Aidake ka!

Gruusia konfliktis kannatanud väikelastele riiete kogumise kampaania „Aita sinagi leida väikelapse jõulurõõm”.

Eesti soovib Gruusiasse läkitada kolmanda abisaadetise väikelaste riietega.

Lastekaitse Liit ja välisministeerium kutsuvad toetama Gruusia konfliktis kannatanud väikelapsi ning annetama nii uusi kui kasutatud riideid ja beebitarbed kuni kaheaastastele väikelastele.
Abi kogutakse sisepõgeniku staatusesse sattunud väikelastele neljas vanuserühmas: 0–6 kuud, 6–12 kuud, 12–18 kuud ja 18–24 kuud.

Humanitaaraktsiooni käigus toetatakse abivajajaid sõltumata etnilisest kuuluvusest. Augustikuus Gruusias puhkenud konflikt tõi endaga kaasa ulatusliku sisepõgenike laine Lõuna-Osseetiast ja mujalt Gruusiast.
Sisepõgenike seas on tuhandeid kuni 2-aastasi väikelapsi. Seoses talve ja külmade ilmade tulekuga vajavad need siiani põgenikekeskustes elavad lapsed erilist hoolitsust ja tuge. Väga oodatud on puhtad ja korralikud:

• väikelaste jalanõud;
• sipupüksid;
• lastepüksid;
• pikkade käistega lastepluusid;
• jakid, kampsunid;
• soojad kombinesoonid;
• beebisokid (sh. villased);
• beebimütsid;
• beebitekid;
• body’d.

Annetada võib ka ühekordselt kasutatavaid mähkmeid ning kuni 2-aastastele mõeldud mänguasju. Annetusi on võimalik tuua 31. oktoobrist 7. novembrini 2008 Lastekaitse Liidu kogumispunktidesse:

Tallinnas - Lastekaitse Liidu infokeskus Märka last, Tõnismägi 3
(kellaaeg ja päev: E–R 12–17.00; L 12.00–15.00)
Kontaktisik: Käthlin 641 8486

Tartus - Tartu Lastekaitse Ühing, Pepleri 27,
(kellaaeg ja päev: E–R: 10– 13.00; L11–13.00)
Kontaktisik: Kaie 53543804

Pärnus – Shalom, Laatsareti 12A; (kellaaeg ja päev: K–R 15–17.00; L 10– 12.00)
Kontaktisik: Anne 56 64 31 17

Viljandis – Päikesekillu Perekeskus, Posti 24.
(kellaaeg ja päev: E, K, R 12-16.00;L 10.00–16.00)
Kontaktisik: Ly 43 64 354

----------------------------------------------------------
Mida siia lisada?
Võin eksida, aga põgenikele makstav elatisraha oli kuus umbes 22 larit ehk 180 krooni. Igal juhul uskumatult vähe.

Me ei ole jõudnud põgenike elukohtades (koolid, vanad ühiselamud jms) kuskil ise vaatamas käia, aga nende inimeste olukord on tõepoolest troostitu. Kindlasti läheme ja püüame neid kuidagigi aidata.

Ka teil on võimalus.

Gruusia keel – see on imelihtne!

Meie postitused on kuidagi harvemaks jäänud. Natuke vist sellepärast, et me ei jaksa enam nii palju kõige üle imestada ja tormata teile kirjutama kohe, kui rotiparv on öösel rosinasaia ja kalaga maiustamas käinud või kui me pulmareisil oleva Liina ja Käsperiga tähistamiseks erinevaid põhjuseid leiame.
Aga natuke ka sellepärast, et meil on koolis asjad üsna karmiks läinud. Alustuseks hiilgasime kolmapäeval esimeses kontrolltöös oma teadmistega rahvusvahelisest õigusest ja alates möödunud nädalast on meil neli tundi gruusia ja neli tundi vene keelt nädalas.

Me oleme neid gruusia kruksadille juba näinud küll, ja lihtsamad on ka selged. Kui aga gruusia tähestikku lähemalt süveneda, selgub, et täishäälikuid on neil kokku 5 ja ülejäänud 28 tähest kümme on erinevad võimalused öelda ts, tsh, th, kh ja gh, mida normaalse inimese häälepaelad reeglina välja ei võta. Lisaks on g-le ja b-le on neil olemas ka keskmise tugevusega ja ülitugev k ja p, aga humoorikamaks läheb asi siis, kui tuleb hääldada tugevat või ülitugevat ts'i või zh'i.

Iga gruusia keele tund lõbustame end mõnda aega sellega, et laseme õpetajal hääldada gruusia q ja gh erinevust. Vahe on selles, et q kõlab nagu kass, kes hakkab kohe oksele ja kh nagu kass, kes köhib enne oksele hakkamist.

Kirjutamine on ka vahva, sest enamus tähti näeb välja nagu kolmeaastane laps oleks selle keele välja mõelnud. Tuleb silmas pidada, et ბ, მ ja გ ning კ, ვ, ც, პ ja ჰ on erinevad tähed!

Aga kõigele vaatamata veerime sõnu juba suht pädevalt kokku.

Meiega koos on gruusia keele grupis ka üks leedukas. Temaga natuke nagu tahaks balti sõprust mängida, aga ta ei räägi kahjuks ei inglise ega vene keelt ja nende väheste sõnadega, mida ta räägib, ei ole ta ka eriti vaimuhiiglase muljet jätnud. Me ikka aeg-ajalt mõtleme, et miks ta siia tuli.

(pildil olev rott ei ole rosinasaiaga seotud)

Uku räägib siiski!

Uku, tulles vastu mitmete fännide soovidele, avaldas omi mõtteid gruusia elu ja ühiskonna kohta.

Aga muidugi mitte sellel tagasihoidlikul veebilehel.

Uku jätkuvas olemasolus võite veenduda, kui kuulate Vikerraadio saadet "UudisPluss" alates viiendast minutist.

elu on kui hädaorg!

Pean tulema vastu lugejate soovidele ja kirjutama siia rämedat klatši.
Lugege ja tundke oma madalate ihade üle uhkust!

Meie kooseksiteerimine on algusest peale olnud ülimalt vaevaline. Isiksusetestides näitame vastandlikke tulemusi, astroloogiliselt ei saa kaks kaljukitsenoormeest ja kalaneiu omavahel kuidagi klappida, numeroloogiast rääkimata (38, 77 ja 21 ei sobi kokku, kuidas nad saaksidki?!).

Karini eluvärv on roosa, minul sinine, Ukul roheline. Näete?

Tahan seetõttu pihtida nii mõndagi.

Isiklikku elu meil tegelikult ei ole. Ühises kommuunis käib toiduvalmistamine, pesupesemine, koristamine ja laste kasvatamine. See võikski olla kommunistlik unelm, aga ei! Viisaastakuplaanid ajavad meid hulluks. See on perspektiivitus, mis põletab hinge ning sunnib kasvõi siinsamas maailmalt abi paluma.

Appi-appi-appi!

Näiteks on absoluutselt võimatu elada koos inimestega, kel pole mingisugust huumorimeelt. Alguses ma proovisin, aga isegi parimad naljad kõrbes õitsele ei löö.

Fotodel (ka selle postituse juures) hammustame huulde, et säilitada viisakas nägu. See on kõik vaid teesklus!

Me oleme kui rongid, mis pimedas öös üksteisest mööduvad. Vaimses mõttes ei saagi meil midagi ühist olla, ehkki meie kehad on sunnitud igapäevaselt omavahel suhtlema. Olmepiinades otsime abi sügavatest sisekaemustest ja nii me lamaskleme päevad läbi oma kasinatel lavatsitel, vaatame värvist kooruvat lage ja mõtleme, kuidas asjad said küll nii halvasti minna.

Aitab?
Seega, isiklikest eludest ja omavahelistest suhetest paraku siit lugeda ei saa.
Lugege klassikuid. Kirsti Vainküla näiteks on teinud selles vallas ilusaid asju. (Mis tast üldse saanud on?)

Aga kui Uku jätab veel korra nõud pesemata, siis sellest kirjutan küll.

Välk ja pauk!

Borjomi pargis tuleb maa seest ehtsat boržommi vett, mis Eestis maksab 18 krooni pudel. Muuhulgas on siin-seal ka basseinid, kus selles vees kümmelda saab, maa seest tulles on see päris tuline ja üsna soolane. Aga nahk on pärast nagu beebil.

Aga mind ja tugeva hobusefetišiga Markot huvitab vesi ainult ajutiselt, sest selgub, et rahvuspargis saab muuhulgas matkata ka hobuse seljas. Nii me kraabimegi ühel hommikul Borjomist 30 kilomeetri kaugusel asuvas hääldamatus a-tähega külas metsamehe väravat.

Nimesid hobustel ei ole. Giidi ega kedagi teist meile kaasa ei anta. Aidatakse hobuse selga ja soovitakse head päeva. Kui me küsime, kuidas nendega gruusia keeles suhelda, öldakse, et noh, nagu ikka. Karjud hobuse peale ja peksad täiega.

Pärast esimest viite minutit paneme hobustele nimeks Välk ja Pauk. Tegemist on vanaldaste prouadega, kellest isegi mina kiiremini kõnnin. Ei aita ei see, et Uibs üritab oma hobusega hellalt rääkides tema probleeme analüüsida ja mina Välgu peale varese häälega kraaksun. Ja kui matkarajad peaksid minema mäest üles, otsustavad prouad, et me täna mäest üles ei lähe. Nii jääbki.

Võib-olla on asi ka selles, et "achu" tähendab gruusia keeles „nõõ“ ja „hatcha“ on juust, meie aga karjume hobuste peale valdavalt viimast. Lõpuks lahkume sõpradena ja saame prouadelt koduväravas kerge traavigi kätte.


____________________
reisi- ja muud pildid ikka picasawebis.


Dokumentatsiooni huvides olgu nenditud, et seesama reis viis meid ka Vardziasse, kus kuldketiga majaperemees andis meile õhtusöögiks kaks kannu veini ja hommikusöögiks pudeli viina. Aga Vardzia mäe sisse raiutud koobaslinn on vinge, nii kuuvalgel kui päikese käes.

Lisaks õppisime Vardzias, et kui armeenlaste laua taga oled söönud ja joonud, siis peab grusiinide lauda ka minema. Kui meie marsa peaks väljuma kell 3, siis majaperemees Gotcho sunnib meid veel kell 2.50 lauda istuma, vastates meie raevukatele vastuväidetele, et kõik laabub. Ja laabubki, kui marsa meie pärast kahekilomeetrise ringi teeb ja meile söögilaua kõrvale järgi sõidab.

Kaks tarkust veel: Gori-Borjomi rongil on tõenäoliselt üks maailma parimaid krooni/kilomeetri suhteid, sest 1 lari (alla 8 eegu) eest saame rongis veeta lausa 5 tundi. Mõned aknad ja mõnes vagunis ka mõned pingid on rongil puudu, muidu on õhkkond vahva.

Mitu inimest mahub 12-kohalisse Alkhalaki-Vardzia marsasse? Õige vastus on umbes 25. Lisaks veel tsementi, suhkrut, jahu ja palju muud kaupa. Muidu oleks pilti teinud, aga me istusime kõik üksteise süles. Vahepeal teeb marsa muidugi kõrvalepõikeid, et võtta keegi peale aiamaalt, keegi peolt ja tuua ära kellegi mahajäänud asjad.

Tagasiteel sattusime Markoga Borjomis 25. aasta klassikokkutulekule, kus muuhulgas võõrustas meid ei keegi muu kui härra S.-i turvamees isiklikult. Jee!

Kas Goris on sõda?

Käisime ja vaatasime oma silmaga seda Gorit, millest uudistes hiljuti nii palju juttu oli. Peale ühe katkise silla, mille asemele on ehitatud uus (aga tundub, et üsna ebaefektiivne, sest seal tohib sõita kiirusega 40 ja peab hoidma 50 meetrist pikivahet (mida inimesed mõistagi ei tee - maksimaalselt oli meie pikivahe eeloleva autoga 5 meetrit, vahel ka 50 cm)).

Sõda ei ole eriti kusagil näha. Kaugelt paistavad mingid majad, mille puhul võiks hea fantaasiaga arvata, et äkki sinna on visatud pomm, aga tegelikult on need ilmselt lihtsalt maha põlenud. Õhku lastud sõjaväebaaside asemele on ehitatud uued.

Gori suurim vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis sisaldab lugematul arvul Jossifi büste ja käskkirju, mõned pildid kaasamõtlejatest ja sõjast ja aukohal olevat Jossu surimaski. Gori suurimaks varaks olevad Stalini isiklikud asjad on mõneks ajaks varjule viidud. Grusiinid ise suhtuvad asja suure fanatismiga, Stalini sünnikodule on ümber ehitatud sammastega katus. Muuseumi valvurionu: „Vam nravitsja?“ Marko: „no mõ ne dumajem shto Stalin bõl takoi horoshii paren“ Onu: „Da, da, a muzei kak nravitsja?“.

Pärast Stalinit on vaja midagi rahustavat. Selleks sobib mäe otsas olev päris ilus linnus ja lõunasöök kunagi hiilanud Inturisti restoranis. Inturistist endast on järgi jäänud midagi, pärast mille nägemist otsustasime, et me Goris siiski ööbida ei soovi.

Vere bassein

Pea täielikult kadunud sportlik vorm hakkab siinse elu tõttu võtma murettekitavaid vorme, millel spordiga ei saa muidugi enam midagi pistmist olla.

Jah, me jalutame tegelikult küllaltki palju. Metroosse ja siis vahepeal fotokaga linnapeal ja siis muidugi koju, mäkke, üles.

Aga tundub, et sellest siiski ei piisa.

Tbilisis ei ole ilu ja tervis laiatarbekaup, euroopalikud jõusaalid, basseinid, treenerid peituvad eraklubidesse, hindade poolest kaugelt liiga kõrgete müüride taha.

Ja mis jääb meile? Vere lagoon!

Õõvastava nime taha peitub kunagine ja paraku ehk ka praegune Tbilisi esiujula: lahmakas välibassein, mis väidetavalt töötab aasta läbi, ehkki talvel langeb siin õhutemperatuur kuni miinus kümneni. No eks näeb. Garderoobimutid peksavad ujujate vahel kirvega jääd.

Me Kariga oleme ujumisentusiastid, mis väljendubki selles, et eelistame ujumist muudele võimalikele spordialadele, näiteks Mgaloblishvili tänavast üles-alla jooksmisele, mis muidugi oleks väga odav ja treeninguna kergelt kättesaadav.

Vere (sellenimelise linnaosa järgi) ujula on muljetavaldav kompleks, mis viib meid, kallid lugejad, tagasi sovietiaegsesse heaoluühiskonda. Aga kui siin riigis ei ole turumajanduslikus süsteemis heaoluühiskonnast midagi välja tulnud, siis mis teha, hea, et vanastki midagi alles.

Kompleks paistab eestpoolt (uhked värvimosaiigid, raudväravad jms) täiesti mahajäetuna. Onu juhatab, et tuleb minna ringiga. Ja nii ongi: kihav fuajee, linoleumpõrandad (tegelikult vist mingi kivimosaiikplaat vms, aga linoleum annab tunnet paremini edasi). Vaade treppidelt viitaks pigem, et tegemist loomaaiaga.
Tegelikult ikka ujula: emad ootavad lapsi trennidest, mõned kuivatavad kaasavõetud väikeste föönidega laste juukseid.

Kassas satub meile hindu ja süsteemi selgitama tädi ülesseatud soengu, kuldraamidega prillide ning naeratusel ilmneva sõbraliku vahega esihammaste vahel.

Isegi Vere bassein on päris kallis. Üks kord 10 larit, soodusajal (päris hommikul või õhtul) 7. Kuue korra pilet kuuks ajaks soodusajal 40, muidu 50.

Igal juhul tuleb läbida arstlik kontroll (jah, just) 5 lari eest, mis Eesti rahas nüüdseks siis juba üle 40 kr. Pagana Euroopa majandus, euro on lari suhtes meie siinolekuajal langenud ca 10%, mis tähendab, et me oleme 10 protsenti vaesemad.

Läheme arstitädi juurde, tal mask ilusti peas, küsib kuue kuu jooksul põetud haiguste, vigastuste kohta. Ja muuseas ka, et kas ujuda üldse oskame. Koorime jalad sokkidest ning sirutame ette, tädi tunnistab meid seenetuteks. Sõbralik tädi on, räägime talle ka, et õpime siin ja tore on.

Kassatädi on vahepeal välja mõelnud, et kui me nüüd veel pool tundi ootaksime, saaksime 3 larit odavamalt sisse (kell saab peagi kuus õhtul).

Ootame siis, käime korraks väljas, tuleme sisse tagasi, naeratame tädile, lähme jalutame treppidest alla, istume ja naudime atmosfääri. Järsku pöördub meist mööduv meesterahvas meie poole, küsides, et kas oleme eestlased.
Jah!
Siis minge kassasse, teid oodatakse.

Lähme. Teel pöörub järgmine mees meie poole, et teid oodatakse kassas. Einoh!

Tegelt on tädi otsustanud, et eesti noored võiks odavama tariifiga lasta sisse juba 45 minutit varem (kui enne lubas pool tundi varem lasta). Kena.

Järgmised tädid (ka väga toredad) seletavad süsteemi ilusti ära, et riietute ja siis duši alla ja siis basseini. Selge. Hiiglaslikus meeste riietusruum häbenevad kõik kahte garderoobimutti, mistõttu pükse vahetatakse käteräti varjus või minnakse väikese nurgakese taha.
Asjad pannakse metallist riidepuulaadsele konstruktsioonile ja antakse siis tädile. Samuti hiiglaslikus duširuumis pooled dušid ei tööta, pisikesed poisid (trenn ilmselt just lõppes) sülemitena duši all. Pean veidi ootama. Tualett haiseb nagu halvasti hooldatud välikäimla.

Ja siis basseini.

Vesi on soe. See ei ole siin Aura keskuse kirgas helesinine klooritud-osoonitud basseinivesi. Kõik on veidi hägune, roheline, soe ja pehme. Hiljem ei tundu ka, et nahk koorub ja sügeleb. Ei, puhas romantika: tähistaevas, prožektorite kollakad valgusvihud, taamal kõrgete elumajade valgusjoontega piiratud siluetid. Õhtu edenedes muutub õhk kargemaks, peab järjest ujuma. Ei tea, mis saab siis, kui tabloole kirjutatakse: vesi +28, õhk -10.

Aga eks seda näeb. Praegu on oktoobri keskpaigale kohaselt õhtul õhusooja 19 kraadi. Homsest teeme ilmselt jälle väikese väljasõidu. Borjomi, Vardzia ehk veel midagi.
Aga sellest juba edaspidi.

(kaunis värviline mosaiik postituse alguses ei pärine paraku ujulalt, vaid mingilt hoonelt teiselt poolt jõge. meil ei ole ujulast veel ühtegi pilti, kui tekib, panen üles, see ilu on seda väärt.)