Siin käibki see lendamine pigem öösiti. Ei tea miks? Et vaenlased pimedas ei märkaks?
Ülikooli poolt vastu saadetud autojuht ootab meid tervitussildiga. Tumepunane siks (žiks?) möirgab kui põrguline, kui järsust kodutänavast kolmandat ringi üles rassib. Autojuht on segaduses, meie villal ega teistel majadel numbreid, mõistagi, ei ole.
Kodu on ruumikas, isegi uhke, sellises kolhoosiesimehe stiilis. (Põhjalikum ülevaade edaspidi koos piltidega).
Jälle mõned märksõnad:
(Kõrg)kultuur. Ooperiteatri viie(tegelt isegi kuue)kordse saali viimasel korrusel tuleb ületada kõrgusekartus, misjärel saab 5 lari (ca 40 kr) eest nautida veidi logiseva sümfooniaorkestri esituses kontserte ülepäeviti. Avapauguks kohe neljapäeval Rachmaninovi 2. klaverikontsert (mis minu arvutis on oluliselt teistsugune teos. Mida paganat?) ning Mussorski „Pildid näituselt“. Tuleb tunnistada, et karakterid mõjusid tõetruult.Viimase rea löökpillid (järjestuses vasakult paremale) ksülofon, suur trumm, taldrikud, timpan, kellad ja gong andsid kõik kuuekesi loo finaalis endast parima, ehkki mitte alati päris samal löögil, ning kõlas see kõik isegi viiendale korrusele lae alla võimsalt. Aga saal on nii suur, et kui rõdurinnatisele toetudes veidi tukkuma jääda ja siis uimasena virguda, tekib hetkeks selline õõvastav tunne. Ja siis muidugi mõte, et kui paljud on rõdult alla hüpates enesetapu sooritanud ja kui paljud on seetõttu tahtmatult surma saanud, et keegi neile keset kontserti kaela sajab.
Sõbruneme naabruskonna noorukitega. See käib siin lihtsalt: mine öösel oma villa terrassile sooja õhtut, linnale avanevat vaadet ning klaasi kohalikku veini nautima ning noored on kohal. Kari suitsupakist läks suhteliselt suur osa. Kõik on viisakad ja toredad. Kohalike (noor)meeste tegutsemine naiste võlumisel sisaldab väga erinevaid strateegiad ja taktikad ning väärib mitmeid eraldi postitusi.
Kasiinod. meie lähikonnas umbes 20:1 baaride, restode (ainult üks hiinakas!), pubide või mistahes muude urgaste kahjuks. Karmi tööpuuduse ning muude probleemidega (kui tahad Gruusias kuulda ühiskonnakriitikat, siis võta takso ja taksojuht annab kohe ülevaate) riigis leiab pea igast viiendast majast kasiino.
Hommikune äratuskell. Nagu kooli- või lehmakell. Tegelikult hoopis prügikell. Oranžides tunkedes vanamees käib hommikul mööda tänavat ja helistab keskmise suurusega lehmakella, mille peale avanevad majade uksed ning tädid väljuvad prügikastide-kottidega. Seejärel läheb veidi aega ning mööda tänavat sõidab hiiglaslik prügiauto. Ei mingit konteinerirenti.
Restod ja söömapeod. Grusiinidele on kuidagi alandav restos kõik tellitud toit ka ära süüa. Meil taoline valehäbi puudub. Tulemuseks seetõttu aga toidust rebestuv kõht ning tunne, et ei iial enam või vähemalt terve järgmise nädala küll mitte. See on rumal tunne, aga läheb õnneks kiiresti mööda.
Eilne menüü: hiiglaslik võist läikiv juustupirukas hatšapuri; paar kaussi värsket tomati-kurgi salatit kohalikke ürtide ja sibulaga; ahjuroog kartulite ja sealihaga; veisesašlõkk; naaberlauast varastatud täiesti puutumata kebabirull (härrad lahkusid ja jätsid palju ja head toitu lauale).
Joogiks lahtine vein, mille liitri hind Rustaveli prospeki ehk peatänava suht kallis restos 4 larit ehk pisut üle 30 krooni, võrdluseks, et Uku (kes jätkuvalt veidi tõbine) roheline pakitee maksis 3,5 larit, millest järeldub, et tee on siinmaal veinist 5,83 korda kallim.
Hetkel vihmaste päevade vaikelu. Tatrapuder keeb. Uku sööb antibiootikumi. Kar lasi vannis elanud vihmaussi kanalisatsioonist alla ja on nüüd duši all.
1 comment:
Kui majadel numbreid pole, kas siis kirja saata ei saagi? Või mis põhjusel te mu aadressiküsimist ignote? Ja miks Uku üldse ei plogi? Ikka aige?
Post a Comment