Aidake ka!

Gruusia konfliktis kannatanud väikelastele riiete kogumise kampaania „Aita sinagi leida väikelapse jõulurõõm”.

Eesti soovib Gruusiasse läkitada kolmanda abisaadetise väikelaste riietega.

Lastekaitse Liit ja välisministeerium kutsuvad toetama Gruusia konfliktis kannatanud väikelapsi ning annetama nii uusi kui kasutatud riideid ja beebitarbed kuni kaheaastastele väikelastele.
Abi kogutakse sisepõgeniku staatusesse sattunud väikelastele neljas vanuserühmas: 0–6 kuud, 6–12 kuud, 12–18 kuud ja 18–24 kuud.

Humanitaaraktsiooni käigus toetatakse abivajajaid sõltumata etnilisest kuuluvusest. Augustikuus Gruusias puhkenud konflikt tõi endaga kaasa ulatusliku sisepõgenike laine Lõuna-Osseetiast ja mujalt Gruusiast.
Sisepõgenike seas on tuhandeid kuni 2-aastasi väikelapsi. Seoses talve ja külmade ilmade tulekuga vajavad need siiani põgenikekeskustes elavad lapsed erilist hoolitsust ja tuge. Väga oodatud on puhtad ja korralikud:

• väikelaste jalanõud;
• sipupüksid;
• lastepüksid;
• pikkade käistega lastepluusid;
• jakid, kampsunid;
• soojad kombinesoonid;
• beebisokid (sh. villased);
• beebimütsid;
• beebitekid;
• body’d.

Annetada võib ka ühekordselt kasutatavaid mähkmeid ning kuni 2-aastastele mõeldud mänguasju. Annetusi on võimalik tuua 31. oktoobrist 7. novembrini 2008 Lastekaitse Liidu kogumispunktidesse:

Tallinnas - Lastekaitse Liidu infokeskus Märka last, Tõnismägi 3
(kellaaeg ja päev: E–R 12–17.00; L 12.00–15.00)
Kontaktisik: Käthlin 641 8486

Tartus - Tartu Lastekaitse Ühing, Pepleri 27,
(kellaaeg ja päev: E–R: 10– 13.00; L11–13.00)
Kontaktisik: Kaie 53543804

Pärnus – Shalom, Laatsareti 12A; (kellaaeg ja päev: K–R 15–17.00; L 10– 12.00)
Kontaktisik: Anne 56 64 31 17

Viljandis – Päikesekillu Perekeskus, Posti 24.
(kellaaeg ja päev: E, K, R 12-16.00;L 10.00–16.00)
Kontaktisik: Ly 43 64 354

----------------------------------------------------------
Mida siia lisada?
Võin eksida, aga põgenikele makstav elatisraha oli kuus umbes 22 larit ehk 180 krooni. Igal juhul uskumatult vähe.

Me ei ole jõudnud põgenike elukohtades (koolid, vanad ühiselamud jms) kuskil ise vaatamas käia, aga nende inimeste olukord on tõepoolest troostitu. Kindlasti läheme ja püüame neid kuidagigi aidata.

Ka teil on võimalus.

Gruusia keel – see on imelihtne!

Meie postitused on kuidagi harvemaks jäänud. Natuke vist sellepärast, et me ei jaksa enam nii palju kõige üle imestada ja tormata teile kirjutama kohe, kui rotiparv on öösel rosinasaia ja kalaga maiustamas käinud või kui me pulmareisil oleva Liina ja Käsperiga tähistamiseks erinevaid põhjuseid leiame.
Aga natuke ka sellepärast, et meil on koolis asjad üsna karmiks läinud. Alustuseks hiilgasime kolmapäeval esimeses kontrolltöös oma teadmistega rahvusvahelisest õigusest ja alates möödunud nädalast on meil neli tundi gruusia ja neli tundi vene keelt nädalas.

Me oleme neid gruusia kruksadille juba näinud küll, ja lihtsamad on ka selged. Kui aga gruusia tähestikku lähemalt süveneda, selgub, et täishäälikuid on neil kokku 5 ja ülejäänud 28 tähest kümme on erinevad võimalused öelda ts, tsh, th, kh ja gh, mida normaalse inimese häälepaelad reeglina välja ei võta. Lisaks on g-le ja b-le on neil olemas ka keskmise tugevusega ja ülitugev k ja p, aga humoorikamaks läheb asi siis, kui tuleb hääldada tugevat või ülitugevat ts'i või zh'i.

Iga gruusia keele tund lõbustame end mõnda aega sellega, et laseme õpetajal hääldada gruusia q ja gh erinevust. Vahe on selles, et q kõlab nagu kass, kes hakkab kohe oksele ja kh nagu kass, kes köhib enne oksele hakkamist.

Kirjutamine on ka vahva, sest enamus tähti näeb välja nagu kolmeaastane laps oleks selle keele välja mõelnud. Tuleb silmas pidada, et ბ, მ ja გ ning კ, ვ, ც, პ ja ჰ on erinevad tähed!

Aga kõigele vaatamata veerime sõnu juba suht pädevalt kokku.

Meiega koos on gruusia keele grupis ka üks leedukas. Temaga natuke nagu tahaks balti sõprust mängida, aga ta ei räägi kahjuks ei inglise ega vene keelt ja nende väheste sõnadega, mida ta räägib, ei ole ta ka eriti vaimuhiiglase muljet jätnud. Me ikka aeg-ajalt mõtleme, et miks ta siia tuli.

(pildil olev rott ei ole rosinasaiaga seotud)

Uku räägib siiski!

Uku, tulles vastu mitmete fännide soovidele, avaldas omi mõtteid gruusia elu ja ühiskonna kohta.

Aga muidugi mitte sellel tagasihoidlikul veebilehel.

Uku jätkuvas olemasolus võite veenduda, kui kuulate Vikerraadio saadet "UudisPluss" alates viiendast minutist.

elu on kui hädaorg!

Pean tulema vastu lugejate soovidele ja kirjutama siia rämedat klatši.
Lugege ja tundke oma madalate ihade üle uhkust!

Meie kooseksiteerimine on algusest peale olnud ülimalt vaevaline. Isiksusetestides näitame vastandlikke tulemusi, astroloogiliselt ei saa kaks kaljukitsenoormeest ja kalaneiu omavahel kuidagi klappida, numeroloogiast rääkimata (38, 77 ja 21 ei sobi kokku, kuidas nad saaksidki?!).

Karini eluvärv on roosa, minul sinine, Ukul roheline. Näete?

Tahan seetõttu pihtida nii mõndagi.

Isiklikku elu meil tegelikult ei ole. Ühises kommuunis käib toiduvalmistamine, pesupesemine, koristamine ja laste kasvatamine. See võikski olla kommunistlik unelm, aga ei! Viisaastakuplaanid ajavad meid hulluks. See on perspektiivitus, mis põletab hinge ning sunnib kasvõi siinsamas maailmalt abi paluma.

Appi-appi-appi!

Näiteks on absoluutselt võimatu elada koos inimestega, kel pole mingisugust huumorimeelt. Alguses ma proovisin, aga isegi parimad naljad kõrbes õitsele ei löö.

Fotodel (ka selle postituse juures) hammustame huulde, et säilitada viisakas nägu. See on kõik vaid teesklus!

Me oleme kui rongid, mis pimedas öös üksteisest mööduvad. Vaimses mõttes ei saagi meil midagi ühist olla, ehkki meie kehad on sunnitud igapäevaselt omavahel suhtlema. Olmepiinades otsime abi sügavatest sisekaemustest ja nii me lamaskleme päevad läbi oma kasinatel lavatsitel, vaatame värvist kooruvat lage ja mõtleme, kuidas asjad said küll nii halvasti minna.

Aitab?
Seega, isiklikest eludest ja omavahelistest suhetest paraku siit lugeda ei saa.
Lugege klassikuid. Kirsti Vainküla näiteks on teinud selles vallas ilusaid asju. (Mis tast üldse saanud on?)

Aga kui Uku jätab veel korra nõud pesemata, siis sellest kirjutan küll.

Välk ja pauk!

Borjomi pargis tuleb maa seest ehtsat boržommi vett, mis Eestis maksab 18 krooni pudel. Muuhulgas on siin-seal ka basseinid, kus selles vees kümmelda saab, maa seest tulles on see päris tuline ja üsna soolane. Aga nahk on pärast nagu beebil.

Aga mind ja tugeva hobusefetišiga Markot huvitab vesi ainult ajutiselt, sest selgub, et rahvuspargis saab muuhulgas matkata ka hobuse seljas. Nii me kraabimegi ühel hommikul Borjomist 30 kilomeetri kaugusel asuvas hääldamatus a-tähega külas metsamehe väravat.

Nimesid hobustel ei ole. Giidi ega kedagi teist meile kaasa ei anta. Aidatakse hobuse selga ja soovitakse head päeva. Kui me küsime, kuidas nendega gruusia keeles suhelda, öldakse, et noh, nagu ikka. Karjud hobuse peale ja peksad täiega.

Pärast esimest viite minutit paneme hobustele nimeks Välk ja Pauk. Tegemist on vanaldaste prouadega, kellest isegi mina kiiremini kõnnin. Ei aita ei see, et Uibs üritab oma hobusega hellalt rääkides tema probleeme analüüsida ja mina Välgu peale varese häälega kraaksun. Ja kui matkarajad peaksid minema mäest üles, otsustavad prouad, et me täna mäest üles ei lähe. Nii jääbki.

Võib-olla on asi ka selles, et "achu" tähendab gruusia keeles „nõõ“ ja „hatcha“ on juust, meie aga karjume hobuste peale valdavalt viimast. Lõpuks lahkume sõpradena ja saame prouadelt koduväravas kerge traavigi kätte.


____________________
reisi- ja muud pildid ikka picasawebis.


Dokumentatsiooni huvides olgu nenditud, et seesama reis viis meid ka Vardziasse, kus kuldketiga majaperemees andis meile õhtusöögiks kaks kannu veini ja hommikusöögiks pudeli viina. Aga Vardzia mäe sisse raiutud koobaslinn on vinge, nii kuuvalgel kui päikese käes.

Lisaks õppisime Vardzias, et kui armeenlaste laua taga oled söönud ja joonud, siis peab grusiinide lauda ka minema. Kui meie marsa peaks väljuma kell 3, siis majaperemees Gotcho sunnib meid veel kell 2.50 lauda istuma, vastates meie raevukatele vastuväidetele, et kõik laabub. Ja laabubki, kui marsa meie pärast kahekilomeetrise ringi teeb ja meile söögilaua kõrvale järgi sõidab.

Kaks tarkust veel: Gori-Borjomi rongil on tõenäoliselt üks maailma parimaid krooni/kilomeetri suhteid, sest 1 lari (alla 8 eegu) eest saame rongis veeta lausa 5 tundi. Mõned aknad ja mõnes vagunis ka mõned pingid on rongil puudu, muidu on õhkkond vahva.

Mitu inimest mahub 12-kohalisse Alkhalaki-Vardzia marsasse? Õige vastus on umbes 25. Lisaks veel tsementi, suhkrut, jahu ja palju muud kaupa. Muidu oleks pilti teinud, aga me istusime kõik üksteise süles. Vahepeal teeb marsa muidugi kõrvalepõikeid, et võtta keegi peale aiamaalt, keegi peolt ja tuua ära kellegi mahajäänud asjad.

Tagasiteel sattusime Markoga Borjomis 25. aasta klassikokkutulekule, kus muuhulgas võõrustas meid ei keegi muu kui härra S.-i turvamees isiklikult. Jee!

Kas Goris on sõda?

Käisime ja vaatasime oma silmaga seda Gorit, millest uudistes hiljuti nii palju juttu oli. Peale ühe katkise silla, mille asemele on ehitatud uus (aga tundub, et üsna ebaefektiivne, sest seal tohib sõita kiirusega 40 ja peab hoidma 50 meetrist pikivahet (mida inimesed mõistagi ei tee - maksimaalselt oli meie pikivahe eeloleva autoga 5 meetrit, vahel ka 50 cm)).

Sõda ei ole eriti kusagil näha. Kaugelt paistavad mingid majad, mille puhul võiks hea fantaasiaga arvata, et äkki sinna on visatud pomm, aga tegelikult on need ilmselt lihtsalt maha põlenud. Õhku lastud sõjaväebaaside asemele on ehitatud uued.

Gori suurim vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis sisaldab lugematul arvul Jossifi büste ja käskkirju, mõned pildid kaasamõtlejatest ja sõjast ja aukohal olevat Jossu surimaski. Gori suurimaks varaks olevad Stalini isiklikud asjad on mõneks ajaks varjule viidud. Grusiinid ise suhtuvad asja suure fanatismiga, Stalini sünnikodule on ümber ehitatud sammastega katus. Muuseumi valvurionu: „Vam nravitsja?“ Marko: „no mõ ne dumajem shto Stalin bõl takoi horoshii paren“ Onu: „Da, da, a muzei kak nravitsja?“.

Pärast Stalinit on vaja midagi rahustavat. Selleks sobib mäe otsas olev päris ilus linnus ja lõunasöök kunagi hiilanud Inturisti restoranis. Inturistist endast on järgi jäänud midagi, pärast mille nägemist otsustasime, et me Goris siiski ööbida ei soovi.

Vere bassein

Pea täielikult kadunud sportlik vorm hakkab siinse elu tõttu võtma murettekitavaid vorme, millel spordiga ei saa muidugi enam midagi pistmist olla.

Jah, me jalutame tegelikult küllaltki palju. Metroosse ja siis vahepeal fotokaga linnapeal ja siis muidugi koju, mäkke, üles.

Aga tundub, et sellest siiski ei piisa.

Tbilisis ei ole ilu ja tervis laiatarbekaup, euroopalikud jõusaalid, basseinid, treenerid peituvad eraklubidesse, hindade poolest kaugelt liiga kõrgete müüride taha.

Ja mis jääb meile? Vere lagoon!

Õõvastava nime taha peitub kunagine ja paraku ehk ka praegune Tbilisi esiujula: lahmakas välibassein, mis väidetavalt töötab aasta läbi, ehkki talvel langeb siin õhutemperatuur kuni miinus kümneni. No eks näeb. Garderoobimutid peksavad ujujate vahel kirvega jääd.

Me Kariga oleme ujumisentusiastid, mis väljendubki selles, et eelistame ujumist muudele võimalikele spordialadele, näiteks Mgaloblishvili tänavast üles-alla jooksmisele, mis muidugi oleks väga odav ja treeninguna kergelt kättesaadav.

Vere (sellenimelise linnaosa järgi) ujula on muljetavaldav kompleks, mis viib meid, kallid lugejad, tagasi sovietiaegsesse heaoluühiskonda. Aga kui siin riigis ei ole turumajanduslikus süsteemis heaoluühiskonnast midagi välja tulnud, siis mis teha, hea, et vanastki midagi alles.

Kompleks paistab eestpoolt (uhked värvimosaiigid, raudväravad jms) täiesti mahajäetuna. Onu juhatab, et tuleb minna ringiga. Ja nii ongi: kihav fuajee, linoleumpõrandad (tegelikult vist mingi kivimosaiikplaat vms, aga linoleum annab tunnet paremini edasi). Vaade treppidelt viitaks pigem, et tegemist loomaaiaga.
Tegelikult ikka ujula: emad ootavad lapsi trennidest, mõned kuivatavad kaasavõetud väikeste föönidega laste juukseid.

Kassas satub meile hindu ja süsteemi selgitama tädi ülesseatud soengu, kuldraamidega prillide ning naeratusel ilmneva sõbraliku vahega esihammaste vahel.

Isegi Vere bassein on päris kallis. Üks kord 10 larit, soodusajal (päris hommikul või õhtul) 7. Kuue korra pilet kuuks ajaks soodusajal 40, muidu 50.

Igal juhul tuleb läbida arstlik kontroll (jah, just) 5 lari eest, mis Eesti rahas nüüdseks siis juba üle 40 kr. Pagana Euroopa majandus, euro on lari suhtes meie siinolekuajal langenud ca 10%, mis tähendab, et me oleme 10 protsenti vaesemad.

Läheme arstitädi juurde, tal mask ilusti peas, küsib kuue kuu jooksul põetud haiguste, vigastuste kohta. Ja muuseas ka, et kas ujuda üldse oskame. Koorime jalad sokkidest ning sirutame ette, tädi tunnistab meid seenetuteks. Sõbralik tädi on, räägime talle ka, et õpime siin ja tore on.

Kassatädi on vahepeal välja mõelnud, et kui me nüüd veel pool tundi ootaksime, saaksime 3 larit odavamalt sisse (kell saab peagi kuus õhtul).

Ootame siis, käime korraks väljas, tuleme sisse tagasi, naeratame tädile, lähme jalutame treppidest alla, istume ja naudime atmosfääri. Järsku pöördub meist mööduv meesterahvas meie poole, küsides, et kas oleme eestlased.
Jah!
Siis minge kassasse, teid oodatakse.

Lähme. Teel pöörub järgmine mees meie poole, et teid oodatakse kassas. Einoh!

Tegelt on tädi otsustanud, et eesti noored võiks odavama tariifiga lasta sisse juba 45 minutit varem (kui enne lubas pool tundi varem lasta). Kena.

Järgmised tädid (ka väga toredad) seletavad süsteemi ilusti ära, et riietute ja siis duši alla ja siis basseini. Selge. Hiiglaslikus meeste riietusruum häbenevad kõik kahte garderoobimutti, mistõttu pükse vahetatakse käteräti varjus või minnakse väikese nurgakese taha.
Asjad pannakse metallist riidepuulaadsele konstruktsioonile ja antakse siis tädile. Samuti hiiglaslikus duširuumis pooled dušid ei tööta, pisikesed poisid (trenn ilmselt just lõppes) sülemitena duši all. Pean veidi ootama. Tualett haiseb nagu halvasti hooldatud välikäimla.

Ja siis basseini.

Vesi on soe. See ei ole siin Aura keskuse kirgas helesinine klooritud-osoonitud basseinivesi. Kõik on veidi hägune, roheline, soe ja pehme. Hiljem ei tundu ka, et nahk koorub ja sügeleb. Ei, puhas romantika: tähistaevas, prožektorite kollakad valgusvihud, taamal kõrgete elumajade valgusjoontega piiratud siluetid. Õhtu edenedes muutub õhk kargemaks, peab järjest ujuma. Ei tea, mis saab siis, kui tabloole kirjutatakse: vesi +28, õhk -10.

Aga eks seda näeb. Praegu on oktoobri keskpaigale kohaselt õhtul õhusooja 19 kraadi. Homsest teeme ilmselt jälle väikese väljasõidu. Borjomi, Vardzia ehk veel midagi.
Aga sellest juba edaspidi.

(kaunis värviline mosaiik postituse alguses ei pärine paraku ujulalt, vaid mingilt hoonelt teiselt poolt jõge. meil ei ole ujulast veel ühtegi pilti, kui tekib, panen üles, see ilu on seda väärt.)

Kuidas teha toosti?

Vaatamata sellele, et Ukul on toostide tegemisega probleem (tostofoobia), Markol on keeleprobleem ja minul on see probleem, et ma olen naine (jaa, s6brad, siin yhiskonnas on see probleem), oleme meiegi juba jala toostimaailma ukse vahele saanud.

Seoses arvukate kysimustega innustunud lugejatelt siin m6ned n2pun2ited, kuidas teha yht 6iget gruusiap2rast toosti.

1. vali teema.
Algus on lihtne - esimene toost lauas l2heb jumalale, teine inglile (yksk6ik millisele, aga valdavalt peainglile) ja kolmas Pyha Giorgile. Edaspidi v6ib tooste teha k6igele ja k6igile - naistele, s6prusele, surnud sugulastele (sellisel puhul valatakse osa jooki lihtsalt p6randale maha), ilule ja kaunitele kunstidele, loodusele ja sellele, et jumal annaks poliitikutele m6istust.

2. hakka v6imalikult kaugelt pihta.
'Kevadel, kui me otsustasime Gruusiasse 6ppima tulla...', 'Kui minu vanaisa sydis...' v6i 'Minu s6ber Giorgi kasvatab lambaid...' on t2itsa adekvaatsed algused.

3. liialda.
Kui sul on p2ris okei olla, ytle, et tegemist on parima 6htuga sinu elus. Kui sa tahad 6elda, et sul on hea meel, et te Giorgiga s6pradeks saite, t2na jumalat tuhat korda selle eest, et ta sind ja Giorgit on kokku toonud ja r22gi Eesti-Gruusia igavesest riikidevahelisest vendlusest.

Tooste tehakse iga kell (n2iteks hommikul 11), igas seltskonnas (n2iteks kui 2 s6pra kokku saavad) ja k6ikide v2hegi normaalsete jookidega (6lut v6ib reeglina niisama lyrpida).

Kui toost meeldib (ja millal ta ei meeldi), v6etakse pits l6puni.
_______________________

Huvitav, kas keegi meiega Eestis veel juua viitsib, kui me koguaeg selle k6rvale tooste teeme?

Lauamäng „Sõit Zugdidist Mestiasse“

Kuidas mängida lauamängu „Sõit Zugdidist Mestiasse“?

Mängijate arv: juht, mängijad, episoodilistes osades erinevad loomad ja inimesed.
Mänguaeg: min 8 tundi.
Vajalikud vahendid: mängulaud (Zugdidi-Mestia tee), täring (jumalik juhus, marsajuhi suva).

Reeglid:
- Liikuma võid hakata alles siis, kui oled visanud vähemalt 6 silma.
Istud Zugdidis ning ootad inimesi, kes tahaksid Mestiasse reisida. Paraku on neid vähe, sest benss kallineb ning 136-kilomeetrise reisi eest küsitakse 25 larit ehk 190 krooni, (maikuus ilmunud LP pakkus hinnaks 16).
Meil kulub kuue inimese kokkusaamiseks kolm ja pool tundi. Võib minna ka oluliselt hullemini. Eriti halva õnne korral ei saagi kuut kokku ja tuleb mängu järgmisel päeval otsast alata.

- Põiked. Pead viskama täpselt vajaliku summa, muidu lõppeb kellegi tee (kas su enda või süütu lehma või sea oma).
Ohtralt hiigelsügavaid kuristikke, loomi, kelke vedavaid härjarakendeid, varisenud kivisid, millest meie marsajuht surmapõlglikult lähedalt mööda sõidab. Ühe lehma sabast sõidame üle, lehm ei tee teist nägugi, ilmselt on harjunud.

- Mängulaud ei ole täielikult valmis. Oota, kuni seda edasi joonistatakse.
Ootamatult kerkib keset teed kivihunnik, mida selle taga askeldav kollane sõber ekskavaator Caterpillar pigem kasvatab. Sõber Caterpillar kustub, tema vanem sovietiaegne vend hakkab kivisid ära lükkama.
Kuristiku põhjas voolavasse mägijõkke veerevad kivilahmakad (kukkumise heli jõuab mursekundiosa hiljem kui pilt) on omaette võimas vaatepilt, aga päris tundi aega seda nautida ei viitsiks.

- Takistus teel. Jääd niimitu korda käimisega vahele, kui takistus kõrvaldatud.
Sõbrad, semud, klannikaaslased. Ikka tore inimestele tere öelda ja mõned sõnad vahetada. Õige ka, kiiret pole kuhugi.

- Liigud edasi visatud summast kaks korda aeglasemalt.
Sõpra tuntakse hädas. Marsajuht on kahtlemata kõigi sõber. Nii haagibki meie bussi taha end mägiteedel lõplikult kustunud Niva. Kar tsiteerib Eesti liikluseeskirja, mis kurvilistel ning künklikel teedel käsib kasutada vaid jäika ühendust.

- Valid pikema tee.
Viid ju ikka sõbra või sõbra naise ära, teed kasvõi väikese tiiru, käsi peseb kätt, kes teab, millal endal jälle abi vaja ja tõesti, ega kiiret pole ju kuhugi.

- Nuppude vahetus.
Kui oled juba harjunud oma rohelise nupuga, millega Zugdidist sõitu alustasid, tuleb teha vahetus valge nupu vastu. Mitte et rohelisega ei võiks edasi käia. Vahetuse põhjused jäävad lõpuni segaseks.

- Ajalimiit. Kui teatud ajaks kohale ei jõua, jääb mäng pooleli.
Mägiteedel pimedas ei sõida. Marsajuhid pingutavad, kiirus kasvab, üha sagedamini kipud oma pead vastu bussilage ära lööma. Mitte et lagi madal oleks või sina liiga pikk. Marsajuhtide vilumus on uskumatu, selle nautimine nõuab küll märgataval hulgal külma närvi.

Reegleid lugedes tekib küsimus, et miks üldse mängida?
Mängulaua on joonistanud hiilgav kunstnik. Lumised mäed, mägijõed, sügisesed metsad, tuhandeaastased kaitsetornid.
Ja siis muidugi kogu see kummaline olustik. See pole turismifirma korraldatud väljasõit Alpidesse, vaid Kaukasus.

Kuidas me muinasjutumaal käisime

Terasemad ja murelikumad lugejad on meile hakanud juba saatma SMS-e sisuga, et kas me ikka elus oleme, kuna blogi on juba üle nädala vaikinud. Jah, me oleme elus! Käisime lihtsalt vahepeal tripil muinasjutumaal Svaneetias. Järgneva postituse tarvis varuge aega ja kannatust, sest on, mida meenutada.

Reis algas tegelikult juba Tbilisi rongijaamas, kust me öörongiga platskaardis Batumisse sõitsime. Kodanikele, kes on lugenud Jerofejevi teost "Moskva-Petuški" võib vihjeks öelda, et midagi umbes sellist seal pidevalt aset leidis.

Batumi on päikeseline nõukahõnguline kuurort, nagu nad ikka. Palmid, veidi väsinud restoranid ja naljakad turud. Mustas meres käisime oktoobrikuus ujumas ka.

Batumist 20 kilomeetri kaugusel asub iidne roomlaste kindlus, ehitatud kuskil 1. ja 3. aastasaja vahel. Normaalsetes riikides oleks kogu see kompleks juba ammu klaasi taha pandud ja selle vaatamise eest hingehinda küsitud. Meie maksime Markoga 15 krooni ja ronisime mitu tundi kahe tuhande aasta vanuste müüride otsas. Vahepeal haaras Marko pähkli katkikoksimiseks müürist ühe kivi. Siis tuli meelde, et tegemist on päris vana kiviga ja pani selle ettevaatlikult tagasi.

Ööseks Türgi piiri äärne Sarpi, kus peale ilusa päikeseloojangu midagi erilist ei olnud. Miskipärast tuuakse Türgist Gruusiasse kõike alates kööginõudest lõpetades suhkruga. Nii palju odavam siis? Ööbisime mõnede puuduvate hammastega, ent seda südamlikuma venna juures, kes andis suitsuhaisu ja kõikjal vedelevate asjade järgi otsustades meile ööbimiseks oma toa. Vetsu ukse vahel kasvas terve pannitäis seeni, õnneks jäi panni puudumisel kaste ära. Fotoillustratsioonid eelnevale tekstile siin.

Taas Batumis saame kätte meiega päev hiljem liitunud Uku ja asume teele Svaneetia poole, millest oleme siiani kuulnud ainult ulmelisi lugusid. Ja neil oli õigus.

Öö Zugtidis ehtsa Svaneetia torniga kahekordses majas, kus asub lasteaed, kool, perearstikeskus, jõusaal, ikoonide valmistamise töökoda, veini villimise töökoda ja ilmselt palju muudki. Ööbime lasteaia reformvooditel ilma elektrita toas. See-eest istume õhtul hoovis ja vaatame, kuidas mehed samakat ajavad. Maitsma oleme ka sunnitud. Maitseb nagu Ago liim.

Hommikul lähme kella kümnesele marsale, mille juht kinnitab meile iga tunni aja tagant, et kohe-kohe tuleb veel inimesi ja me ausõna sõidame välja. Lõpuks väljume veidi pärast kella ühte. Vahepeal leiame endale bussijaamast sõbrad, kes toovad õlut ja räägivad meile, kuidas nad tahavad tulla Eestisse pildistama ja loodust nautima. Vahepeal uurivad, et kuidas Saksamaal töökohtadega on. Küsivad Eesti saatkonna numbrit ja ääri-veeri viisakutset. Etteruttavalt olgu öeldud, et Zuctidi sõbrad teevad mulle ja Ukule järgmise nädala jooksul kokku umbes 100 vastamata kõnet. Meie saadame neile viisakalt saatkonna telefoninumbri ja keeldume edasisest suhtlusest.

Svaneetiasse on Zugtidist 136 kilomeetrit. Kuidas on võimalik, et see sõit kestab 6 tundi? Kui me teed nägime, saime aru. Tee lookleb kuristiku äärele hirmutavalt lähedal ja on kohati olematu asfaldiga, kohati väga karmi tõusuga. Vahepeal teed ei ole, traktor teeb seda. Ootame tund aega ja unistame, kuidas marsajuhi kõrval istuv tüütu kämbu kaljult alla kukub. Suht normaalne on, et kliente vedav marsa peatub küla vahel, et kõigi sõpradega juttu rääkida ja osutab kojuveoteenust tee peale jäänud autole.

Mestia on nagu muinasjutt. Mäed, mäed ja veel mägesid. Vaadake ise siit. Aeg on seisma jäänud. Härjarakendid, millega puid ja heina veetakse, ei ole ratastega, vaid rohkem nagu saani jalastega. Lapsed ja kõikvõimalikud pudulojused mängivad omavahel. Teed on täis erinevate loomade sõnnikut. Svaneetidest räägivad grusiinid anekdoote, kuidas mitte midagi alates 10. sajandist juhtunud ei ole. Nii ongi. Neid ei huvita ka eriti, mis maailma poliitikas ja majanduses toimub, sest elekter tuleb tasuta oma hüdrojaamast ja vesi voolab tasuta mäest alla. Muud saab kõike enam-vähem ise kasvatada.

Mestias ööbime varem valmisvaadatud tädi Zoja juures. Hinna sees olnud "kolm korda päevas söök" kannab söögi nime rohkem moepärast – nimelt on meie majaperenaine kas hirmus ihne või lihtsalt kohutav kokk. Borshisupis on natuke kartulit ja natuke peeti. Liha pole supp näinud ka mitte kaugelt. Üldse jääb meie suu tädi Zoja majas lihast puutumata.

Hommikul tuleb keegi Zoja perekonnast (perekonna mõiste on kahtlane, igasuguseid hõimlasi töllerdab pidevalt sisse-välja) ja viib meid 9 kilomeetri kaugusel asuvasse Raktali külla pühapäevasele jumalateenistusele. Kirik on 11. sajandist, ikoonid seal sees natuke veel vanemad. Svaneetide käes on üldse hunnik Gruusia kultuurivaramut, mida nad keelduvad muuseumitesse välja andmast ja hoiavad neid külakorda perest peresse.

Kirikus on koos kogu küla. Lapsed mängivad, mehed räägivad juttu, naised palvetavad. Kuna kirik on nii väike, et sinna mahub umbes kümnendik teenistusele tulnutest, on targu kiriku seinte küljes valjuhääldid, kust ka teised saavad teenistust nautida.

Grusiinidel on kummaline komme panna hauaplaatidele inimeste pildid. Ikka kohe üle kere ja karakteristlikes tegevustes. Näiteks ühel meesterahval õnnestus hauaplaadile pääseda, sigaret näpu vahel.

Teenistus on väga pikk. Kõigi head soovid loetakse ükshaaval ette, vahepeal tulevad inimesed kirikust välja ja teevad sellele ringi peale. Kui nad tagasi lähevad, otsustame meie hoopis aega meeldivamalt veeta ja külameestega ühe õlle juua. Sealt leiame Leri.

Pärast teenistust on küla kultuurimajas, mis on tegelikult spordihoone, filmide vaatamine. Näidatakse kahte filmi – üks on kohalikust rahvuskangelasest, alpinistist ja fotograafist, kes ehitas sellesama spordihoone ja sai 20 aastat tagasi autoõnnetusel traagiliselt surma. Seda filmi vaatame igaks juhuks 3 korda, nii kõva mees oli. Teine film on rahvatantsust ja kestab kaks tundi. Olgu öeldud, et kõik grusiinide rahvatantsud on natuke ühte moodi.

Kui rahvatantsufilm läbi saab, tuleb lavale kohalik tantsutrupp ja me vaatame mõned rahvatantsud ka laivis ära.

Ja siis algab pidu. Suur saal, kolm pikka-pikka lauda, mille iga ots mahutab vast 60 inimest. Viina ja veini voolab ojadena, süüa on ka korralikult. Pea-tamada karjub tooste mikrofoni, lisaks on igas lauas ja igas seltskonnas ja iga nurga peal veel oma toostitegija. Jood siis, kui kuuled mõnda toosti, mis meeldib. Või koguaeg. Isegi Ukul õnnestus sellel üritusel oma tostofoobia murda.

Pärast mõningast kaklust meie uute ja vanade sõprade vahel teemal kelle juures me ööbime, võidavad meie uued sõbrad ja algab sõit mööda kottpimedat mägiteed tagasi ööbimiskohta. Mõistagi tuleb sõita suure marsaga, et meid mahuks ära viima terve suguvõsa, mingi 9 inimest või nii.

Järgmisel päeval asume tagasiteele. Natuke maad jala, natuke maad meid peale võtnud politseiautoga. Laulame "The hills are alive" ja teisi "Helisevast muusikast" meelde tulevaid juppe, sest loodus... noh, nagu Marko ütleks, seal oli jumala kohalolekut tunda.

Leri viib meid oma mägionni. Sinna tuleb tund aega mäest üles ronida, aga asi on ka seda väärt. Teepeal saab juua ehtsast mineraalveeallikast ja vaadata alla küla või üles ümberkaudse kõrgeima tipu Ušba poole. Õhtul joome Leriga igavest sõprust ja Eesti-Gruusia vendlust. Hommikul küsib Leri veidi aralt, kas me saaksime ta perekonda kuidagi rahaliselt toetada. Me oleme Gruusia külalislahkusest siiani tiba segaduses.

Tagasisõit Tbilisisse algab kell 7 hommikul. 12 tundi marsas ei olegi nii hull, kui juba kell 11 tehakse esimene peatus, kus juuakse ära 3 pudelit viina. Vot selline elu.

Kuidas me loomaaias käisime

Täitsa keset Tbilisi linna asub loomaaed. Pealtnäha päris väike, seest palju suurem. Loomaaias elavad elevandid, tiiger, panter, krokodill, palju koledaid linde, naljakad punase tagumikuga ahvid ja p6der, kes karjub koleda häälega, kui talle parajasti tähelepanu ei pöörata - yhes6naga yks korralik loomaaed.

Aga Tbilisi loomaaias ei ole nii, nagu te Euroopa loomaaedades harjunud olete, kus loomad on paigutatud arutult suurtesse puuridesse, kus nad saavad omaette l6unapausi pidada ja inimeste pilkude eest kuhugi nurga taha peituda. Siinses loomaaias on loomad ikka ratsionaalselt pisikestes puurides, kus neid hästi näha on (see seletab ka loomaaia pindala, mist6ttu inimesed peavad vähem jala käima, lapsed ei hakka vinguma ja k6ik on 6nnelikumad).

Niimoodi on loomad ka kylastajatega rohkem harjunud ja tulevad sulle kohe päris-päris lähedale. Rahulikult saab patsutada näiteks sebrat ja lolli näoga jaanalindu. V6ib-olla oleks ulatanud krokodilli ka, me ei hakanud proovima.

Loomade puuridesse paigutamise mehhanism on siin ka tunduvalt p6nevam kui meie loomaaias, pakkudes liigirikast vaheldust. Näiteks elavad s6braliku perena koos sebra, kummaliste valgete triipudega kits (me Uibsiga kahtlustame guashvärvi) ja jaanalind. Nende naaberpuuris elavad matsakas lyhikeste jalgadega hobune, sale pikkade jalgadega hobune ja yks kaamel. Ma usun, et erinevatest liikidest loomadel on omavahel tunduvalt rohkemast vestelda kui sebral ja sebral v6i jaanalinnul ja jaanalinnul. Diversity, baby!

Loomaaias on ka palju muid atraktsioone. Näiteks vaate"mis-te-arvate-kas-ma-kukun-alla-selle-v6i-järgmise-ringi-ajal"ratas ja m6ned karussellid. Meie Uibsiga aga nautisime elektriautosid. Yksteisele otsas6itmine ei paku 20 aastat vanemana sugugi vähem r66mu.

Oli tore päev.

Koolist

"Proovi siis rohkem õppida ja vähem kõrvaliste asjadega tegeleda," kirjutas issi just mulle. Me nüüd proovime.

Eile jäime Markoga loengusse 2 minutit hiljaks. Ise veel veidike muretsesime. Aga polnud hullu, sest enamus teisi tudengeid jäi tunduvalt rohkem hiljaks ja õppejõud jõudis kohale umbes 15 minutilise hilinemisega. Ma teadsin, et asi ei ole mitte minus, vaid Eesti ühiskond ei ole lihtsalt minu jaoks veel valmis.

Eilne loeng Policy Analysis oli küll elumõttetu. Õppejõud jäi nii akadeemilises kui esinemisvõimekuses kuskile kana ja lauaplaadi vahepeale - suhteliselt ultimaatsed teooriad (NII luuakse seaduseelnõusid), põnev mäng "ühendage erinevad tulbad erinevate näidetega" ja täielik võimetus õpilaste diskussiooni juhtida. See kõik kombineeritud uskumatult kehva inglise keelega ja faktiga, et ta ütles loengu jooksul 65 korda (ma hakkasin 5. korra pealt kriipse tõmbama) "how to say it..."

Ühtlasi kohtasime oma kursust, mis koosneb peale meie mõnedest grusiinidest, mõnedest armeenlastest, kellest üks vist väidab hoopis, et ta on aserbaidzhaanist, ühest ameeriklasest ja leedukast, kes peaks saabuma täna öösel. Kuna ülejäänud olid juba üle nädala koos loengutes käinud, sädistasid nad lõbusalt omavahel ja meie Markoga istusime kahekesi tagapingis nagu klassi tulnud uued lapsed ikka. Aga lõpuks võeti meid ka ringi. Jee!

Juba on välja kujunenud kursuse alfaisane (mees, kes arvab, et tal on maailma parim huumorimeel ja toredaimad mõtted, aga eksib rängalt - vihjeks, ta nimi ei ole ei Marko ega Uku) ja kursuse idioot, kelle rolli etendab mõistagi ameeriklane, argumenteerides vahetpidamata täiesti masendavalt labaseid mõtteid. Huvitav, kas ta võtab õhtuti maski eest ära? Aga samas tal on kindlasti hea süda, sest ta on kaks aastat Rahukorpusega Gruusias olnud.

Täna jäime loengusse targu veidi rohkem hiljaks, võttes eelnevalt hommikukohvi (appi, neil on kohvikutes reeglina valida türgi kohvi (magus, suhkruga keedetud väike tass) ja lahustuva Nescafe vahel - kuidas need inimesed niimoodi elavad?). Õppejõud suutis ikka hiljemaks jääda. Aga igatahes oli tänane International and Human Rights Law hoopis teine tera. Muidugi me tegime shovinistlikke märkusi, kui taaskord noor naisterahvas klassi ette ronis. Aga selgus, et naisterahvas on vaimukas, täitsa tark ja üsna hea diskussioonijuhtimisoskusega. Tema kohtab meid kindlasti uuesti. Ja aine on ka põnev. "Kindlasti on kõigil teil välja kujunenud oma sügav seisukoht selle osas, kas Kosovos toimunu on õige viis, kuidas uut riiki luua. Näiteks, mis sinu seisukoht on?" (osutab Karinile). Karin: "ömmmm..." (otsib kõrva tagant kirpu).

Tädi arvas sellele vaatamata, et me võiksime luua moot court ehk harjutuskohtu tiimi ja hakata Gruusiat esindama. Washington DC, here we come!

vetsuskäik

käisin just vetsus.

nüüd hakkavadki sellised postitused tulema. iga sündmus saab dokumenteeritud!

tegelikult lihtsalt siia üks olmepilt (ülikooli meeste vetsust).

jah, aiandus ja puhtad ruumid on gruusia meestele olulised.

turismist!

eilne loeng lõppes kurva tõdemusega, et ilmselt saab turism siin ikkagi meie põhitegevuseks (kanast, ahvist jm loomaaiast annab ülevaate meie usin kirjasaatja Kar). Täna õnneks selgus, et leidub ka säravaid lektoreid ja loenguid, aga ka sellest kirjutab Kar.

eilne turismipäev seega on selle postituse teema. üsna mõttetu küll, aga kirjeldab meie elu siin. ("elu ongi veits mõttetu?" oli ka eilse koduse õhtu üks jututeemasid, kaspole rumal teema, kui sul on alles sisseelamisnädal ja puhkus jne?)

aga eile sõitsime siis õhtupoole valge Nivaga Mtskhetasse, mille ajaloolist tähendust ma siinkohal pikemalt lahti seletama ei hakka (osaliselt seetõttu, et ei viitsinud LP-st seda eriti täpselt lugeda, wikitravel aitab ka). Igal juhul oli kunagi päris ammu tegemist pealinnaga, kus praegu asub väga kuulus kirik, milles omakorda veelgi kuulsam väike kirik, mis väidetavalt ehitatud 4. sajandil ning on seega väga vana, väga-väga vana.

selle vana kiriku ehitas väidetavalt püha Nino, daam, kelle jaoks kivitahumine igapäevane ja mõnus meelelahutus. (see on nüüd see telefonimäng, kus info juba väga moondunud, soovitan lugeda ikkagi wikitravelit).

aa, ja suure kiriku ehitajal lõigati pärast käsi maha, sest väidetavalt olevat ehitis perversne ja jumalavallatu. müstika.

ma alguses sain aru, et pea läks ja kui pärast parandati, et käsi, siis ma pakkusin, et sel juhul pole ju midagi.

aga vist ikka on küll, kui pead ehitajana käsi kasutades leiba teenima. meil jah pole vahet. õpid ühe käe ja köndiga (jee, esimene kord siin blogis seda sõna kasutada!) trükkimise ära ja elu läheb edasi.

aga oli küll suht iidne ja võimas.

võimas on ka Gruusia liiklemiskultuur. meie äsjaleitud gruusia sõbra juhitud valge Niva tegi eesti liikluse mõttes hullumeelseid ja ka liikluseeskirjavastaseid manöövreid. aga siin liiklevad kõik nii ja sellega ollakse harjunud.

lendumineku tunne oli küll. tagasitulles sõime kohalikus restos (väga palju külastajaid, köök nagu kombinaat) palju sašlõkki, hinkaleid, lobiot ja salatit ja olime eluga üldiselt pigem rahul.

turismist veel seda, et praegu plaanime väljasõitu musta mere äärde ja svaneetia mägedesse. lahkume ilmselt homme.

aga siis järgmisest nädalast algab tõsise töö periood. tõsise-tõsise töö.