Olgu siinkohal öeldud, et Niru saadetud postkaart tuli meie juurde 5 nädalaga (kusjuures Tbilisi postkontorist meie koju tulek võttis tal aega 3 nädalat) ja Tajo väidetavalt oktoobris posti pandud kaart ei ole veel siiamaani elumärki andnud.
Nii et jõulutervitusi ilmselt tiguposti teel saata mõtet ei ole.
Muidugi võib olla asi ka selles, kuidas me posti saame. Postkaste siin nimelt ei ole. Kiri pannakse kas ukse vahele või (kui vihma sajab) lükatakse aknast sisse. Kui aknad kinni on, viiakse post naabrite juurde või lähedalasuvasse poodi.
Nii et kui te midagi väga ilusat saadate, on tõenäosus, et meie naabrid või poetädi raamivad selle ära ja jätavad hoopis endale.
Ega Gruusiast asjade saatmine oluliselt kergemini ei tööta. Kui sa oled pika otsimise peale leidnud Tbilisist mõne Gruusia-teemalise postkaardi (neid eriti palju ei müüda ja müügil olevad on üldiselt koledad), ja oled leidnud sinna juurde ka margid (neid saab üldiselt postkontorist ja muide, Euroopasse kirja saatmine maksab 3 larit ehk 22 krooni!), ei ole siin linnas ühtegi postkasti. Päriselt ka - ma ei ole mitte ühtegi näinud! Ainus võimalus kirju, kaarte jmt saata, on viia need oma käega postkontorisse.
Aa ja paki saatmine? Me korra proovisime uurida, et kuidas saaks pakki saata. Pärast kolme koha läbikäimist soovitati meil pöörduda Marjanshvilisse (kuskil üle jõe asuv linnaosa), kus asub ainus postkontor, kust saab pakki saata. Aga hoiatati, et see läheb väga kalliks. Niisiis me ei viitsinud.
4 comments:
milleks tigupost, kui on olemas muulad, kes kraamiga riigipiire ületavad. ps- aitäh, aare :D
Serbias on ka see, et pead postkontorisse minema ja seal tädi pnaeb sulle margi ja küsib raha. Haige!
Mul on tunne, et Šveitsis k2ib see t2pselt samamoodi.
Ja Armeenias kleebivad postkontoris tädid margi ja kirjutavad arvele "rabota" ja "muzõka" (sest taustal kindlasti mängib midagi, mille eest rahhi küsida).
Post a Comment