Meie Tbilisi

Eile öösel j6udsime ilusti kohale ja vaatamata m6ningale muretsemisele, et kuhu me kell kolm öösel lähme, oligi ylikooli autojuht meil lennujaamas vastas, nagu lubatud. Saime esimest korda yle 10 aasta zhiguliga s6ita. Väga hästi hoitud zhiguliga, muide. Turvavööd kyll standardvarustusse ei kuulunud, aga muidu v6ttis härra siksist päris korralikud tuurid välja - mitmest vingest välismaa autost s6itsime vuhinal mööda.

Meil on oma Saburtalo linnaosas päris oma maja. Ikka nii suur, et elutoast tuleb vetsu aegsasti minema hakata, sest tee on pikk. M6istagi on maja kauni gruusiapärase sisustusega, mis teeb selle ainult v6luvamaks - elutoas on lyhter ja klaver ja k6ik kohad on täis kauneid nipsasjakesi. Nyyd tuleb veel välja m6elda, et kes kuidas, sest kogu nende 100 m2 peale on meil kaks eraldatud tuba.

Akna taga kasvavad meie oma viinamarjad, väga magusad. Olete sööma oodatud.

Hommikul käisime yle tee poes. Siin on poepidaja vist k6ige levinum amet - igas teises majas on imepisike toidupood, kus myyakse absoluutselt k6ike. Ja need vähesed inimesed, kes poemyyjana ei tööta, valivad siis, kumma naabri juurde nad poodi lähevad. Meie maja uksest 3 meetri kaugusel asuva poe tädi ei räägi yhtegi keelt peale gruusia. Teise poe tädi sai aru s6nast kofe, aga bez sahara käis juba yle m6istuse. Aga esimene tädi hyvitas oma suutmatuse sellega, et keeldus meile myymast määrdejuustu - pidi halb juust olema.

Niikaua kui Uku kodus haige on, käisime meie Markoga ylikoolis. Saime kätte oma 6ppeprogrammid ja enam-vähem aimu, mis toimuma hakkab. Kuna me sissejuhatust majandusse ilmselt v6tta ei taha (eriti huvitaks see ilmselt Ukut tema majanduse bakakraadi juures) ja kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed uurimismeetodid on ka nagu läbitud teema, siis hakkab meil ilmselt olema teisipäeviti policy analysis, kolmapäeviti international human rights ja laupäeviti philosophy of social sciences. Lisaks vene ja gruusia keel, viimane p6hiliselt sellepärast, et me ei osanud meile innukalt otsa vaatavale tädile mitte kuidagi öelda, et ei teagi, kas on m6tet neid kruksadille tuupima hakata. Aga ega ta mööda kylgi maha ei jookse - vähemalt saame aru, mis peatuses bussist maha minna.

Me Markoga oskame juba oma nime kirjutada.

Ilm on ilus, ikka julgesti yle 25 kraadi. Linn tundub esmapilgul väga vahva ja inimesed k6ik s6bralikud. Yhes6naga t2itsa kreembrylee.

Yours,

კარინ