Gruusias elavad armeenlased r22kisid, et Armeenias on shashl6kk maitsvam ja rohi rohelisem.
Me tulime nyyd Ukuga oma silmaga j2rgi vaatama, et kuidas sellega siis on.
Reisikirja tasub oodata ilmselt kolmap2eval.
Aga alustuseks tabas meid kohe piiri peal p2ris korralik ylekuulamine, sest Armeenia ainus sylearvuti ei tunnistanud minu passi.
"Miks te Tbilisis 6pite? Miks te Armeeniasse l2hete? Ei, aga tegelt ka, miks te tahate Armeeniasse minna?" kysis nahktagis gorilla meilt pool tundi j2rjest. Ja rong muudkui ootas meie j2rgi...
Ja kui me l6puks olime suutnud neile selgeks teha, et Armeenia ei ole meie unistuste maa, kus elada ja t66tada ja me olime tervelt rongi peal ja seletasime t2didele innukalt vene keeles seda, kuidas gestaapo gorillad meid yle kuulasid, ilmus meile 2kitselt n2kku taskulambivihk (rongi platskaardis 66siti m6istagi elektrit valgustamiseks ei raisata) ja sama tuttav nahktagivend ytles "nakonets nashli vas!"
Tal olid siiski veel m6ned kysimused. N2iteks kus me Jerevanis 66bime ja miks meie L2ti s6ber, kelle juures me 66bime, Armeenias elab ja mis on ikka meie aadress. Meie lemmikkysimus on gorilla omadest ilmselt "Miks teie s6bral ainult yks aadress on?" Eerm...
L6puks hakkas rong liikuma. Gorilla, vaeseke, vist s6itiski meie p2rast piiripunktist Jerevani. Aga pole hullu, me andsime talle v2hemalt yle poole aasta p6hjust kedagi kysitleda.
Aga nyyd Armeenia rohelisemat rohtu nosima!
11.28.2008
11.25.2008
"Totaalne muutumine" Gruusia moodi
Vaatamata meie suurepärasele vene keele oskusele ja minu aastatepikkusele väitluskarjäärile ei suutnud me Ukuga juuksuri juures selgeks teha, et me ei taha tegelikult endale pähe Tbilisi sügismoodi 2008. Toolist pääsedes vaatasime üksteisele otsa ja naersime päris kaua. Ja koju jõudes naeris Marko veel kauem, nii et win-win-win situatsioon. Kaheksa lari eest rõõmu kui palju!
Et milline on Tbilisi sügismood 2008? Uku jättis juuksuri põrandale umbes kilo jagu juukseid ja minul on silmade ees tukk, millest ma läbi ei näe, aga mis kõrva taha ka ei ulata. Välimuses kaotasime vastavalt viis ja 20 aastat. Eks me nüüd õpime oma uue imagoga elama.
Et milline on Tbilisi sügismood 2008? Uku jättis juuksuri põrandale umbes kilo jagu juukseid ja minul on silmade ees tukk, millest ma läbi ei näe, aga mis kõrva taha ka ei ulata. Välimuses kaotasime vastavalt viis ja 20 aastat. Eks me nüüd õpime oma uue imagoga elama.
Juuksur: Nino
Stilistid: Kar&Marx Stuudio
Fotograaf: Marko Uibu
Modellid: Karin ja Uku
"enne ja pärast"-võrdluseks võite vaadata eelmisi pilte siit.
Lumelinn
Niikaua, kui teil Eestis on lumetorm, on meil k6rgr6hkkond. Eile n2iteks oli 20 kraadi sooja.
Ehitage meie eest ka yks lumelinn!
Ehitage meie eest ka yks lumelinn!Foto on tehtud 23. novembril.
11.21.2008
Top 5: kohvikud-baarid-restod Tbilisis
- SALVEIlmselt meie lemmikbaar Tbilisis. Selline koht, mida tahaks isegi omada. Kutsud sõbrad ja kõik veedavad mõnusalt aega.
Toit: omaniku, toredate vuntsidega tüübi, ema valmistab köögis seda, mida küsitakse. Salve pole miski resto iseenesest, aga muna või pannkooke ikka praetakse. Köök on väike ja kodune. Lähed sealt tualetti minnes läbi ja näed, kuidas tädi väiksel pliidil sulle süüa teeb.
Jook: vein oli esimesel korral aint magusavõitu. Palusin ka kuiva, lubati muretseda. Aga edaspidi oleme joonud ainult õlut. Maksab vist 2,5 larit pudel.
Teenindus: no nagu oleksid sõbral külas. Et peaaegu nagu hõikaks tüübile, et kuule, ma võtan ühe Argo (kohalik õlu) veel ja siis lähed võtadki leti tagant.
Interjöör: neli väikest lauda, max paarkümmend inimest. Võib laudu kokku lükata, kui teine seltskond tundub ka tore. Üldiselt tundubki.
Laupäevaõhtuti omaniku sõbrad (ja veits vist nagu meie sõbrad ka) laulavad ja mängivad pilli. Muidu ka võib end vabalt tunda. Võta vali arvutist oma lemmikmuusikat. Väidetavalt toimuvat vahel ka džässiõhtud.
Seintel erinevad plakatid ja külaliste pildid. Meie pilt lubati ka üles panna, aga seni ei ole pandud. Me keelduma uskumast, et põhjuseks võib olla see, et oleme liiga inetud.
Asukoht: vanalinnas, oleme oma elust üle tunni kulutanud koha otsimisele. Nüüd enam ei eksi, aga kirjeldada ka ei oska. Pigem seal pool vanalinnas, kust läheb üles kindluse juurde.
- HINKALIURGASAllar Jõksi ja nüüd ka meie üks lemmikohti.
Toit: priima näide Gruusia köögist. Hinkalite kõrgklass, sašlõkk jms. Mõistlik hind.
Jook: piisavalt odav et juua veini liitritega. Hommikune peavalu muidugi ka.
Teenindus: gruusialikult hooletult elegantne. Nägime, kui tädidele toodi uued vormiriided. Oh seda elevust! Meie hinkalid samal ajal jahtusid köögis. Aga nüüd on daamid kui ladvaõunad oma punaste vestide ja lipsudega.
Ja mis põhiline, teenindajaid on terve armee, mis on omaette vaatamisväärsus.
Interjöör: hiiglaslik pommivarjend. Loomulikud pehme tumepunase sametriidega polsterdatud diivanid ning piirded. Nagu Viru varietee 80ndatel?
Asukoht: Rustavelil vanast postkontorist üle tee, seal kus ehitatkse uut Radisson SASi. Keldris, mõistagi.
- TÕRVIK
Külastussageduselt meie pingerea vaieldamatu liider. Kvaliteedi ja hinna suhtelt sarnaseid kohti leiab Tbilisist ilmselt väga palju. Koha muudab populaarseks asukoht meie kooli lähedal.
Toit: salat kalakuri (linna salat), mis sisaldab sinki, gruusia suitsujuustu, tomatit, kurki ja majoneesi on siinsete salatite favoriit. Ühest portsust saab minusugune turd mees kõhu väga täis, hind 4,5.
Soovitame ka tõrviku väga head ostrit ning „firmennie bljuda“ ahjuvormi „Tõrvik“ või „Madam Bovary“ (kartulitega), mis siiski ei pruugi alati olla eriti hea, sõltub, kas köögis on kvaliteetse või mittekvaliteetse liha päev.
Joogid: Liiter veini Tõrvikus 3 larit ehk u 23 krooni. Hommikune peavalu on vaid punkt ilusa suure I peal.
Asukoht: Filarhmoonia juures ja mis peamine, meie teel bussipeatusest kooli ja tagasi.
- OSSEETIA KOHT
Pikka aega müütiline paik, millest me olime kuulnud, aga kuhu ei olnud jõudnud, kus väidetavalt odavad ja head toidud, mõistlik rahvamuusika jms. Tutvustatatud meile toredate ameeriklaste poolt.
Sel nädalal proovisime Uku vanemate ja teiste sõpradega ära.
Toit: ongi nii nagu lubatud. Odav, aga hea. Soovitan Osseetia hatšapurit kartuliga. 6 raha eest tõeliselt toitev.
Jook: tasub võtta küll.
Teenindus: mõistlik.
Interjöör: sellise renoveeritud etno-resto moega. Tuleb välja, et täpselt see ongi. Vanad sepistatud kaunistused seintel säilitatud vanast. Taoliste kohtade seas ei midagi erilist iseenesest.
Väärtuslik on aga õhtuti esitatav rahvamuusikaprogramm. Rahvariietes härrad taovad kõrvalruumis kaarte ja õpivad samal ajal laule, siis tulevad lavale ja esitavad priimat Gruusia rahvamuusikat. Vahepealne viiuli-klaveriduo populaarsete meloodiatega oli nagu veits teisest ooperist ja kuidagi sobimatu. Aga daam käitus klaveriga karmilt, plusspunktid selle eest.
Asukoht: väävlisaunade lähedal, suure tee ääres, nurgal. Ma ei oska täpsemalt kirjeldada.
- PUR - PUR
Juba nime tõttu saab tugevalt boonuspunkte. Boheem-läänelik kohvik-resto vanalinnas.
Toit: mitte üldse liiga valusalt tapva hinna eest prantsuse või laiemalt lääne-euroopa kööki. Minu liharull peekonis oli tore elamus.
Jook: pole mingi joogiurgas. Liiter korralikku veini u 150 krooni. Õlu on odavam ja seda on ka ok juua.
Interjöör: võiks olla mistahes boheem-trendikas resto eestis või laias maailmas. Aga tore vaheldus ja muidu ka ilus. Lühtriks kasutatud kleidi eest saab boonuspunkte.
Asukoht: vanalinn. Ühe pisikese pargi veerel.
11.18.2008
Mungad, kes elasid koopas
Gruusia ja Aserbaidžaani piiri peal, keset halli k6rbe meenutavat kuumaastikku, asub väike asula nimega Davit Careja. Kunagi elas seal 6000 munka, m6ned neist k6rge m2e otsas, kuhu nad olid endale kaljudesse koopad toksinud. Teised allpool, kombineerides linnust ja mägikoopaid.
Muidu olid mungad ysna eraklikud, s6id, palvetasid ja hoidsid omaette. Lihav6ttepyhadel aga said mägimungad ja Lavra kloostri gäng kokku ja palvetasid koos.
See pakkus vahva v6imaluse pärslastele tuhande kuuesaja millendalgi aastal tulla ja k6ik 6000 munka korraga ära tappa ja mäe peal asuvate koobaste seintele 9. sajandil maalitud freskodel näod maha kratsida.Täna elab linnuses 4 munka, 8 kassi ja nende 4 abitöölist. Üleval Gruusiat ja Aserbaidžaani lahutava mäeaheliku otsas on nii vaikne, et k6rvadel hakkab valus. Ainsad hingelised, keda siin kohtab, on m6ned yksikud turistid, kes on viitsinud ette v6tta pooletunnise ronimise ja koopad yle vaadata.
Muinasjuttu toetasid Anu, Kalev, Küllike ja Urmas. Aitäh!
11.12.2008
Mental torture
Tegin täna hea nalja ä.
Rahvusvahelise õiguse loeng. Õppejõud: "According to the UN Convention Against Torture, it is an act that constitutes physical or mental torture".
Kar: "These two inflict severe mental pain on me every day, can I go to international court now?"
Jaa. Väike päike igas päevas.
Et enesekeskse postitusega jätkata, siis otsustasin, et kuigi Uku ja Marko on väga vahvad, on mul ka nendevälist stimulatsiooni vaja ja käisin eile ühes Vake ja Saburtalo vahel asuvas restos couchsurferite kogunemisel. Ülikena oli, prantslased, türgi tšikk, mõistagi palju grusiine ja siin mingit sorti sotsiaaltöömissioonil olev läti tütarlaps, kes ei tahtnudki minust lahti lasta ja kordas et pribaltika, pribaltika. Natukeseks ajaks sain suhtlushimust isegi lahti.
Pärast seda üritasin taksoga koju sõita. Ei õnnestunud. Taksojuht pidas poe ees kinni ja nõudis, et ta läheb ostab meile ühed õlled, mida ma temaga taksos tarbima pean. Ei aidanud ka vastuväited, et mul on homme test ja tema peab veel öö otsa taksojuhi ametis tööd tegema. Mõistagi osutas taksojuht teenust ka kahjudega, sest maksta mul ei lubatud. Nüüd meil on elu lõpuni taksoteenus tasuta.
____
See postitus on pühendatud issile, kes ütles, et me kirjutame blogis ainult üleüldist jama. Proovin nüüd rohkem igapäevasest elust kirjutada.
Rahvusvahelise õiguse loeng. Õppejõud: "According to the UN Convention Against Torture, it is an act that constitutes physical or mental torture".
Kar: "These two inflict severe mental pain on me every day, can I go to international court now?"
Jaa. Väike päike igas päevas.
Et enesekeskse postitusega jätkata, siis otsustasin, et kuigi Uku ja Marko on väga vahvad, on mul ka nendevälist stimulatsiooni vaja ja käisin eile ühes Vake ja Saburtalo vahel asuvas restos couchsurferite kogunemisel. Ülikena oli, prantslased, türgi tšikk, mõistagi palju grusiine ja siin mingit sorti sotsiaaltöömissioonil olev läti tütarlaps, kes ei tahtnudki minust lahti lasta ja kordas et pribaltika, pribaltika. Natukeseks ajaks sain suhtlushimust isegi lahti.
Pärast seda üritasin taksoga koju sõita. Ei õnnestunud. Taksojuht pidas poe ees kinni ja nõudis, et ta läheb ostab meile ühed õlled, mida ma temaga taksos tarbima pean. Ei aidanud ka vastuväited, et mul on homme test ja tema peab veel öö otsa taksojuhi ametis tööd tegema. Mõistagi osutas taksojuht teenust ka kahjudega, sest maksta mul ei lubatud. Nüüd meil on elu lõpuni taksoteenus tasuta.
____
See postitus on pühendatud issile, kes ütles, et me kirjutame blogis ainult üleüldist jama. Proovin nüüd rohkem igapäevasest elust kirjutada.
11.10.2008
põhja mägedesse!
nii. jälle veits reisikirja. (see on tegelikult vanem postitus, kunagi jäi poolikuks, sest stipile järele minnes hiljaks jääda ei tohi.)eelmisel nädalavahetusel kasutasime head ilma ja sõitsime Tbilisist põhja, mägedesse, kuhu seni veel jõudnud ei olnud ja kuhu kindlasti minema peab, kui nii pikalt Gruusias elada nagu meie seda teeme.
esimesel pildil Ananuri kindluse torn. Ananurisse sõitsime marshrutkaga, Didubes passisime kohustusliku tunni, mille käigus marsa kogus reisijaid, meie vaatasime üle reisiplaanid jms. see ongi siin selline traditsioon, et jõuad nagu tasapisi sisse elada.
edasi hääletades Gudaurisse, mis on Gruusia popim suusakuurort, igal pool aktiivne ehitustöö, suusahooeg peagi algamas. talvel läheme sinna tagasi. jalutasime mööda serpentiine ja hääletasime igale mööduvale autole. neid oli märkimisäärselt vähe. aga hääletamine on siin olnud väga positiivne. inimesed tõesti hoolivad ja püüavad parimat. odav on ka niimoodi.
sovietiaegne muljetavaldav vaateplatvorm. orus voolav jõgi voolas kuskil kaugel allpool. kõrguste vahe oli muljetavaldav.
vaateplatvormi mosaiigid, aegade alguses valitsenud kaosest panoraami keskel trooniva naiskuninga Tamarani ning muidugi lõpuks sovietiaegse ehitustöö ja teadusprogressini.
Järgmisel päeval liitusid meiega Liina ja Käsper. Me olime selleks ajaks juba tükk aega mäkke roninud. LP lubas 1,5-2tunnist jalutuskäiku. Pakutud ajamäär võis enamvähem õige ollagi, aga see 1,5 või 2 tundi oli meie füüsilise vormi juures tõeline piin. Kar ja Uku päris lõppu välja ei jõudnudki. Liina ja Käpsi takso jõudis enne meile järele.
Päris piiri äärde ehitavad grusiinid kloostri, mille ehitajad püüdsid kinni karupoja ja panid puuri. Ei saanud aru, mispärast. Väike puur ja muidu kurb. Aga sõbralik karupoeg, ehk on tal hoopis ilus elu. Mungad on ju toredad inimesed.
Tere tulemas Venemaale! Kunagi põhiline Gruusiat ja Venemaad ühendanud piiripunkt on juba mõnda aega täielikult suletud. Ei mingeid diplomaatilisi suhteid, ei mingit piiriületust. Nagu ütles taksojuht, ei ole Gruusial Venemaad vajagi.Tühjad barakid piiriäärse tee ääres ning üha rohkem lagunev Georgian Military Highway reedavad siiski, et millalgi on sealkandis elu olnud oluliselt parem.
MASS Model Management. Shooting Põhja-Kaukasuses. Sügismood Tbilisist.
Mäeküljelt voolavad rohke mineraalide ja rauasisaldusega allikad, mis moodustavad punakaid lubjavälju. Vesi ise on tugeva rauamaitsega, aga väidetavalt väga tervislik.
Kar, lehmad ja mäed. Idüll.
11.07.2008
odavamad piletid!
Meie keerulised läbirääkimised AirBalticuga on viimaks mingilgi määral vilja kandnud.
During the weekend airBaltic is offering 50 000 cheap tickets.
Sales period: from November 6 at 5:00pm until November 10 at 11:59pm, 2008, internet only.
Flight period: from December 1 until December 19, 2008 and from January 12 until February 15, 2009.
12. - 25. jaanuaril ei ole meil näiteks veel ühtegi külalist. Mõelge sellele.
Ja vaadake kampaania kohta täpsemalt AirBalticu leheküljelt.
During the weekend airBaltic is offering 50 000 cheap tickets.
Sales period: from November 6 at 5:00pm until November 10 at 11:59pm, 2008, internet only.
Flight period: from December 1 until December 19, 2008 and from January 12 until February 15, 2009.
12. - 25. jaanuaril ei ole meil näiteks veel ühtegi külalist. Mõelge sellele.
Ja vaadake kampaania kohta täpsemalt AirBalticu leheküljelt.
11.06.2008
Jee, stipip2ev!
Vaatamata langenud euro kursile loeti meile t2na ylikooli v2lissuhete teenistuses meie 183 larit ja 75 tetrit (ehk 100 eurot) auga pihku. Kusjuures ongi nii, antakse sularaha ja ymbrikus.
Me vahepeal juba vaatasime kukkuvat kurssi ja niuksusime, et oleme eriti vaeseks j22nud, sest lari, mis meie tulles v6rdus umbes 7,5 krooniga, hakkas l2henema yheksale. Nyyd tasapisi normaliseerub. Eilse kursi j2rgi oleksime saanud 5 larit v2hem. Magad ja raha tuleb.
Jess!
Me vahepeal juba vaatasime kukkuvat kurssi ja niuksusime, et oleme eriti vaeseks j22nud, sest lari, mis meie tulles v6rdus umbes 7,5 krooniga, hakkas l2henema yheksale. Nyyd tasapisi normaliseerub. Eilse kursi j2rgi oleksime saanud 5 larit v2hem. Magad ja raha tuleb.
Jess!
Kuidas saada üle tee?
Tbilisi liikluses jalakäijana ellujäämine on üpris suur ettevõtmine. Sest autosid on VÄGA palju, teed on üsna laiad ja jalakäijat austatakse liikluses üldiselt vähem kui üle tee minevat koera.
Lääne-Euroopast tulnuid võib alguses isegi tiba üllatada, et ülekäigurajad on tänavale maalitud ainult moe pärast ja ülekäigurajal viibivale jalakäijale antakse pahaselt signaali ja sõidetakse siis täie rauaga üle, et näidata, kes on tugevam. Aga sellega harjub ruttu ära.
Ka rohelise tule ajal üle tee minnes ei saa alati kindel olla, et mõnel autol ei ole väga kiire, et keegi ei soorita parem- või vasakpööret (sest nende ajal ju ei pea jalakäijatele teed andma) või sulle näiteks otsa ei tagurda (on meiega ka paar korda peaaegu juhtunud), sest tagurpidi võib teatavasti sõita igasuguse tulega ja kõigil radadel.
Üle tee minekul ellu jäämiseks on põhilised variandid:
- üldse mitte ellu jääda. Esimese kahe päeva jooksul oleksin ma siin korduvalt peaaegu auto alla jäänud ja nüüdki võtavad Marko või Uku mul kui kergel autofoobikul üle suuremate tänavate jooksmiseks käest kinni.
- minna mitte üle tänava, vaid tänava alt. Kuigi tunnelis küsitakse alati raha ja eranditult kõik tunnelid haisevad erinevate väljaheidete järgi. Aga reeglina on tunnelis pussitada saamise tõenäosus väiksem kui üle tee minnes auto alla jäämise oma.
- teha nagu Allar Jõks. Näidata autole, et sa ei hooli neist absoluutselt ja sina oled peremees. Ja minna jõuliselt üle. Samas, kui sul ei ole hr Jõksi jõulist aurat, on olemas oht, et autod saavad aru, kes on boss ja lähevad hoopis sinust jõuliselt üle.
- sõita autoga. Seda ma tegelikult ei soovitaks kellelegi, sest see on üks närvesöövamaid ja ajakulukamaid tegevusi, mida Tbilisis üldse leida võib. Tänavale tõmmatud kolmest sõidurajast saab kergesti teha viis, kui mööda valgeid jooni sõita. Manöövrite tarvis suunatulede kasutamine on nõrkadele, selleks on ju signaal.
Signaal on üldse kõige jaoks. Näiteks selleks, et anda ummikus ees seisvale autole märku, et sind on ummik närvi ajanud. Kui Tbilisist veidi välja sõita, saab põhimõtteliselt mängida kõigi autosõidumängude level 2 maanteel lehmade, kitsede ja muude pudulojuste vahel slaalomit sõites.
Soovige meile jõudu.
Lääne-Euroopast tulnuid võib alguses isegi tiba üllatada, et ülekäigurajad on tänavale maalitud ainult moe pärast ja ülekäigurajal viibivale jalakäijale antakse pahaselt signaali ja sõidetakse siis täie rauaga üle, et näidata, kes on tugevam. Aga sellega harjub ruttu ära.
Ka rohelise tule ajal üle tee minnes ei saa alati kindel olla, et mõnel autol ei ole väga kiire, et keegi ei soorita parem- või vasakpööret (sest nende ajal ju ei pea jalakäijatele teed andma) või sulle näiteks otsa ei tagurda (on meiega ka paar korda peaaegu juhtunud), sest tagurpidi võib teatavasti sõita igasuguse tulega ja kõigil radadel.
Üle tee minekul ellu jäämiseks on põhilised variandid:
- üldse mitte ellu jääda. Esimese kahe päeva jooksul oleksin ma siin korduvalt peaaegu auto alla jäänud ja nüüdki võtavad Marko või Uku mul kui kergel autofoobikul üle suuremate tänavate jooksmiseks käest kinni.
- minna mitte üle tänava, vaid tänava alt. Kuigi tunnelis küsitakse alati raha ja eranditult kõik tunnelid haisevad erinevate väljaheidete järgi. Aga reeglina on tunnelis pussitada saamise tõenäosus väiksem kui üle tee minnes auto alla jäämise oma.
- teha nagu Allar Jõks. Näidata autole, et sa ei hooli neist absoluutselt ja sina oled peremees. Ja minna jõuliselt üle. Samas, kui sul ei ole hr Jõksi jõulist aurat, on olemas oht, et autod saavad aru, kes on boss ja lähevad hoopis sinust jõuliselt üle.
- sõita autoga. Seda ma tegelikult ei soovitaks kellelegi, sest see on üks närvesöövamaid ja ajakulukamaid tegevusi, mida Tbilisis üldse leida võib. Tänavale tõmmatud kolmest sõidurajast saab kergesti teha viis, kui mööda valgeid jooni sõita. Manöövrite tarvis suunatulede kasutamine on nõrkadele, selleks on ju signaal.
Signaal on üldse kõige jaoks. Näiteks selleks, et anda ummikus ees seisvale autole märku, et sind on ummik närvi ajanud. Kui Tbilisist veidi välja sõita, saab põhimõtteliselt mängida kõigi autosõidumängude level 2 maanteel lehmade, kitsede ja muude pudulojuste vahel slaalomit sõites.
Soovige meile jõudu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
