Käisime ja vaatasime oma silmaga seda Gorit, millest uudistes hiljuti nii palju juttu oli. Peale ühe katkise silla, mille asemele on ehitatud uus (aga tundub, et üsna ebaefektiivne, sest seal tohib sõita kiirusega 40 ja peab hoidma 50 meetrist pikivahet (mida inimesed mõistagi ei tee - maksimaalselt oli meie pikivahe eeloleva autoga 5 meetrit, vahel ka 50 cm)).
Sõda ei ole eriti kusagil näha. Kaugelt paistavad mingid majad, mille puhul võiks hea fantaasiaga arvata, et äkki sinna on visatud pomm, aga tegelikult on need ilmselt lihtsalt maha põlenud. Õhku lastud sõjaväebaaside asemele on ehitatud uued.
Gori suurim vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis sisaldab lugematul arvul Jossifi büste ja käskkirju, mõned pildid kaasamõtlejatest ja sõjast ja aukohal olevat Jossu surimaski. Gori suurimaks varaks olevad Stalini isiklikud asjad on mõneks ajaks varjule viidud. Grusiinid ise suhtuvad asja suure fanatismiga, Stalini sünnikodule on ümber ehitatud sammastega katus. Muuseumi valvurionu: „Vam nravitsja?“ Marko: „no mõ ne dumajem shto Stalin bõl takoi horoshii paren“ Onu: „Da, da, a muzei kak nravitsja?“.
Pärast Stalinit on vaja midagi rahustavat. Selleks sobib mäe otsas olev päris ilus linnus ja lõunasöök kunagi hiilanud Inturisti restoranis. Inturistist endast on järgi jäänud midagi, pärast mille nägemist otsustasime, et me Goris siiski ööbida ei soovi.
No comments:
Post a Comment