1.05.2009

Kangelane tiigrinahas (eepos)

Kirjandustund.
Korruta A.H.Tammsaare umbes viiega ning mõistad poeet Shota Rustaveli tähtsust grusiinide jaoks.
Tema järgi on nimetatud pea kõikide Gruusia linnade, muuhulgas ka Tbilisi, peatänavad. Tema loodud eepos tõlgiti nõuka-ajal väidetavalt koguni eesti keelde (kui kellelgi kogub too suurteos riiulis tolmu, andke teada, ostan mõõduka hinna eest ära.)
Lühike eestikeelne ülevaade.

Kangelane tiigrinahas
(eepos)

Sündisin sellal, kui rahulikult voogav aeg ei olnud veel kellarütmi kängitsetud. Me sündisime, elasime ja surime, kevadele järgnes suvi, suvele sügis; ühel hetkel selles lakkamatus ringkäigus algas minu, Tiigrisüdame, elu.
Meie kodu oli Mets oma päikeseliste maasikavälude ja läbitungimatute tihnikutega. Metsa puude all elasid ja hingasid vaid mu õed ja vennad. Mu ema laksutas ööbikuna puuvõrades, isa valitses meie maailma lõvinahas.
Mind õpetasid nii puulehel roomav röövik, käratsedes põõsalt lendu tõusev linnuparv kui puulatvu painutav tuul. Terve mets oli täis vaid sugulasi, kelle tähelepaneliku hoolitsuse all möödus mu muretu lapsepõlv.

Ühel tavalisel idüllilisel päeval samaväärsete päevade pikas reas kuulsin ema laulmas iseäranis kaunist ja samavõrra kurba viisi. Mõistsin, et see laul oli mõeldud vaid minule: olin jõudnud oma täiskasvanuelu hakule.
On aeg, ütles isa. Ta kõneles pikalt. Viimaks ütles ta: „Tiigrisüda, seni oled Sa elanud metsas oma sugulaste seas. Tea, et kahel jalal kõndivad ning end loomanahkadesse mähkivad olendid on unustanud suguluse metsa loomadega. Inimene on su ainus vaenlane!“.
Minu noor tiigrisüda pakatas ihast peagi algava täsikasvanuelu järele, isa sõnad libisesid kõrvust, pealegi ei suutnud ma mõista, miks peaksin mina - tugev ja õiglane Tiigisüda - kedagi kartma.

Minu täiskasvanuelus möödusid mitmed karmid talved ja kaunid suved, täis rõõme ja võitlusi, milles saadud haavad ajapikku armistusid ning said osaks minust. Metsa elu lakkamatus ringkäigus olid surm ja võitlus igapäevased, kuid eales ei tapnud tugevamad nõrgemaid pelgalt lõbu pärast.
Kuni päevani, mil minu ees seisis jahimees.

Ma ei põgenenud.
Nahk minu seljal on parandatud, kuid need armid ei saa enam eales osaks minu maailmast.
Minu trendika triibumustriga (loomamustrid ning naturaalsed materjalid on alanud talvemoes jäkuvalt väga IN!) kasukas kaunistab nüüd tolle südika jahimehe niudeid.
Kõik kiidavad tema maitsekat ja praktilist stiili, uuenduslikku kuid siiski looduslähedast.

---
Heihoo, rahvuslik suurpoeet Rustaveli, kergita oma kauboikaabut, et tervitada ametikaaslast Eestist.
Joel on samuti poeet.
Eriti pühendunult kirjutab ta lasteluulet, mille säravaim näide siin:
Mul juba sünnist saati tiigri süda sees,
mul kõik on õed ja vennad,
kes seal metsa sees,
mul ema ööbik,
isa lõvi nahas käis,
mul terve mets vaid ainult sugulasi täis
ise: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!
Kord ema laulis mulle väga kaunist viit
ja isa õpetlikud sõnad lausus nii:
"Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime!"
kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis
sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!
Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees:
ma julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest
sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!
Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees,
mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees,
mul terve mets ja ainult sugulased need,
mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime
sest, et: olen Tiigrikutsu ja ma'i karda kedagi!

4 comments:

Niru said...

Mul endal ei ole, aga Raamatukoi pakub lahkelt. Küsib 200 krooni. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?11733
317 lk ja väga heas korras kasutatud raamat.

Niru said...

Illustratsioonid Sergo Khobuladze :)

Triin said...

Pidi ikka olema eesti keeles, kui Joel nii osavasti üle võttis ;) Aga ma olen alati mõelnud, et kust tuli inimesel idee laulda tiigrikutsust. Nüüd tean.

"Me tänameeeee, me tänameee... me tänameeeee... me täänaaameee..."

Ulvi said...

Hea tüng see eepose ümberjutustus :D Autori fantaasia ja lüüriline keelekasutus - mõjubki usutavalt :)