vilniuse lennujaamast

Järgnev lõik kirjutatud Vilniuse wifita lennujaamas, postitatud Tbilisi riiklikus wifiga ülikoolis.
Vilnius. Märksõnadeks elus igatpidi ülejääv 15 tundi, hommikune eriliselt külm-udune ilm ning kõikehõlmav väsimus.

Lõppmärksõnadeks kuldne ida-euroopa sügispäev, 10 sekundit (õigemini „gone in 10 sec!“), neljakordne teekond (2 x edasi ja 2 x tagasi), naisteajakirjade ideaalne ning samavõrd ebarealistlik maailm (õnneks!), lõppkokkuvõttes mugavustunne, et tegelikult on suund siiski õige (nii füüsiliselt kui elus üldisemalt).

Märksõnu seovad keerulised niidid.
Olulisemad neist.

Vilniuse veits metsistunud parkides päikese järgimine. Kari naisteajakirju lugedes ning Alina-nimelist brändit juues katse, kui kiiresti kaob 0,2-liitrine vaarikamaitseline kohalik viin pargipingilt (nii mõnigi lõhnavee- või süütevedelikutootja suudab villida oluliselt joodavamat kraami).

Vastus: alla 10 sekundi. Härra ilmus kui maa-alt ning kadus kiirelt sinnasamma.
Uskumatu pargielu nagunii. Meie vastaspingil paarike, kel teinetesiele sedavõrd palju öelda, et pool parki saab osa.
Tolle naise hääletämber vajab audiokajastust, isegi 1000 kirjeldavat sõna jääb siin kahvatuks (häälemurdes vares? roostes uksehing?).
Kar on võimekas naisterahvas nii hääle kui sõnavara poolest, aga sellises tonaalsuses venekeelse roppuse peale pidi temagi silmad maha lööma.

Üldse algas kõik häguse hommikuga: me kõik oma halvimais seisudes. Uku suisa haige, Kar ja ma lihtsalt väga väsinud. Ilus algus?

Lõpuks said kõik siiski oma: Uku vajalikud unetunnid, mina ja Kar veidi päikest ja tunde Vilniuse parkidest.

Lõhnaveesõda lennujaama poes lõppes kurva tõdemusega, et liiga palju värskeid lõhnu ei too kaasa hiilgavat enesetunnet, iivelduse vastu ei aita jopeluku sulgemine või hästiõhutatud suitsuruumis passimine.
Aga samas, see ongi glamuur, mida meilt ju oodatakse.

Välistudengid peavadki lõhnama Dolce ja Gabbana või Versacena, sest miks muidu välistudengeid üldse vaja läheks. Paradiisiukse vahelt piiluv päiksekiir.

Kus on paradiis?