees, kes hakkab väga aktiivselt templi ajaloost rääkima.
Onu avab ukse templi kõrval seisvasse 1. sajandist pärit saunamajja ja muudkui jätkab armeenia vene keeles seletamist.
Uku: „Sa said aru, millal see saun täpselt ehtatud on?“
Karin: „Ta ütles korduvalt 1870, aga see ei kõla väga reaalselt. Mul on tunne, et ta ei oska üldse vene keelt.“
Uku: „Aga küsime talt!“
Karin: „Ma ei tea, pigem lihtsalt nooguta, loeme pärast raamatust.“
Uku pistab onule pihku 500-drahmise mündi. Onu vaatab seda pahaselt, ei lausu sõnagi ja läheb väga kiiresti minema.
Eesriie. Vaheaeg. Pakutakse dolmasid, suurepärast šašlõkki ja viietärnist Ararati konjakit.
10. pilt
Selle stseeni lavakujundus läheb nüüd päris palju maksma. Uku ja Karin istuvad kuristiku servale paigutatud laua ääres, taamal on igas küljes mäed. Paistab karge detsembripäike. Uku ja Karin kiiguvad kiiktoolis, söövad suitsuforelli ja joovad veini.
Karin: „Kui nüüd tuleksid lõvi ja tall veel käsikäes vastu ka, siis ma usuksin, et me oleme paradiisis“.
Uku: „Kui lõvi ja tall esikäppadest kinni hoiavad, kuidas nad siis kolmel jalal käivad?“
11. pilt
Uku ja Karin otsivad Garni väikekülas Jerevani minevat marsat. Uku (marsajuhile): „Vabandage, kas see marsa sõidab Tbilisi?“ Marsajuht naerab.
12. pilt
Uku ja Karin maanduvad bussiga Ashtaraki linnas, mida Lonely Planet kirjeldab kui „meeldivat väikelinna, täis 19. sajandist pärit maju“.
Uku: „Vabandage, kas teil siin linnas mõni kohvik ka on?“
Tädi: „Ei, aga kui te kõnnite 6 km maantee peale, siis seal on kohvik.“
19. sajandist pärit maju on 3, ülejäänud oleks justkui Stalin oma käega ehitanud.
Karin käib karistuseks Ashtaraki kultuurimajas pissil.
13. pilt
Uku ja Karin jõuavad 13. sajandist pärit S... kiriku juurde. Palju rohkem kui kirik ise, huvitab neid kiriku taga avanev mägede- ja kuristikuvaade. Lõpuks tuleb naabritädi, keerab võtmega lahti kiriku ukse ja paneb seal kaks küünalt põlema. Uku ja Karin ostavad veel kaks küünalt ja panevad need ka põlema.
14. pilt
Uku ja Karin jõuavad Ohanavani kiriku juurde. Kirik oleks osaliselt justkui ehitusjärgus ja osaliselt justkui maha jäetud. Kiriku uks on lahti.
Uku: „Tundub, et jumal ei ela praegu siin.“
Kirikus ei ole ikoone, altarimaale ega mingeid muid jumalikke vidinaid – on lihtsalt 13. sajandist pärit suur kivihoone. Kiriku kuppeltornis lendavad tuvid on põrandale situnud suure valge ringi, mis otsekui peegeldab kuppeltorni kiriku põrandal.
Karin ronib üles kiriku seinas olevatest poolemeetristest trepiastmetest. Üleval on väike ruum, mille seinale on keegi 70 aastat tagasi pulli pärast sodinud aastaarvu 1938. Karin tuleb trepist alla.
Uku: „Karin, ole ettevaatlik!“
„Põnts, põnts, põnts!“ kukub Karin trepist alla ja väänab vasaku jala välja.
Pärast seda teeb Karin karistuseks mõned pildid, kus Uku poseerib altari peal jeesusena.
15. pilt
Uku ja Karin käivad mööda külateed kirikust tagasi maantee poole, võttes liitrisest plastpudelist aeg-ajalt kosutuseks lonksu veini. Karin lonkab tugevalt.
16. pilt
Karin istub Ohanavani poe ees. Uku kõnnib mööda maanteed.
Uku SMS: „300 meetrit allavoolu on restoran et al. Liipad?“
Karini SMS: „Leidsin siit juba sõbrad, kes kutsusid meid teises suunas kohvikusse. Nad on autoga, tulevad järgi ka. Mul on number. Aga eks ma pean vist pigem sinuga leppima. Nii et tulen.“
Kohvikusse Uku ja Karin ei jõuagi, sest enne helistavad Rait ja tema gruusia kolleeg ja teatavad, et nad on oma valge Jeebiga õige pea seal.
17. pilt
Karin (ühe jala peal kraavist välja hüpates): „Tead, kui raske on ühe jala peal pissida?“
Uku ja Karin ronivad valgesse Jeepi.
Eesriie. Etenduse lõpp.
12.03.2008
Minu tänane kodutee bussis number 75 (kirjand)
On reede õhtupoolik, lõpetasin just väsitava koolipäeva. Lähen Rustaveli metroopeatuse juurest bussile, et sõita 10-15 minutit Saburtalosse, Gagarini väljakule.
Järgnevalt kirjeldav kirjand teemal „minu kodutee“.
Ilmselt on mul seni Tbilisi bussiliiklusega lihtsalt väga vedanud, sest praegune kojusõit ületab senised ajarekordid mitmekordselt.
Kahjuks ma starti päris täpselt ei fikseerinud, aga sõiduaeg tuleb kindlasti üle tunni. Oi, palju üle tunni. Palju-palju isegi.
(Nüüd siis juba tund aega selles hetkest, kui kirjutasin siia, et tuleb üle tunni. Mis edasi?)
Valisin Rustavelilt sõitu alustades bussi numbriga 75, mis tõenäoliselt ühendab Tbilisi ebapopulaarseid sihtpunkte ning on seetõttu alati pigem tühi. Täna kogub ta aga sellegipoolest arvestatava reisijaskonna, võtmeteguriks ilmselt panustamine eelkõige protsessile (lõpuks polegi vahet, kuhu sellise loksumise peale jõuda).
Metrooga praegust inimkontsentratsiooni siiski võrrelda ei saa. Kõige rajumal korral pidi hingama väga väikeste sõõmudega, sest rinnakorv oli rahvamassis nii kõvasti kokku pigistet. Tulen Tbilisi metroo pealiinile tipptunnil kindlasti tagasi, kui minust on saanud üksik ja kurb vanainime, sest teraapilises mõttes ei ole midagi paremat sellisest lähedustundest ja usaldusest, pidurdamis- või kiirendamishetkedel ühises massis vaid üksteisele toetumisest.
Mulle tundub, et grusiinid näevad liiklusummikutes bussis istumise põhjustajana jumalikku tahet, sest muidu ei suudaks nad eales nii rahulikult paigal püsida (vaid mõned vaikselt sositatud vandesõnad pärast pooleteisetunnist retke). Näiteks autojuhid, kellele jumal liiklusummikus mingigi näilise vabaduse jätnud (erinevad kangid, pedaalid, nupud), signaalitavad kõrval hullunult, röögivad ja ropendavad ning mis põhiline, kasutavad ära misiganes võimalust, et teistele autodele ette keerata, paradoksaalselt eesmärgiga ometigi kiiremini edasi jõuda.
Grusiinid ei saa loomuomaselt jätta kasutamata ühtegi võimalust teistega võistelda. Jällegi kuumaverelise rahvuse asi. Näiteks kui kaks bussi satuvad enamvähem üksteise järel sõitma, saab sellest kohe bussiralli. Meie praegune rivaliteet võistlejaga number 6 on korduvalt tõotanud võtta avarii mõõtme, sest teisest ettesaamise nimel muutuvad manöövrid üha järsemaks. Number kuue rahvast tunnen juba hästi. Järgmisel üksteisest möödumisel saab lehvitada. Aga me oleme praegu ees. Hoiame kõik 75-rahvaga pöialt, sest see on ju ka meie võitlus.
Kui praegustest bussikaaslastest homme keegi mulle juhuslikult tänaval vastu satub, ütlen kindlasti inertsist tere. Nemad on minu tänaõhtune perekond.
Meie Emaks on lopsakas daam, kes istub kuskil allpool ja kellest hoovab kodust kaneelilõhna. Pärast vaatan, et ta vahib veidi ebameeldiva moega tühjust ning pole üldse emalik, kahjuks. Aga kui tavapäraselt satub linnaliinibussis sulle lähedale mõni eilse alko, roiskunud kala või mitmenädalase pesematuse järgi lõhnav härra/daam, siis kaneel ning kuklasse krunni seatud juuksed on helladeks tunneteks kindlasti piisavad.
Siis on meie peres kolm väikevenda, kellele anti kamba peale üks intellekt (seegi päris tuhm). Uskumatu, kui sarnased on imbi-jorsid erinevates kultuurides. Mobiili valjuhääldist lastakse mõnusat klubimussi, bussi kollaste käsitoepostide vastu etendatakse erootilist postitantsu, noorte nägudest kiirgab õndsalikku juhmust. Teate eestikeelset hitti „Sul on kõige kaunim kann“? Siin imbid lasid just selle laulu originaalversiooni. Vahepeal kaks läksid maha, jättes kolmandiku ajust täitsa üksi. Ei, siiski mitte, jalutavad bussiga kaasa, näitavad meile erinevaid siivutuid käemärke ning etendavad nüüd siis juba värskes õhus postitantsu liiklusmärgiga, mis selle peale kurvalt viltu vajub. Bussi jäänud ajukolmandik teeb häälitsusi, mis viitavad tema rahulolevale meeleseisundile.
Vanem õde. Ta oli siis juba päris suur, kui sa sündisid. Nii olidki sa talle pigem tema tulevase emaduse proov. Ja kui ta nüüd enam lapsi ei taha, siis pead sina ennast süüdistama. Aga kui buss ootamatult pidurdab, siis kukub ta järsult sinu vastu ning vaatab sind ootamatult hella tundmusega: väikevend on tõesti suureks saanud.
Vanem vend. Ilmselt sai pere vanima lapse staatus talle liigrängaks koormaks. Nii ta otsustaski mitte õppida ülikoolis, vaid pääseda kaneelilõhnalise ema ning terve bussitäie õdede-vendade eest, tehes sõbra isa firmas üldse mitte kontimurdvat ja päris tulusat ehitustööd. Kas see oli ikka õige valik, mõtleb ta nüüd, kui ülikooli lõpetanud noorem vend võtab ummikus seistes kotist sülearvuti. Terve mõistus, tule koju, mõtleb ta veel ja lahkub bussist, et jõuda teistest mitu korda varem koju.
Vahelepõikeks tõdemus, et tõepoolest, jalutades oleksin ka mina juba kodus. Aga samas, signaalitamine on kasvanud kõrvulukustavaks, buss sõitis just arvestatava matsuga ühele autole küljelt sisse, aga kõik jätkavad teekonda. Ju siis oli mõttetu auto või autojuht. See kõik on seda väärt. Arvuti aku peab ka veel veidi.
Viimase kahekümne minutiga oleme edasi liikunud vaevalised 50 meetrit.
Tuharad juba surisevad mõnusalt, rivaal number 6 pressis just ette, ei olnd väga kellelegi lehvitada, sest inimesed magasid või põrnitsesid tuimal pilgul enda ette.
Ja siis muidugi Isa. Ma ei näe teda, sest istun seljaga sõidusuunas, kuid tema kohalolekus ei kahtle ometi keegi. Oleme ju teel, vahel harva ka liigume. Mõni tugeva ja karuse häälega ühmatud vandesõna, musikaalses rütmis tuututatud sireen- rohkem pole vajagi.
Nii.
Nüüd saab kohe arvutil aku tühjaks. Olen kirjutanud selle loo, õppinud gruusia keele sõnu, mõelnud pikalt elu ja inimeste üle.
Tavapäraselt 10-15 minutit kestev teekond on täna kestnud juba üle kahe tunni. Maksan selle lõbu eest krooni ja 40 senti, mis teeb minutihinnaks pisut üle ühe sendi.
Lahkun umbes 100 meetrit enne oma tavalist peatust, et võtta teelt pagariärist soe saiake.
Järgmise korrani, kallis perekond.
Järgnevalt kirjeldav kirjand teemal „minu kodutee“.
Ilmselt on mul seni Tbilisi bussiliiklusega lihtsalt väga vedanud, sest praegune kojusõit ületab senised ajarekordid mitmekordselt.
Kahjuks ma starti päris täpselt ei fikseerinud, aga sõiduaeg tuleb kindlasti üle tunni. Oi, palju üle tunni. Palju-palju isegi.
(Nüüd siis juba tund aega selles hetkest, kui kirjutasin siia, et tuleb üle tunni. Mis edasi?)
Valisin Rustavelilt sõitu alustades bussi numbriga 75, mis tõenäoliselt ühendab Tbilisi ebapopulaarseid sihtpunkte ning on seetõttu alati pigem tühi. Täna kogub ta aga sellegipoolest arvestatava reisijaskonna, võtmeteguriks ilmselt panustamine eelkõige protsessile (lõpuks polegi vahet, kuhu sellise loksumise peale jõuda).
Metrooga praegust inimkontsentratsiooni siiski võrrelda ei saa. Kõige rajumal korral pidi hingama väga väikeste sõõmudega, sest rinnakorv oli rahvamassis nii kõvasti kokku pigistet. Tulen Tbilisi metroo pealiinile tipptunnil kindlasti tagasi, kui minust on saanud üksik ja kurb vanainime, sest teraapilises mõttes ei ole midagi paremat sellisest lähedustundest ja usaldusest, pidurdamis- või kiirendamishetkedel ühises massis vaid üksteisele toetumisest.
Mulle tundub, et grusiinid näevad liiklusummikutes bussis istumise põhjustajana jumalikku tahet, sest muidu ei suudaks nad eales nii rahulikult paigal püsida (vaid mõned vaikselt sositatud vandesõnad pärast pooleteisetunnist retke). Näiteks autojuhid, kellele jumal liiklusummikus mingigi näilise vabaduse jätnud (erinevad kangid, pedaalid, nupud), signaalitavad kõrval hullunult, röögivad ja ropendavad ning mis põhiline, kasutavad ära misiganes võimalust, et teistele autodele ette keerata, paradoksaalselt eesmärgiga ometigi kiiremini edasi jõuda.
Grusiinid ei saa loomuomaselt jätta kasutamata ühtegi võimalust teistega võistelda. Jällegi kuumaverelise rahvuse asi. Näiteks kui kaks bussi satuvad enamvähem üksteise järel sõitma, saab sellest kohe bussiralli. Meie praegune rivaliteet võistlejaga number 6 on korduvalt tõotanud võtta avarii mõõtme, sest teisest ettesaamise nimel muutuvad manöövrid üha järsemaks. Number kuue rahvast tunnen juba hästi. Järgmisel üksteisest möödumisel saab lehvitada. Aga me oleme praegu ees. Hoiame kõik 75-rahvaga pöialt, sest see on ju ka meie võitlus.
Kui praegustest bussikaaslastest homme keegi mulle juhuslikult tänaval vastu satub, ütlen kindlasti inertsist tere. Nemad on minu tänaõhtune perekond.
Meie Emaks on lopsakas daam, kes istub kuskil allpool ja kellest hoovab kodust kaneelilõhna. Pärast vaatan, et ta vahib veidi ebameeldiva moega tühjust ning pole üldse emalik, kahjuks. Aga kui tavapäraselt satub linnaliinibussis sulle lähedale mõni eilse alko, roiskunud kala või mitmenädalase pesematuse järgi lõhnav härra/daam, siis kaneel ning kuklasse krunni seatud juuksed on helladeks tunneteks kindlasti piisavad.
Siis on meie peres kolm väikevenda, kellele anti kamba peale üks intellekt (seegi päris tuhm). Uskumatu, kui sarnased on imbi-jorsid erinevates kultuurides. Mobiili valjuhääldist lastakse mõnusat klubimussi, bussi kollaste käsitoepostide vastu etendatakse erootilist postitantsu, noorte nägudest kiirgab õndsalikku juhmust. Teate eestikeelset hitti „Sul on kõige kaunim kann“? Siin imbid lasid just selle laulu originaalversiooni. Vahepeal kaks läksid maha, jättes kolmandiku ajust täitsa üksi. Ei, siiski mitte, jalutavad bussiga kaasa, näitavad meile erinevaid siivutuid käemärke ning etendavad nüüd siis juba värskes õhus postitantsu liiklusmärgiga, mis selle peale kurvalt viltu vajub. Bussi jäänud ajukolmandik teeb häälitsusi, mis viitavad tema rahulolevale meeleseisundile.
Vanem õde. Ta oli siis juba päris suur, kui sa sündisid. Nii olidki sa talle pigem tema tulevase emaduse proov. Ja kui ta nüüd enam lapsi ei taha, siis pead sina ennast süüdistama. Aga kui buss ootamatult pidurdab, siis kukub ta järsult sinu vastu ning vaatab sind ootamatult hella tundmusega: väikevend on tõesti suureks saanud.
Vanem vend. Ilmselt sai pere vanima lapse staatus talle liigrängaks koormaks. Nii ta otsustaski mitte õppida ülikoolis, vaid pääseda kaneelilõhnalise ema ning terve bussitäie õdede-vendade eest, tehes sõbra isa firmas üldse mitte kontimurdvat ja päris tulusat ehitustööd. Kas see oli ikka õige valik, mõtleb ta nüüd, kui ülikooli lõpetanud noorem vend võtab ummikus seistes kotist sülearvuti. Terve mõistus, tule koju, mõtleb ta veel ja lahkub bussist, et jõuda teistest mitu korda varem koju.
Vahelepõikeks tõdemus, et tõepoolest, jalutades oleksin ka mina juba kodus. Aga samas, signaalitamine on kasvanud kõrvulukustavaks, buss sõitis just arvestatava matsuga ühele autole küljelt sisse, aga kõik jätkavad teekonda. Ju siis oli mõttetu auto või autojuht. See kõik on seda väärt. Arvuti aku peab ka veel veidi.
Viimase kahekümne minutiga oleme edasi liikunud vaevalised 50 meetrit.
Tuharad juba surisevad mõnusalt, rivaal number 6 pressis just ette, ei olnd väga kellelegi lehvitada, sest inimesed magasid või põrnitsesid tuimal pilgul enda ette.
Ja siis muidugi Isa. Ma ei näe teda, sest istun seljaga sõidusuunas, kuid tema kohalolekus ei kahtle ometi keegi. Oleme ju teel, vahel harva ka liigume. Mõni tugeva ja karuse häälega ühmatud vandesõna, musikaalses rütmis tuututatud sireen- rohkem pole vajagi.
Nii.
Nüüd saab kohe arvutil aku tühjaks. Olen kirjutanud selle loo, õppinud gruusia keele sõnu, mõelnud pikalt elu ja inimeste üle.
Tavapäraselt 10-15 minutit kestev teekond on täna kestnud juba üle kahe tunni. Maksan selle lõbu eest krooni ja 40 senti, mis teeb minutihinnaks pisut üle ühe sendi.
Lahkun umbes 100 meetrit enne oma tavalist peatust, et võtta teelt pagariärist soe saiake.
Järgmise korrani, kallis perekond.
Subscribe to:
Posts (Atom)
