Lõpp

Ei, me ei kirjuta järelhüüet, nagu filmides on, et "Uku pöördus tagasi doktoriõppe juurde Budapestis ja pole sellest ajast lambaliha maitsnud..." jne.

Las te arvate, et me jäimegi siia. Muinasjutumaale.

Side lõpp.

Damaskus

Ega me siin ainult lamba siseorganite söömisega ka tegele. Öörong viis meid 6 tunniga Aleppost Damaskusesse ja kui ebameeldivad intsidendid (nagu seljaga sõidusuunas istumine, pidevalt sisse- ja väljalülituvad tuled ja rongis meiega hirmsasti sõbruneda tahtvad kohalikud) välja arvata, jõudsime Damaskusesse ilusti.

Kohale jõudes tervitas meid meie couchsurfing host Simon (ta tegelik nimi ei jää normaalsele inimesele ka aastase kordamise peale meelde, seetõttu on meil hea meel, et ta meil end niimoodi kutsuda lubab). Simon on väga tore poiss. 19 aastat vana, õpib ülikoolis turismi ja räägib ilusti inglise keelt. Kui me kohale jõudsime, oli Simonil meile juba terve reisi programm otsast lõpuni ära planeeritud – mis päeval ja mis kell me kuhu läheme jne. Samuti tundus Simonile, et ta on endale lõpuks ometi leidnud parimad sõbrad, kellega iga võimalik minut koos veeta. Näiteks ei tahtnud Simon öösiti magada – ikka selleks, et meiega võimalikult palju koos olla. Ainult selle juures unustas Simon küsimata, kas ka meie temaga iga võimalikku minutit veeta tahame ja kas meile ka tema turismiprogramm meeldib.

Nüüdseks oleme murdnud Simoni südame, põgenenud hostelisse ja saame veidi ka omal käel käia.

Meie huvitatud lugejad on küsinud, et mis Süürias siis ka on. Süürias on:
- Veebruaris 10-20 kraadi sooja (täna näiteks 20).
- 4 miljoni elanikuga maailma vanim ikka veel asustatud linn. Linn on täis sagivaid inimesi ja autosid. Kohati hakkab pea veidi ringi käima.
- Kõrb. Keset kõrbe on väikesed oaasid, kus kasvavad palmid. Kõrbes liigutakse mootorrataste ja kaamlitega.
- Arvukalt kohti, kus on mõne tuhande aasta vanuseid varemeid. Näiteks Palmyra, kus me Markoga ära käisime, teeb igal juhul Roomale silmad ette. Ja turistide vähesuse poolest kõigile maailma vaatamisväärsustele – ma ei tea, kui palju maailmas juhtub seda, et sind lastakse 2000 aasta vanuste sammaste vahel rahulikult omapead ringi ronida.
- Kitsad müüridega piiratud vanalinna tänavad, kus võib mitte kuhugi jõudes tundide kaupa ekselda. Tänavate vahel on tuhat aastat vana turg, kus kauplemine käib ikka sama hooga, nagu varem. - “Excuse me, misses, where are you from?” – “Estonia” – “Oh, Australia, very nice country! Welcome!”
- Värskelt pressitud puuviljamahl ja –kokteilid! Kogu aeg ja iga nurga peal. Hind umbes 12 krooni pool liitrit. Osuta puuviljade peale ja onu muudkui pressib sulle.
- Väga mitu väga püha mosheed. Näiteks on siin moshee, mille tornist otsustab viimasel kohtupäeval alla tulla Jeesus; linnamüüri torn, kust sõbrad lasid korviga alla Pauluse, kui too juutide käest põgenes; moshee, kuhu on maetud Ristija Johannese pea ja moshee, kuhu on maetud Muhammedi tütrepojapojatütar. Pühadust kui palju!
- Islam. See on kogu aeg ja igal pool. Eriti intensiivselt kuus korda päevas, kui imaam moshee tornist valjuhääldi kaudu palvekutsungit iniseb. Eriti meeldib see meile siis, kui ta teeb seda kell pool 6 hommikul kohe meie hotelli kõrval. Aga muidu on ka islam igal pool – mosheetornid säravad pimedas linnas roheliselt, naistel on rätid peas (siiski vähem kui Aleppos) ja restoranid reeglina alkoholi ei paku.

Lähipäevil kolame veel veidi mahajäetud linnades ja Damaskuses ja siis läheb tee taas Aleppo ja Türgi suunas. 9. veebruaril ootab mind ja 12. veebruaril poisse Istanbulis lennuk.

Me oleme elus!

Ma ei hakka teile parem detailselt kirjeldama, kuidas me kolme päeva jooksul üheksa erineva transpordivahendiga Ida-Türgi läbisime. Parem mõned highlight'id:

- Kui me hommikul kell 6 Vales (linnas, mille nimi on Vale) Türgi-Gruusia piiri peale jõudsime, ei toimunud Türgi poolel veel mingit elu, sest Gruusia ja Türgi ajavahe on 2 tundi. P'rast paari tundi külma k'es ootamist ei suutnud piirivalvurid endiselt oma nimekirjast Eesti-nimelist kohta leida. Lõpuks kleebiti meile postmark-tüüpi viisad passi ja võeti nende eest 15 EURi. Natukese aja pärast kutsuti meid tagasi, rebiti margid jälle välja, anti raha tagasi ja löödi passi hoopis sissesõidutempel. Nii et Türgi läbisime me viisavabalt.

- Lolli peaga lasime ennast Karsi raudteejaama onudel veenda oma seniseid plaane ümber tegema ja sõitma rongiga Horasani, kust "kindla peale läheb buss Tatvani". Horasani-nimelisse uskumatult provintslikku väiksesse linna kohale jõudes (bussijaamas müüdi lehmi!), selgus, et muidugi ei lähe sealt bussi Tatvani, vaid läheb hoopis Vani, nii et veel neli tundi veetsime Vanist Tatvani poole sõites.


- Järgmisel hommikul viis kella 7ne rong meid Malatüasse, kust pidi rong juba libedalt piiri peale minema. Pärast 15 tundi rongis (kohe alguses oli aru saada, et rongi sõiduplaani oli koostanud keegi hea huumorimeelega inimene, sest 2 sõidutunni jooksul oli rong sõiduplaanist juba 2 tundi maha jäänud) jõudsime kell 22 õhtul lõpuks ometi tõotatud Malatüasse, kui selgus, et see rong, mida meil piiri peale sõitmiseks vaja on, kuni 13. märtsini ei sõida. Mis tähendas plaani B, mõningaid tunde linnas ja veel viite tundi ööbussis, mille üle me pärast senist reisi keegi kuigivõrd ei rõõmustanud.

Vähemalt oli see buss tunduvalt inimlikum (onu pakkus teed ja piserdas iga natukese aja tagant sõitjate kätele lõhnavett, või noh, tegelikult sidruniodekolonni) kui Ida-Türgi kolkabussid, kus ei lubatud kasutada mobiiltelefone, sest need keeravad bussi navigatsioonisüsteemi (??) metsa ja kästi meil kingad jalga panna, sest meie jalad (näiteks minu täiesti valged sokid) haisevad.

Piiri peale sõitvas marsas kohtasime üht Süüria onu, kes veenis meid temaga koos taksoga Alepposse sõitma. Ei taksojuht ega onu ei teadnud, millega nad meid peale võttes riskivad. Meie natuke aimasime. Nii oligi – Türgi piiril läks aega tund, sest miskipärast ei tahtnud süsteem minu passi tunnistada. Tundub, et Türgi piirivalvuritel on põhimõte, et mida rohkem mehi mida kauem minu passi jõllitab ja seda sihitult lappab, seda kiiremini probleem ära kaob. Lõpuks otsustas üks härra arvuti appi võtta ja probleem saigi lahendatud.

Süüria piiri peal läks teine tund, mis oli kõike arvestades isegi libe. Ei läinud vaja meile Eesti saatkonna poolt kaasa antud soovituskirja, kaasavõetud fotosid ega meie Ukuga hoolikalt harjutatud abielutõotusi (Süüria ei taha vahel noori, ilusaid ja vallalisi naisi nagu mina riiki lasta). Onu muidugi asjatas ka kõvasti, igatahes
lõpuks oli meil kõigil 10-eurone araabiakeelne tempel passis.


Alepposse jõudes kutsus onu meid oma perele külla sööma. Pere koosnes temast, tema naisest, nende 10st lapsest ja lugematust arvust lapselastest. Iseenesest oli kodu väga vahva – suur sisehoov, kus pajas kees terve lammas, tubades ei olnud eriti muud mööblit peale vaipade, patjade ja muidugi kohustusliku teleka (Süürias on ka kõige
hullemates urgastes igal pool plasmaekraanid püsti).

Pärast paari tundi olematut vestlust (onu oskas mõned sõnad inglise ja mõned prantsuse keelt) ja lugematut arvu teetasse oli aeg minna lammast sööma. Ma ei tea, mis oli juhtunud lamba ülejäänud osadega, aga lauale olid igatahes jõudnud ainult need kohad, mida me normaalsetes tingimustes kunagi ei puutuks. Ütleme nii, et kui teil on kunagi võimalus süüa kõiki lamba siseorganeid alates maost ja lõpetades sõrgadega, siis ärge tehke seda.

Mingid osad sellest hulpisid arusaamatus pruunis lögas ja ülejäänu moodustas sisikonna sisse kinni õmmeldud riis. Ja see oli parim osa söögist. Üritasime ohtra saia ja soolaga alla suruda suus ringlevaid pehmeid, karvaseid, kõõluselisi ja muid taolisi tükke. Ja pereisa tõstis meile muudkui juurde ja noogutas, et sööge-sööge. Samal ajal vaatasid nad meile pereemaga koguaeg suhu, nii et isegi okserefleksi pidi jõuliselt alla suruma ja selle asemel hoopis naeratama. Lamba peale mõtlemine ajab veel mõnda aega õõvastustunde peale.


Hüvasti jättes vandusime, et me kindlasti helistame neile, et nende juurde taas sööma minna ja kõik perekonna naisliikmed suudlesid mind suule. õhtul premeerisime ennast vapruse eest söögiga Aleppo kõige nooblimas restoranis (kus ka kõige kallimate praadide hinnad jäid alla 100 krooni).

Muidu on Aleppo tore. Umbes 2 miljoni elanikuga linnas on väga vana vanalinn, muljetavaldav suur kindlus, kus on arvukalt varemeid paar tuhat aastat vana turg, kus elu käib ikka veel täpselt samamoodi, nagu siis, ja palju müüride vahele surutud kitsaid tänavaid. Kõik asjad on päris odavad (takso läbi linna maksis 10 eeku) ja korralikule islamimaale kohaselt on naised kõik kaetud, alates pearätist kuni üleni mustade kogudeni, kellel isegi silmad ei paista.

Kui me Gruusias tegime vahel mängu "kes on ainus naine baaris?" (vihje: mina), siis siin on see mäng juba ette võidetud. Vesipiibukohas või tänaval vaadatakse lääne naisterahvast ikka üpris pika pilguga. Samas on poistega koos liikudes kõik ilus ja turvaline. Mosheed ja inimesed on sümpaatsed ja kaubandajad ei tüüta pooltki nii
palju kui näiteks Egiptuses.

Esimese öö Aleppos veetsime kunagi ülinooblis Barons hotellis, kus on viibinud sellised suurused nagu Agatha Christie. "Mõrv Idaekspressis" sündis just seal. Hotellis sellest ajast suurt midagi tehtud ei ole, mis annab sellele ühest küljest täitsa toreda ajaloohõngu, aga teisest küljest kipub mõnes kohas krohv veidi pähe kukkuma.

Teist ööd meil Aleppos ei tulegi, sest täna viib öörong meid Damaskusesse, kus veedame mõningad päevad ja hakkame siis vahepeatustega erinevate vaatamisväärsuste juures tagasi tulema.

Seniks olgu Allah teiega!

Viimnep2ev on k2es!

See postitus on k6ige emotsionaalsem, mis teil siin blogis lugeda tuleb. Ma luban. Edasi l2heb ainult paremaks v6i yldse mitte.

T2na ongi see p2ev, kus me j2tame hyvasti selle linnaga, kus me oleme viimased neli kuud elanud; naljaka korteriga, mis aja jooksul t2itsa omaseks on saanud, ja oma absurdse, aga toimiva peremudeliga.

Igatsema j22me:
- liiklust, kus saab testida oma julgust ja k2bedust
- koriandrit ehk kindzit, mida saab iga s66gi sees ja sibulat, sibulat, sibulat
- hatshapurit ja hinkaleid
- veini "hommikune peavalu", 4 larit liiter
- m2gesid
- p2ikesepaistet
- naljakaid igap2evasituatsioone
- m6ningaid inimesi

T2na kell 9 ootab meid rong, edasi l2hme vaatame Tyrgi ja Syyria suunas. Kui Allah internetti annab, poetame ehk sealtki m6ne rea, sest me ju k6ik teame, kuidas selle tagantj2rgi kirjutamisega on - ehk siis pigem ei ole.

Pidustused l2bi!

Huh, l6puks ometi sai Gruusias j6lude- ja aastavahetusralli l2bi.

Nimelt ei ole grusiinid veel j6udnud j2rgi viimasele moele ehk 700 aastat tagasi tehtud muudatusele ja kasutavad ikka veel oma vana ortodoksi kalendrit, kus asjad juhtuvad muust maailmast 2 n2dalat hiljem. Aga kuna natuke tuleb maailmaga ka kaasa minna, t2histatakse natuke j6ule ja uut aastat ka koos muu Euroopaga. Nii me pidasimegi j6ule 24. detsembril ja 7. jaanuaril (okei, 7. v2ga ei t2histanud, sest siis tuli yhe teise palju olulisema lapse synni t2histamine vahele) ning aastavahetust 1. ja 14. jaanuaril. M6lemal j6uline 6htus66k (ait2h Kaiele seaprae eest, nj2mm-nj2mm), piduvein, meie r6dult avanev vaade raketituledes linnale ja puha.

Nyyd saab natuke aega puhata, 19. on Gruusia kolmekuningap2ev, siis tuleb j2lle t2histada.

Aga noh, mis puhata. Nimelt on meil Markoga emad kylas. Kui prouad kunagi aega hinge t6mmata annavad, kirjutame ehk veel. Ja kui emad lahkuvad, ongi ainult n2dal veel j2rgi! 6udne.

Indialane Gruusias

Kui poisid Aserbaidžaanis olid, võtsin ma ajaviiteks endale külla india couchsurferi. Ta laseb ennast hüüda Amaniks, aga tegelikult (kuna indialastele meeldis panna lastele absurdseid nimesid), on esimene tema paljudest nimedest igatahes hoopis Lucky, teised ei jäänud mulle kahjuks meelde. A on 30 aastat vana, intelligentne ja sõbralik tüüp, inglise keele õpetaja ja kirjanik.

A tuli Gruusiasse sellepärast, et üks kreeklane oli talle öelnud, et Gruusia on lahe. Rohkem A igaks juhuks Gruusia kohta midagi ei uurinud ega lugenud, ostis kohe ära edasi-tagasi lennupiletid kahenädalaseks Gruusias viibimiseks ja lasi India reisibürool endale Tbilisis voodi-ja-hommikusöök tüüpi ööbimise leida.

Suur oli aga vaese A üllatus, kui ta lennukist maha astudes tõdes, et 1) Gruusias ei räägi keegi inglise keelt 2) Gruusia ei ole nagu India, et suguvõsa ootab sind ees ja tahab su elu ära korraldada. Nii istus A kolm päeva oma kodumajutuses (kus ka keegi inglise keelt ei rääkinud) ja proovis korra läheneda raamatupoele, kus ta ei näinud müügil Tbilisi kaarti ja LonelyPlanet'it, nii et ta andis selle võitluse igaks juhuks kiiresti alla.

Kui Karin Ale helistas ja pakkus, et kohtume Rustaveli (peatänava, you can't miss it) McDonald'si (kolmekordne hoone peatänaval, you can miss it even less) juures, hakkas A kriiskama, et ta ei tea, kus on Rustaveli, sest kõik asjad on siin gruusia keeles. Lõpuks leidis Karin vaese A siiski linna pealt üles.

Igal hommikul, kui Karin silmad lahti tegi, istus A elutoas diivani peal ja naeratas. „Mis sa täna teha tahad?“ küsis Karin Alt. „Mis teil, eurooplastel, viga on, et te koguaeg küsite, mida keegi teha tahab? Tee sina neid asju, mis sa teed ja eks ma käin sinuga kaasas,“ imestas A. Niisiis käis Karin turul, A sabas. Ja linnas, A muudkui truult kõrval. Korra läks kooli, siis näitas Ale suuna kätte ja lasi ta paariks tunniks omapead jalutama.

„Oled sa mõelnud, kas sa tahad veel mõnda Gruusia linna peale Tbilisi minna?“ küsis Karin Alt, olles talle paar päeva varem Gruusia Lonely Planeti lugemiseks andnud. „I don't know, you tell me,“ oli A vastus. Selle peale võttis Karin A käekõrvale ja ostis talle Batumi rongipiletid. Meie suureks üllatuseks jõudis A sealt pärast kolme päeva omal käel Tbilisisse tagasi.

Ärge saage valesti aru, mulle A väga meeldib. Lihtsalt sellist reisimisstiili ei ole minu silmad tõesti varem näinud.

A Gruusiast:

• Liiklus on siin nii viisakas, autod tuututavad päris vähe ja sõidavad ainult kahes suunas korraga!
• Ma käisin 2 tundi järjest tänaval ja ma saan ikka veel hingata, Delhis tuleb juba pärast 40 minutit ninast tahma!
• Tänaval ei ole peaaegu üldse koeri ja mitte ühtegi lehma!
• Tohoh, see on esimene mees, keda ma näen siin maha sülitamas!
• Kas praegu on pühade tõttu nii vähe inimesi tänaval?
• Kas teil majas WC ka on?

Ühesõnaga, Gruusia on nagu India level 1. Enne Delhisse minekut käige Gruusias ära.

Kangelane tiigrinahas (eepos)

Kirjandustund.
Korruta A.H.Tammsaare umbes viiega ning mõistad poeet Shota Rustaveli tähtsust grusiinide jaoks.
Tema järgi on nimetatud pea kõikide Gruusia linnade, muuhulgas ka Tbilisi, peatänavad. Tema loodud eepos tõlgiti nõuka-ajal väidetavalt koguni eesti keelde (kui kellelgi kogub too suurteos riiulis tolmu, andke teada, ostan mõõduka hinna eest ära.)

Lühike eestikeelne ülevaade.

Kangelane tiigrinahas
(eepos)

Sündisin sellal, kui rahulikult voogav aeg ei olnud veel kellarütmi kängitsetud. Me sündisime, elasime ja surime, kevadele järgnes suvi, suvele sügis; ühel hetkel selles lakkamatus ringkäigus algas minu, Tiigrisüdame, elu.
Meie kodu oli Mets oma päikeseliste maasikavälude ja läbitungimatute tihnikutega. Metsa puude all elasid ja hingasid vaid mu õed ja vennad. Mu ema laksutas ööbikuna puuvõrades, isa valitses meie maailma lõvinahas.
Mind õpetasid nii puulehel roomav röövik, käratsedes põõsalt lendu tõusev linnuparv kui puulatvu painutav tuul. Terve mets oli täis vaid sugulasi, kelle tähelepaneliku hoolitsuse all möödus mu muretu lapsepõlv.

Ühel tavalisel idüllilisel päeval samaväärsete päevade pikas reas kuulsin ema laulmas iseäranis kaunist ja samavõrra kurba viisi. Mõistsin, et see laul oli mõeldud vaid minule: olin jõudnud oma täiskasvanuelu hakule.
On aeg, ütles isa. Ta kõneles pikalt. Viimaks ütles ta: „Tiigrisüda, seni oled Sa elanud metsas oma sugulaste seas. Tea, et kahel jalal kõndivad ning end loomanahkadesse mähkivad olendid on unustanud suguluse metsa loomadega. Inimene on su ainus vaenlane!“.
Minu noor tiigrisüda pakatas ihast peagi algava täsikasvanuelu järele, isa sõnad libisesid kõrvust, pealegi ei suutnud ma mõista, miks peaksin mina - tugev ja õiglane Tiigisüda - kedagi kartma.

Minu täiskasvanuelus möödusid mitmed karmid talved ja kaunid suved, täis rõõme ja võitlusi, milles saadud haavad ajapikku armistusid ning said osaks minust. Metsa elu lakkamatus ringkäigus olid surm ja võitlus igapäevased, kuid eales ei tapnud tugevamad nõrgemaid pelgalt lõbu pärast.
Kuni päevani, mil minu ees seisis jahimees.

Ma ei põgenenud.
Nahk minu seljal on parandatud, kuid need armid ei saa enam eales osaks minu maailmast.

Minu trendika triibumustriga (loomamustrid ning naturaalsed materjalid on alanud talvemoes jäkuvalt väga IN!) kasukas kaunistab nüüd tolle südika jahimehe niudeid.
Kõik kiidavad tema maitsekat ja praktilist stiili, uuenduslikku kuid siiski looduslähedast.

---
Heihoo, rahvuslik suurpoeet Rustaveli, kergita oma kauboikaabut, et tervitada ametikaaslast Eestist.
Joel on samuti poeet.
Eriti pühendunult kirjutab ta lasteluulet, mille säravaim näide siin:

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees,

mul kõik on õed ja vennad,

kes seal metsa sees,

mul ema ööbik,

isa lõvi nahas käis,

mul terve mets vaid ainult sugulasi täis

ise: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Kord ema laulis mulle väga kaunist viit

ja isa õpetlikud sõnad lausus nii:

"Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime!"

kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees:

ma julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees,

mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees,

mul terve mets ja ainult sugulased need,

mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime

sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!