Vere bassein

Pea täielikult kadunud sportlik vorm hakkab siinse elu tõttu võtma murettekitavaid vorme, millel spordiga ei saa muidugi enam midagi pistmist olla.

Jah, me jalutame tegelikult küllaltki palju. Metroosse ja siis vahepeal fotokaga linnapeal ja siis muidugi koju, mäkke, üles.

Aga tundub, et sellest siiski ei piisa.

Tbilisis ei ole ilu ja tervis laiatarbekaup, euroopalikud jõusaalid, basseinid, treenerid peituvad eraklubidesse, hindade poolest kaugelt liiga kõrgete müüride taha.

Ja mis jääb meile? Vere lagoon!

Õõvastava nime taha peitub kunagine ja paraku ehk ka praegune Tbilisi esiujula: lahmakas välibassein, mis väidetavalt töötab aasta läbi, ehkki talvel langeb siin õhutemperatuur kuni miinus kümneni. No eks näeb. Garderoobimutid peksavad ujujate vahel kirvega jääd.

Me Kariga oleme ujumisentusiastid, mis väljendubki selles, et eelistame ujumist muudele võimalikele spordialadele, näiteks Mgaloblishvili tänavast üles-alla jooksmisele, mis muidugi oleks väga odav ja treeninguna kergelt kättesaadav.

Vere (sellenimelise linnaosa järgi) ujula on muljetavaldav kompleks, mis viib meid, kallid lugejad, tagasi sovietiaegsesse heaoluühiskonda. Aga kui siin riigis ei ole turumajanduslikus süsteemis heaoluühiskonnast midagi välja tulnud, siis mis teha, hea, et vanastki midagi alles.

Kompleks paistab eestpoolt (uhked värvimosaiigid, raudväravad jms) täiesti mahajäetuna. Onu juhatab, et tuleb minna ringiga. Ja nii ongi: kihav fuajee, linoleumpõrandad (tegelikult vist mingi kivimosaiikplaat vms, aga linoleum annab tunnet paremini edasi). Vaade treppidelt viitaks pigem, et tegemist loomaaiaga.
Tegelikult ikka ujula: emad ootavad lapsi trennidest, mõned kuivatavad kaasavõetud väikeste föönidega laste juukseid.

Kassas satub meile hindu ja süsteemi selgitama tädi ülesseatud soengu, kuldraamidega prillide ning naeratusel ilmneva sõbraliku vahega esihammaste vahel.

Isegi Vere bassein on päris kallis. Üks kord 10 larit, soodusajal (päris hommikul või õhtul) 7. Kuue korra pilet kuuks ajaks soodusajal 40, muidu 50.

Igal juhul tuleb läbida arstlik kontroll (jah, just) 5 lari eest, mis Eesti rahas nüüdseks siis juba üle 40 kr. Pagana Euroopa majandus, euro on lari suhtes meie siinolekuajal langenud ca 10%, mis tähendab, et me oleme 10 protsenti vaesemad.

Läheme arstitädi juurde, tal mask ilusti peas, küsib kuue kuu jooksul põetud haiguste, vigastuste kohta. Ja muuseas ka, et kas ujuda üldse oskame. Koorime jalad sokkidest ning sirutame ette, tädi tunnistab meid seenetuteks. Sõbralik tädi on, räägime talle ka, et õpime siin ja tore on.

Kassatädi on vahepeal välja mõelnud, et kui me nüüd veel pool tundi ootaksime, saaksime 3 larit odavamalt sisse (kell saab peagi kuus õhtul).

Ootame siis, käime korraks väljas, tuleme sisse tagasi, naeratame tädile, lähme jalutame treppidest alla, istume ja naudime atmosfääri. Järsku pöördub meist mööduv meesterahvas meie poole, küsides, et kas oleme eestlased.
Jah!
Siis minge kassasse, teid oodatakse.

Lähme. Teel pöörub järgmine mees meie poole, et teid oodatakse kassas. Einoh!

Tegelt on tädi otsustanud, et eesti noored võiks odavama tariifiga lasta sisse juba 45 minutit varem (kui enne lubas pool tundi varem lasta). Kena.

Järgmised tädid (ka väga toredad) seletavad süsteemi ilusti ära, et riietute ja siis duši alla ja siis basseini. Selge. Hiiglaslikus meeste riietusruum häbenevad kõik kahte garderoobimutti, mistõttu pükse vahetatakse käteräti varjus või minnakse väikese nurgakese taha.
Asjad pannakse metallist riidepuulaadsele konstruktsioonile ja antakse siis tädile. Samuti hiiglaslikus duširuumis pooled dušid ei tööta, pisikesed poisid (trenn ilmselt just lõppes) sülemitena duši all. Pean veidi ootama. Tualett haiseb nagu halvasti hooldatud välikäimla.

Ja siis basseini.

Vesi on soe. See ei ole siin Aura keskuse kirgas helesinine klooritud-osoonitud basseinivesi. Kõik on veidi hägune, roheline, soe ja pehme. Hiljem ei tundu ka, et nahk koorub ja sügeleb. Ei, puhas romantika: tähistaevas, prožektorite kollakad valgusvihud, taamal kõrgete elumajade valgusjoontega piiratud siluetid. Õhtu edenedes muutub õhk kargemaks, peab järjest ujuma. Ei tea, mis saab siis, kui tabloole kirjutatakse: vesi +28, õhk -10.

Aga eks seda näeb. Praegu on oktoobri keskpaigale kohaselt õhtul õhusooja 19 kraadi. Homsest teeme ilmselt jälle väikese väljasõidu. Borjomi, Vardzia ehk veel midagi.
Aga sellest juba edaspidi.

(kaunis värviline mosaiik postituse alguses ei pärine paraku ujulalt, vaid mingilt hoonelt teiselt poolt jõge. meil ei ole ujulast veel ühtegi pilti, kui tekib, panen üles, see ilu on seda väärt.)