Minu tänane kodutee bussis number 75 (kirjand)

On reede õhtupoolik, lõpetasin just väsitava koolipäeva. Lähen Rustaveli metroopeatuse juurest bussile, et sõita 10-15 minutit Saburtalosse, Gagarini väljakule.
Järgnevalt kirjeldav kirjand teemal „minu kodutee“.

Ilmselt on mul seni Tbilisi bussiliiklusega lihtsalt väga vedanud, sest praegune kojusõit ületab senised ajarekordid mitmekordselt.
Kahjuks ma starti päris täpselt ei fikseerinud, aga sõiduaeg tuleb kindlasti üle tunni. Oi, palju üle tunni. Palju-palju isegi.
(Nüüd siis juba tund aega selles hetkest, kui kirjutasin siia, et tuleb üle tunni. Mis edasi?)

Valisin Rustavelilt sõitu alustades bussi numbriga 75, mis tõenäoliselt ühendab Tbilisi ebapopulaarseid sihtpunkte ning on seetõttu alati pigem tühi. Täna kogub ta aga sellegipoolest arvestatava reisijaskonna, võtmeteguriks ilmselt panustamine eelkõige protsessile (lõpuks polegi vahet, kuhu sellise loksumise peale jõuda).

Metrooga praegust inimkontsentratsiooni siiski võrrelda ei saa. Kõige rajumal korral pidi hingama väga väikeste sõõmudega, sest rinnakorv oli rahvamassis nii kõvasti kokku pigistet. Tulen Tbilisi metroo pealiinile tipptunnil kindlasti tagasi, kui minust on saanud üksik ja kurb vanainime, sest teraapilises mõttes ei ole midagi paremat sellisest lähedustundest ja usaldusest, pidurdamis- või kiirendamishetkedel ühises massis vaid üksteisele toetumisest.

Mulle tundub, et grusiinid näevad liiklusummikutes bussis istumise põhjustajana jumalikku tahet, sest muidu ei suudaks nad eales nii rahulikult paigal püsida (vaid mõned vaikselt sositatud vandesõnad pärast pooleteisetunnist retke). Näiteks autojuhid, kellele jumal liiklusummikus mingigi näilise vabaduse jätnud (erinevad kangid, pedaalid, nupud), signaalitavad kõrval hullunult, röögivad ja ropendavad ning mis põhiline, kasutavad ära misiganes võimalust, et teistele autodele ette keerata, paradoksaalselt eesmärgiga ometigi kiiremini edasi jõuda.

Grusiinid ei saa loomuomaselt jätta kasutamata ühtegi võimalust teistega võistelda. Jällegi kuumaverelise rahvuse asi. Näiteks kui kaks bussi satuvad enamvähem üksteise järel sõitma, saab sellest kohe bussiralli. Meie praegune rivaliteet võistlejaga number 6 on korduvalt tõotanud võtta avarii mõõtme, sest teisest ettesaamise nimel muutuvad manöövrid üha järsemaks. Number kuue rahvast tunnen juba hästi. Järgmisel üksteisest möödumisel saab lehvitada. Aga me oleme praegu ees. Hoiame kõik 75-rahvaga pöialt, sest see on ju ka meie võitlus.

Kui praegustest bussikaaslastest homme keegi mulle juhuslikult tänaval vastu satub, ütlen kindlasti inertsist tere. Nemad on minu tänaõhtune perekond.

Meie Emaks on lopsakas daam, kes istub kuskil allpool ja kellest hoovab kodust kaneelilõhna. Pärast vaatan, et ta vahib veidi ebameeldiva moega tühjust ning pole üldse emalik, kahjuks. Aga kui tavapäraselt satub linnaliinibussis sulle lähedale mõni eilse alko, roiskunud kala või mitmenädalase pesematuse järgi lõhnav härra/daam, siis kaneel ning kuklasse krunni seatud juuksed on helladeks tunneteks kindlasti piisavad.

Siis on meie peres kolm väikevenda, kellele anti kamba peale üks intellekt (seegi päris tuhm). Uskumatu, kui sarnased on imbi-jorsid erinevates kultuurides. Mobiili valjuhääldist lastakse mõnusat klubimussi, bussi kollaste käsitoepostide vastu etendatakse erootilist postitantsu, noorte nägudest kiirgab õndsalikku juhmust. Teate eestikeelset hitti „Sul on kõige kaunim kann“? Siin imbid lasid just selle laulu originaalversiooni. Vahepeal kaks läksid maha, jättes kolmandiku ajust täitsa üksi. Ei, siiski mitte, jalutavad bussiga kaasa, näitavad meile erinevaid siivutuid käemärke ning etendavad nüüd siis juba värskes õhus postitantsu liiklusmärgiga, mis selle peale kurvalt viltu vajub. Bussi jäänud ajukolmandik teeb häälitsusi, mis viitavad tema rahulolevale meeleseisundile.

Vanem õde. Ta oli siis juba päris suur, kui sa sündisid. Nii olidki sa talle pigem tema tulevase emaduse proov. Ja kui ta nüüd enam lapsi ei taha, siis pead sina ennast süüdistama. Aga kui buss ootamatult pidurdab, siis kukub ta järsult sinu vastu ning vaatab sind ootamatult hella tundmusega: väikevend on tõesti suureks saanud.

Vanem vend. Ilmselt sai pere vanima lapse staatus talle liigrängaks koormaks. Nii ta otsustaski mitte õppida ülikoolis, vaid pääseda kaneelilõhnalise ema ning terve bussitäie õdede-vendade eest, tehes sõbra isa firmas üldse mitte kontimurdvat ja päris tulusat ehitustööd. Kas see oli ikka õige valik, mõtleb ta nüüd, kui ülikooli lõpetanud noorem vend võtab ummikus seistes kotist sülearvuti. Terve mõistus, tule koju, mõtleb ta veel ja lahkub bussist, et jõuda teistest mitu korda varem koju.

Vahelepõikeks tõdemus, et tõepoolest, jalutades oleksin ka mina juba kodus. Aga samas, signaalitamine on kasvanud kõrvulukustavaks, buss sõitis just arvestatava matsuga ühele autole küljelt sisse, aga kõik jätkavad teekonda. Ju siis oli mõttetu auto või autojuht. See kõik on seda väärt. Arvuti aku peab ka veel veidi.
Viimase kahekümne minutiga oleme edasi liikunud vaevalised 50 meetrit.
Tuharad juba surisevad mõnusalt, rivaal number 6 pressis just ette, ei olnd väga kellelegi lehvitada, sest inimesed magasid või põrnitsesid tuimal pilgul enda ette.

Ja siis muidugi Isa. Ma ei näe teda, sest istun seljaga sõidusuunas, kuid tema kohalolekus ei kahtle ometi keegi. Oleme ju teel, vahel harva ka liigume. Mõni tugeva ja karuse häälega ühmatud vandesõna, musikaalses rütmis tuututatud sireen- rohkem pole vajagi.

Nii.
Nüüd saab kohe arvutil aku tühjaks. Olen kirjutanud selle loo, õppinud gruusia keele sõnu, mõelnud pikalt elu ja inimeste üle.
Tavapäraselt 10-15 minutit kestev teekond on täna kestnud juba üle kahe tunni. Maksan selle lõbu eest krooni ja 40 senti, mis teeb minutihinnaks pisut üle ühe sendi.
Lahkun umbes 100 meetrit enne oma tavalist peatust, et võtta teelt pagariärist soe saiake.

Järgmise korrani, kallis perekond.