Uku ja Karin Armeenias

Etendus 17 vaatuses
etenduse illustreerimiseks tuleb vaadata pilte aadressilt http://picasaweb.google.com/karin.palo/Armeenia

1. pilt

Lavakujunduses on rongi platskaartvagun. Rongis on kottpime, vahepeal, kui rong kiiremini sõidab, paistab natuke valgust. Vagunis istub palju inimesi, enamus neist natuke rääbaka välimusega. Kõik toolialused ja platskaardi 3. korruse kohad on täis suuri kotte ja karpe, millega veetakse Armeeniasse karaljokke (hurmaa magusam vend), hügieenisidemeid ja mida-kõike-veel. Kõikjal käib aktiivne gruusia- ja armeeniakeelne vestlus. Karini ja Uku vastas istuvad kaks umbes neljakümneaastast sümpaatset naisterahvast ja söödavad neile juustu, leiba, kartulit ja muna.

Rong jõuab Gruusia piiri peale. Läbi käib onu, kes kontrollib passe. Niikaua on rongi ümber oma poe püsti pannud kõvasti erinevaid müüjaid. Uku ostab endale sünteetikast tehtud mütsi, mis sooja ei hoia, aga see-eest ajab pea sügelema. Rong seisab 2 tundi, kuni kogu kaup laaditakse maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi.

Armeenia piirini on 45 minutit sõitu. Uku ja Karin naudivad niikaua pimedas ja inimtühjas restoranvagunis oma teed ja kahte keeduviinerit.

Seejärel seisab rong 2 tundi Armeenia piiri peal. Jälle laetakse kaup maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi. Seekord kontrollitakse üle ka rongi tualettruumid ja elektrikapid – äkki on mõni Euroopa Liidu kodanik sinna peitu pugenud ja püüab Armeeniasse emigreeruda. Aga seda Uku ja Karin enam ei näe. Miks, seda te juba teate (või kui ei tea, lugege varasemast postitusest).

2. pilt

Lavakujundus muutub elutoaks, kus elab estofiil Oskars, kelle Leedust pärit ema ja Lätist pärit isa kohtusid Tartus õppides. Valgusega antakse mõista, et tegevus toimub minevikus, nädal enne, kui Uku ja Karin sinna jõuavad.

Oskarsi juures on külas vene tütarlaps Julia koos oma inglise noormehega (nimetame teda Jamesiks). Lisaks peatub parajasti Oskarsi juures ka ameeriklane Jeff. Julia ja James tülitsevad. Öösel ronib purjus Julia Jeffi voodi jalutsisse ja jääb sinna magama.

Jeff: „Julia, mine nüüd oma voodisse!“
Julia: „Ma olen voodis.“
Jeff: „Ei-ei, sa oled minu voodis.“

Kõneluse peale ärkab James, kes näeb Juliat Jeffi voodis ja satub raevu.
James: „Sa k*** l***, mis sa selle mehe voodis teed!“
Jeff: „Kuule-kuule, mul on riided seljas JA tekk peal ja sinu naine magab selle teki peal, meil ei saaks siin ka kõige parema tahtmise juures midagi juhtuda.“
James: „Sina ole üldse vait, muidu saad peksa. K*** l***, ma kuulsin kõike, mis te tegite!“

James võtab Julia passi ja põletab ära. Nädal hiljem kohtavad Uku ja Karin Juliat, kes üritab tulutult vene saatkonnast saada paberit, millega teda Venemaale tagasi lastaks.

3. pilt

Ruum on sama, Oskarsi elutuba. Tegevus toimub tänapäevas.

Uku: „Karin, kas sina oled öösel külmkapist ühe jogurti ära söönud?“
Karin: „Eerm... ei...“
Selgub, et jogurti ja salati kallal on käinud Oskarsi Leedust pärit korterikaaslased, kristlikud tütarlapsed. Uku ja Karin vaikivad igavesti, aga peavad tütarlaste vastu edaspidi salajast vimma.

4. pilt

Uku ja Karin istuvad Jerevani pargis purskkaevu ääres asuvas kohvikus Poplavok. Kohvik on euroopalik, nagu enamus Jerevani kohvikuid. Menüü tuuakse igale inimesele ja see sisaldab nii inglise- kui venekeelseid kirju. Mängib elav jazzmuusika.

5. pilt

Kelner toob arve. Arve peal on eraldi rida „Muzõka“ ja hind 2000 drahmi (40 eeku). Uku ja Karin: „#*-;/%“. Pärast ropendamist maksavad Uku ja Karin arve.

6. pilt

Uku ja Karin istuvad väikese kollase Armeenia liinibussi tagaistmel. Buss sõidab gaasi abil ja näeb välja nagu kunagi Eestis toiminud koolibussid, mida kutsikateks nimetati. Tagaistmel loksutab nagu Tšehhi lõbustuspargi ameerika mägede atraktsioonil.

Karin: „Mul on tunne, et härra mu kõrval on ennast täis lasnud.“

Uku võtab selle peale kotist liitrise koduveinipudeli ja annab selle Karinile.

7. pilt

Armeenia väikeküla. Lavakujunduses domineerivad armeeniakeelsed sildid, mistõttu keegi publikust ei suuda küla nime välja lugeda. Bussipeatuses joob kamp kohalikke mehi.

Uku ja Karin astuvad bussi pealt maha. Nende ees peatub küla välimust arvestades päris viisakas ja euroopalik auto. Umbes 30-aastane juht vaatab välja ja naeratab kohati puuduvate hammastega naeratust. „Taksi?“ küsib ta.

Kuna juht ei räägi ühtegi keelt peale armeenia keele, lehvitab ta käes tuhandedrahmist ja siis imiteerib teise tuhandese pooleks lõikamist, andes niimoodi märku, et sõit Geghardi mungakloostrise maksab poolteist tuhat drahmi. Uku ja Karin istuvad autosse.

8. pilt

Geghardi mungaklooster, 13. sajand. Ilusam kui enamus Gruusia kirikuid. Peasaali akendest langeb põrandale kollane valgus. Kiriku kohal on mõned koopad, mille mungad on mäe sisse toksinud.

Taksojuht kasutab iga võimalust, et Karinit katsuda, trepist üles aidata või tema õlale toetuda, et vaadata, mida Karin pildistab. Ja muudkui naeratab oma hambutut naeratust ja näitab ülespidi pöialt. Et Karinit päästa, püüab Uku ennast pidevalt tema ja taksojuhi vahele sättida.

9. pilt

Uku ja Karin seisavad 1. sajandist pärit Garni templi ees, mille kunagi ehitasid roomlased ja seejärel otsustasid grusiinid Unesco abil kuhilast sammastest uuesti õige asja teha. Uku ja Karini juurde tuleb rinnasildiga mees, kes hakkab väga aktiivselt templi ajaloost rääkima.

Onu avab ukse templi kõrval seisvasse 1. sajandist pärit saunamajja ja muudkui jätkab armeenia vene keeles seletamist.

Uku: „Sa said aru, millal see saun täpselt ehtatud on?“
Karin: „Ta ütles korduvalt 1870, aga see ei kõla väga reaalselt. Mul on tunne, et ta ei oska üldse vene keelt.“
Uku: „Aga küsime talt!“
Karin: „Ma ei tea, pigem lihtsalt nooguta, loeme pärast raamatust.“

Uku pistab onule pihku 500-drahmise mündi. Onu vaatab seda pahaselt, ei lausu sõnagi ja läheb väga kiiresti minema.

Eesriie. Vaheaeg. Pakutakse dolmasid, suurepärast šašlõkki ja viietärnist Ararati konjakit.

10. pilt

Selle stseeni lavakujundus läheb nüüd päris palju maksma. Uku ja Karin istuvad kuristiku servale paigutatud laua ääres, taamal on igas küljes mäed. Paistab karge detsembripäike. Uku ja Karin kiiguvad kiiktoolis, söövad suitsuforelli ja joovad veini.

Karin: „Kui nüüd tuleksid lõvi ja tall veel käsikäes vastu ka, siis ma usuksin, et me oleme paradiisis“.
Uku: „Kui lõvi ja tall esikäppadest kinni hoiavad, kuidas nad siis kolmel jalal käivad?“

11. pilt

Uku ja Karin otsivad Garni väikekülas Jerevani minevat marsat. Uku (marsajuhile): „Vabandage, kas see marsa sõidab Tbilisi?“ Marsajuht naerab.

12. pilt

Uku ja Karin maanduvad bussiga Ashtaraki linnas, mida Lonely Planet kirjeldab kui „meeldivat väikelinna, täis 19. sajandist pärit maju“.

Uku: „Vabandage, kas teil siin linnas mõni kohvik ka on?“
Tädi: „Ei, aga kui te kõnnite 6 km maantee peale, siis seal on kohvik.“

19. sajandist pärit maju on 3, ülejäänud oleks justkui Stalin oma käega ehitanud.

Karin käib karistuseks Ashtaraki kultuurimajas pissil.

13. pilt

Uku ja Karin jõuavad 13. sajandist pärit S... kiriku juurde. Palju rohkem kui kirik ise, huvitab neid kiriku taga avanev mägede- ja kuristikuvaade. Lõpuks tuleb naabritädi, keerab võtmega lahti kiriku ukse ja paneb seal kaks küünalt põlema. Uku ja Karin ostavad veel kaks küünalt ja panevad need ka põlema.

14. pilt

Uku ja Karin jõuavad Ohanavani kiriku juurde. Kirik oleks osaliselt justkui ehitusjärgus ja osaliselt justkui maha jäetud. Kiriku uks on lahti.

Uku: „Tundub, et jumal ei ela praegu siin.“

Kirikus ei ole ikoone, altarimaale ega mingeid muid jumalikke vidinaid – on lihtsalt 13. sajandist pärit suur kivihoone. Kiriku kuppeltornis lendavad tuvid on põrandale situnud suure valge ringi, mis otsekui peegeldab kuppeltorni kiriku põrandal.

Karin ronib üles kiriku seinas olevatest poolemeetristest trepiastmetest. Üleval on väike ruum, mille seinale on keegi 70 aastat tagasi pulli pärast sodinud aastaarvu 1938. Karin tuleb trepist alla.

Uku: „Karin, ole ettevaatlik!“
„Põnts, põnts, põnts!“ kukub Karin trepist alla ja väänab vasaku jala välja.

Pärast seda teeb Karin karistuseks mõned pildid, kus Uku poseerib altari peal jeesusena.

15. pilt

Uku ja Karin käivad mööda külateed kirikust tagasi maantee poole, võttes liitrisest plastpudelist aeg-ajalt kosutuseks lonksu veini. Karin lonkab tugevalt.

16. pilt

Karin istub Ohanavani poe ees. Uku kõnnib mööda maanteed.

Uku SMS: „300 meetrit allavoolu on restoran et al. Liipad?“
Karini SMS: „Leidsin siit juba sõbrad, kes kutsusid meid teises suunas kohvikusse. Nad on autoga, tulevad järgi ka. Mul on number. Aga eks ma pean vist pigem sinuga leppima. Nii et tulen.“

Kohvikusse Uku ja Karin ei jõuagi, sest enne helistavad Rait ja tema gruusia kolleeg ja teatavad, et nad on oma valge Jeebiga õige pea seal.

17. pilt

Karin (ühe jala peal kraavist välja hüpates): „Tead, kui raske on ühe jala peal pissida?“

Uku ja Karin ronivad valgesse Jeepi.

Eesriie. Etenduse lõpp.