12.29.2008

Bakuuu ja muu

ei, ärge mõistke pilti valesti, võõrsil veedet jõulud ei ole sundinud meid asutama uut ususekti.
(ehkki muidugi arvestades, kui palju me naftast sõltume, võiks asutada naftakummardajate kultuse küll. oo, püha Nafta, ära lõpe eal, palun!)
tegelikult on toornaftaga mängimine Aserbaidžaani külastava turisti agendas kohustuslik element.

niisiis, järgmine reis sarjast "Õpime tundma oma naaberriike" on edukalt läbi saanud.
ASERBAIDŽAAN: kontrastide maa (tõdemus Ukult). põgus ülevaade.

algab asi muidugi jälle naftast. Eesti kinnisvarabuum kahvatub Bakuu kõrval, ehitatakse peamiselt kõrgeid kortermaju, kuhu saava kolida vaid naftainimesed, sest teistele on ka hinnad kaugelt liiga kõrged.
erinevalt mõnest äsjakerkinud oil-boomi linnast, on Bakuul pikem ajalugu. päris sageli saab aru, et naftat ei avastatud siinkandis üleeile. kohati meenutab kesklinn Pariisi või mõnda muud Euroopa suurlinna: puiesteed, uhked hooned.
teisalt aga näeb tõelist vaesust, seda eriti provintsis. raha jaotub siin riigis karjuvalt ebaühtlaselt.

aga Bakuus võib pikalt jalutada tundega, et kõik ümbritsev on äsja ehitatud või renoveeritud. näiteks töötab pargis härrasmees, kelle ülesanne muuhulgas ka jooksvalt lapiga müüride marmorpindu läikivaks nühkida.
teisalt vaade kaspia mere rannikult, kus naftat pumbatud juba aastakümneid ning nüüd täidab maad nii industriaal- kui olmelaga. pikad rannaribad täis roostes torusid, lagunenud betooni ning vaikselt tiksuvaid pumpasid.
kohati on õlist musta maapinda kaevatud naftatiigid, sest tünnid saavad liiga kiiresti täis, aga väljapumbatud must löga on ju vaja kuhugi mahutada.
ka seal, kus naftat pole, leiab hullumeelseid maastikke ja loodusnähtusi.

näiteks mudavulkaanid Bakuust 80 km lõunasse, kus termiidipesadetaoliste kuhjade otsas keeb laisalt hall ja tihke muda. kostab vaid susinat ja mulksumist.

kõik see paikneb keset kõrbelaadset tühjust, ühel pool kaspia meri, teisel kummalise kujuga mäeahelikud. charlie chaplini moega jutukas taksojuht kihutab valge siksiga teedel, mida pole olemas. tühjuses vaid üksikud lambakarjad ning eesli seljas ratsutav laps-karjus.
väidetavalt umbes 50 aastat tagasi tõmbas üks karjus Bakuu lähedal rahulikult piipu, kui äkitselt süttis sädemest mäekülg, mis on suure leegiga põlenud tänaseni. nojah.

aga tõepoolest, mägi põleb, looduslik gaasileek on sedavõrd võimas, et juba mõne meetri kauguselt hakkab kõrvetavalt palav. igavene tuli.

ja siis järgmine müstiline loodusnähtus Iraani piiri äärsest kolkast- lubage esitleda- põlev vesi!

ongi selline kaev, kust lisaks joodavale ja kohalike arvates tervendavale mineraalveele väljub ka metaani, mis süüdates lõbusa leegiga vee kohal põleb.



on ka teistsuguseid tulesid. nafta ja gaasirikkale riigile kohaselt leiab pealinnast mitu igavest tuld. Asereid vaevab siiani mälestus 90ndatel kaotatud sõjast Armeeniaga. Diplomaatilisi suhteid ei ole siiani, kohalikud arvavad, et riik valmistub pidevalt uueks sõjaks.aseri "demokraatia" on samuti põnev teema.
kõikjal, isegi väikestes kolkalinnades, ehitatakse mr Alievile pühendatud parke ja muuseume. suured välireklaamid linnas või maantee ääres ei promo mitte uut mobiilipaketti vms, vaid näitavad 2003. aastal surnud rahva Isa ja Liidrit vaatamas tõsise näoga kaugusse, taamal päikesetõus; või teisel teda koos pojaga (mõistagi siis praeguse riigipeaga), taustaks riigilipp. jajaa.
(Uku lubas kirjutada pikemalt Aseri demokraatiast ning suhtest teise A tähega riigiga, mille nime me siin enam parem suhu ei võta.)aga igal pool linnapildiski on suurejoonelisus märksõna. bakuu mereäärse promenaadi lipp pärineb hiiglastemaalt. inetu värvikombinatsioon (sini-puna-rohe) küll, aga selle eest väga suur.
Olmest ja toidust ka.

Aseri köök on põhimõtteliselt vist rohkem nagu Türgi asi (aserid ongi etniliselt ja kultuuriliselt peaegu türklased). Uku suutis süüa rõlge välimuse, lõhna ja ilmselt ka maitsega rahvusrooga- keedetud juppi lehma jalast.

kultuurile kohaselt ei läinud me õhtul mitte õllekasse, vaid teed jooma ja vesipiipu suitsetama. see on tegelikult väga tore komme. näedki, kuidas lipsustatud ametnikud tulevad otse töölt, tellivad kannu teed moosiga ning suitsetavad vesipiipu.

nii tegime meiegi.

mis veel? oluliseks märksõnaks reisil sai rong, sest distantsid olid piisavalt pikad kolmed korral öörongiga reisimiseks.

Bakuus majutas meid viimased kolm aastat Eestis (ja Tartus!) elanud Neftali, kes hetkel õpetab aseritele hispaania keelt ja kellele Eesti väga meeldis. (tõepoolest, CouchSurfingu leheküljelt ei leia mitte ainult öömaja, vaid ka lihtsalt väga toredaid inimesi. peaaegu nagu läheks sõbrale külla.)
ps. Kar jättis selle reisi vahele, sest Aserbaidzaan on kulukas. juba viisa maksab 60 euri.
Kari külastas samal ajal India sõber (ka couchsurfer).

aga sellest ja meie jõulutähistamisest juba järgmistes postitustes. õige pea.

3 comments:

Kadri Aavik said...

Mul on suht sarnased muljed umbes kuu aja tagusest Aserbaidšaani reisist.
Kusjuures, seal pidid olema ka sellised plakatid (ma ise kahjuks ei näinud), kus peal Heydar Aliyev ja tema poeg Ilham koos oma väikse pojaga. Juures on vastav tekst: eilne Aserbaidšaan, tänane Aserbaidšaan ja homne Aserbaidšaan...

Kadri A.

marko said...

just. täpselt sama meiega, sest pisikest Aliyevit me ise plakatil ei näinud, aga kuuldavasti selliseid plakateid levitatakse küll.
iraani piiri ääres Aliyevi muuseumist saime vana kõnekogu ka.
täitsa tasuks lõike sealt üles panna.
lihtsalt nii ilus on.
ps. Kadri, mispuhul Sa sääl käisid ja miks ei teinud väikest põiget Tbilisi?:)

Kadri Aavik said...

Käisin Aserbaidšaanis tööreisil koos kolleegidega, seega kahjuks ei saanud Tbilisisse põigata. Muideks, kirjutasin Ukule enne reisi, et lähen nädalaks Bakuusse ja tegin ettepaneku, et hoopis teie võiksite väikse põike Aserbaidšaani teha :), aga ta vb ei saanud maili kätte, või ei lugenud vms.

Ma ei näinud ilmselt nii palju kui teie, olin vaid Bakuus (ja lähiümbruses) ja Venemaa/Dagestani piiri ääres asuvas Khachmazi linnas ühel päeval. Meil oli palju kohtumisi ja polnud aega ise ringi käia, kuigi oleks tahtnud. Ma olin veidike infosulus, kõik jutt oli vene keeles, ma olen suht umbkeelne selles osas :)

(Muide, kirjutasin natuke sellest visiidist Avatud Eesti Fondi blogis: http://avatudeestifond.blogspot.com/2008/11/aserbaidaan-lbi-vljakutsete-parema.html)