Kuidas tulid jõulud Tbilisis?

Täname küsimast, jõulud tulid meil ilusti. Tänu Uku emale ja toidumuuladele Eerele ja Aveliisile (nimed muudetud) ootas meid külmkapis neli pakki verivorsti peekoniga ja kaks purki praekapsast. Turult saime juurde kartulit ja mõned tükid jõulupõrsast. Heaga ei vaadanud me vorsti säilimiskuupäeva (okei, ma salaja vaatasin, aga poistele ei öelnud – 13. detsember) ja virutasime kogu kupatuse ahju.

Kahjuks ei olnud ahju umbes 2 aastat kasutatud, nii et kui vana rasv seal kärssama hakkas, eristasime me lõpuks üksteist sinise suitsu seest ainult kontuuride järgi. Aga mis seal ikka, valmis sai!

Niisiis istusid 24. detsembril tõenäoliselt ühedena vähestest inimestest Tbilisis rahulikku jõuluõhtut tähistama Karin, Marko, Uku... ja India couchsurfer Aman (temast tuleb hiljem pikemalt juttu. Mugavuse huvides kasutame tema kohta edaspidi koondnimetust Ahv).

Kui viina sai võetud esimese ja teise jala jaoks, siis oli aeg tulla jõuluvanal (Ahvi kupatasime selleks ajaks targu Batumi rongi peale). Jõuluvana oli sel aastal kahjuks veidi mööda pannud – nimelt tõi ta Markole ja Ukule imeilusad tuttuued uue aasta pildiga kilekotid (neid saab siin turult osta, 10 tetrit tükk. Saab osta ka Gucci, Versace ja kõikvõimalikke muid kilekotte). Aga need ei olnud lihtsalt kilekotid – kilekotis olid sees ka Gruusia professionaalse rahvatantsutrupi kontserdi piletid. Sellest, et Uku toas riiuli peal juba kolm sellist piletit seisis, ei olnud jõuluvanal mõningase miskommunikatsiooni tõttu aimugi.

Karinile tõi jõuluvana salli „made in Azerbaijan“ ja kogu perele veidi vesipiibusütt ja vesipiibutubakat ja ühe jubina, mis meie kodus juba eelmistest vahetusüliõpilastest seisnud vesipiibult seni puudu oli. Nii et jõulud tulid tegelikult hoopis mõnusas paksus vesipiibusuitsupilves. Ja kui kõrvale jätta asjaolu, et Marko paaniliselt jõuluvana kardab ja et poisid olid just samal päeval reisilt tulnud ja Uku kohaliku aja järgi kell 11 õhtale läks (mispeale Marko teda ohtralt tuhvliga peksis, aga need videod on õnneks salastatud), oli tegelikult uskumatult mõnus õhtu.

Kui te väga head lugejad olete, siis võib-olla paneme oma jõuluvideo üles ka.

Bakuuu ja muu

ei, ärge mõistke pilti valesti, võõrsil veedet jõulud ei ole sundinud meid asutama uut ususekti.
(ehkki muidugi arvestades, kui palju me naftast sõltume, võiks asutada naftakummardajate kultuse küll. oo, püha Nafta, ära lõpe eal, palun!)
tegelikult on toornaftaga mängimine Aserbaidžaani külastava turisti agendas kohustuslik element.

niisiis, järgmine reis sarjast "Õpime tundma oma naaberriike" on edukalt läbi saanud.
ASERBAIDŽAAN: kontrastide maa (tõdemus Ukult). põgus ülevaade.

algab asi muidugi jälle naftast. Eesti kinnisvarabuum kahvatub Bakuu kõrval, ehitatakse peamiselt kõrgeid kortermaju, kuhu saava kolida vaid naftainimesed, sest teistele on ka hinnad kaugelt liiga kõrged.

erinevalt mõnest äsjakerkinud oil-boomi linnast, on Bakuul pikem ajalugu. päris sageli saab aru, et naftat ei avastatud siinkandis üleeile. kohati meenutab kesklinn Pariisi või mõnda muud Euroopa suurlinna: puiesteed, uhked hooned.

teisalt aga näeb tõelist vaesust, seda eriti provintsis. raha jaotub siin riigis karjuvalt ebaühtlaselt.

aga Bakuus võib pikalt jalutada tundega, et kõik ümbritsev on äsja ehitatud või renoveeritud. näiteks töötab pargis härrasmees, kelle ülesanne muuhulgas ka jooksvalt lapiga müüride marmorpindu läikivaks nühkida.

teisalt vaade kaspia mere rannikult, kus naftat pumbatud juba aastakümneid ning nüüd täidab maad nii industriaal- kui olmelaga. pikad rannaribad täis roostes torusid, lagunenud betooni ning vaikselt tiksuvaid pumpasid.

kohati on õlist musta maapinda kaevatud naftatiigid, sest tünnid saavad liiga kiiresti täis, aga väljapumbatud must löga on ju vaja kuhugi mahutada.

ka seal, kus naftat pole, leiab hullumeelseid maastikke ja loodusnähtusi.

näiteks mudavulkaanid Bakuust 80 km lõunasse, kus termiidipesadetaoliste kuhjade otsas keeb laisalt hall ja tihke muda. kostab vaid susinat ja mulksumist.

kõik see paikneb keset kõrbelaadset tühjust, ühel pool kaspia meri, teisel kummalise kujuga mäeahelikud. charlie chaplini moega jutukas taksojuht kihutab valge siksiga teedel, mida pole olemas. tühjuses vaid üksikud lambakarjad ning eesli seljas ratsutav laps-karjus.

väidetavalt umbes 50 aastat tagasi tõmbas üks karjus Bakuu lähedal rahulikult piipu, kui äkitselt süttis sädemest mäekülg, mis on suure leegiga põlenud tänaseni. nojah.

aga tõepoolest, mägi põleb, looduslik gaasileek on sedavõrd võimas, et juba mõne meetri kauguselt hakkab kõrvetavalt palav. igavene tuli.

ja siis järgmine müstiline loodusnähtus Iraani piiri äärsest kolkast- lubage esitleda- põlev vesi!

ongi selline kaev, kust lisaks joodavale ja kohalike arvates tervendavale mineraalveele väljub ka metaani, mis süüdates lõbusa leegiga vee kohal põleb.

on ka teistsuguseid tulesid. nafta ja gaasirikkale riigile kohaselt leiab pealinnast mitu igavest tuld. Asereid vaevab siiani mälestus 90ndatel kaotatud sõjast Armeeniaga. Diplomaatilisi suhteid ei ole siiani, kohalikud arvavad, et riik valmistub pidevalt uueks sõjaks.aseri "demokraatia" on samuti põnev teema.

kõikjal, isegi väikestes kolkalinnades, ehitatakse mr Alievile pühendatud parke ja muuseume. suured välireklaamid linnas või maantee ääres ei promo mitte uut mobiilipaketti vms, vaid näitavad 2003. aastal surnud rahva Isa ja Liidrit vaatamas tõsise näoga kaugusse, taamal päikesetõus; või teisel teda koos pojaga (mõistagi siis praeguse riigipeaga), taustaks riigilipp. jajaa.

(Uku lubas kirjutada pikemalt Aseri demokraatiast ning suhtest teise A tähega riigiga, mille nime me siin enam parem suhu ei võta.)aga igal pool linnapildiski on suurejoonelisus märksõna. bakuu mereäärse promenaadi lipp pärineb hiiglastemaalt. inetu värvikombinatsioon (sini-puna-rohe) küll, aga selle eest väga suur.

Olmest ja toidust ka.

Aseri köök on põhimõtteliselt vist rohkem nagu Türgi asi (aserid ongi etniliselt ja kultuuriliselt peaegu türklased). Uku suutis süüa rõlge välimuse, lõhna ja ilmselt ka maitsega rahvusrooga- keedetud juppi lehma jalast.

kultuurile kohaselt ei läinud me õhtul mitte õllekasse, vaid teed jooma ja vesipiipu suitsetama. see on tegelikult väga tore komme. näedki, kuidas lipsustatud ametnikud tulevad otse töölt, tellivad kannu teed moosiga ning suitsetavad vesipiipu.

nii tegime meiegi.

mis veel? oluliseks märksõnaks reisil sai rong, sest distantsid olid piisavalt pikad kolmed korral öörongiga reisimiseks.

Bakuus majutas meid viimased kolm aastat Eestis (ja Tartus!) elanud Neftali, kes hetkel õpetab aseritele hispaania keelt ja kellele Eesti väga meeldis. (tõepoolest, CouchSurfingu leheküljelt ei leia mitte ainult öömaja, vaid ka lihtsalt väga toredaid inimesi. peaaegu nagu läheks sõbrale külla.)

ps. Kar jättis selle reisi vahele, sest Aserbaidzaan on kulukas. juba viisa maksab 60 euri.

Kari külastas samal ajal India sõber (ka couchsurfer).

aga sellest ja meie jõulutähistamisest juba järgmistes postitustes. õige pea.

Häid jõule!

Tbilisis on täna üle pika aja kõige soojem ja päikesepaistelisem päev. Kuigi linn on jõulutuledes, ei ole jõulutunnet kuskil.

Kõik välismaalased on jõuludeks koju sõitnud. Igatahes oleme me ühed väga vähestest, kes täna Tbilisis jõule tähistavad.

Poisid jõudsid just Aserbaidžaanist tagasi. Ostame turult jõulunänni ja lähme koju kokkama ja kodu kaunistama. Päris-kuuske see aasta vist siiski ei tule, sest me ei ole siiani ühtegi kuuske müügil näinud, mis ei oleks plastmassist.

Kodus ootab külmkapis hunnik verivorste ja praekapsast, Viru Valge ja Vana Tallinn seisavad kutsuvalt klaveri peal.

Ilusaid jõule teilegi!

Kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta?

Meie nooremad lugejad on huvi tundnud (okei, tegelt ei ole, aga see tundus nagu lahe kõnekonstruktsioon), et kui vanalt saab Gruusias alkoholi osta. Olgu siin siis üks kujundlik lugu selle kirjelduseks.

Ühel kaunil pühapäeval läksid teie Gruusia residendid üle jõe asuvasse Vana Tbilisi pubisse lõunat sööma. Pubi oli keskpäevale omaselt suhteliselt tühi (meestesalgad ilmuvad sellistesse kohtadesse alles kuskil õhtusöögi kanti). Lisaks meile oli pubis veel kaks noormeest, silma järgi vanuses 10 ja 12.

Kõigepealt arvasime, et nad ootavad oma vanemaid. Siis tellisid poisid vanematele ära 2 liitrise õlle. Noh, mis seal ikka. Aga seejärel istusid poisid lauda ja lisasid tellimusele ka 20 hinkalit (meie tellime tavaliselt kolme peale 15, kui kõht väga tühi juhtub olema). Vanemaid ei paistnud kuskilt. Noormehed keerasid pudelil korgi maha, hakkasid vastastikku tooste tegema ja hinkaleid vitsutama. Kusjuures olles selle juures tunduvalt mehisema olekuga kui enamus meievanuseid eesti meesterahvaid.

Huumor saabus siis, kui lapsed ka meid oma lauda kutsusid ja meile õlut pakkusid. Võib-olla oli asi ka eelmisel õhtul mahapeetud peos, aga me leidsime, et endast 15 aastat noorematega napsuvõtmine oleks tiba liig. Nii nad meist sinna jooma jäidki.

Talveöö mängud meie kodutänavas (2.30 öösel)

Eerm WTF?

...küsisime meie ja veel 4 miljonit grusiini täna hommikul aknast välja vaadates.

Eestlastele omase kahjurõõmuga on teil ilmselt hea meel kuulda, et ilm, mille tõttu mina eile nentisin, et mütsi ei pea veel niipea ostma ja Marko kurtis, et tema praegune müts on liiga paks, tegi üleöö kannapöörde ja nüüd tuleb terve tänase päeva taevast alla mingit lumelaadset ollust. Ja ei, see ei näe sugugi välja, nagu see kavatseks kunagi lõppeda. Uku, kes niikuinii juba suvest saati mütsi kannab, keeldus täna üldse kodust välja astumast.

Iseenesest sobib praegune ilm vaikselt linna hiilivate jõulutulede ja poodidesse ilmuvate jõulumunade ja võltskuuskedega natuke paremini kui pidev päikesepaiste. Ma lootsin, et äkki siin pääseb kogu sellest jõulukammaijaast, aga tegelikult lükkus see lihtsalt veidi edasi, sest grusiinid tähistavad jõule hoopis 7. jaanuaril. Mis siis, et üks Austraalia vend hiljuti välja proges, et Jeesus tegelikult hoopis juunis sündis.

Sümpaatne on kogu asja juures see osa, et grusiinidel on lehm miski hea uue aasta püha loom. Mis tähendab, et kõik kohad müüvad kõikvõimalikke erinevas suuruses ja erinevast materjalist lehmi. Nunnu!

Aa, ja kui jutt juba kurioosumitele läks, siis eile käisime Markoga Tbilisi filmifestivali lõpetamisel, mille ajaks oli kino ukse taha kogunenud märkimisväärne rahvamass ruuporite, loosungite ja veidi Brežnevi näoga meesterahva piltidega. Mass koosnes valdavalt vanaldastest prouadest, kelle eesotsas lõugas ruuporiga härra Agitaator. Pika veerimise peale õnnestus meil välja lugeda, et prouad (kes ei näinud mitte kuidagi välja nagu filmifestivali põhipublik) protesteerivad Tbilisi filmifestivali vastu, sest seal ei näidata ühtegi Gruusia filmi.

"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa (arusaamatu gruusiakeelne lauselõpp)," skandeeris rahvas.
"Kas me tahame filmifestivali, kus ei näidata ühtki gruusia filmi?" karjus Agitaator ruuporisse.
"Ei, ei, ei!" skandeeris rahvamass vastu.
"Sakartvelos filmashi nana-nana-naa," jätkas rahvas.

Kui ma kaks tundi hiljem kinost bussiga mööda sõitsin, olid prouad ikka veel seal ja lõugasid kõvemini kui kunagi varem. Kodanikualgatus missugune!

Gruusia postiteenus

Meie truumad sõbrad on uurinud, kas meile Gruusiasse postkaarti tasub saata.

Olgu siinkohal öeldud, et Niru saadetud postkaart tuli meie juurde 5 nädalaga (kusjuures Tbilisi postkontorist meie koju tulek võttis tal aega 3 nädalat) ja Tajo väidetavalt oktoobris posti pandud kaart ei ole veel siiamaani elumärki andnud.

Nii et jõulutervitusi ilmselt tiguposti teel saata mõtet ei ole.

Muidugi võib olla asi ka selles, kuidas me posti saame. Postkaste siin nimelt ei ole. Kiri pannakse kas ukse vahele või (kui vihma sajab) lükatakse aknast sisse. Kui aknad kinni on, viiakse post naabrite juurde või lähedalasuvasse poodi.

Nii et kui te midagi väga ilusat saadate, on tõenäosus, et meie naabrid või poetädi raamivad selle ära ja jätavad hoopis endale.

Ega Gruusiast asjade saatmine oluliselt kergemini ei tööta. Kui sa oled pika otsimise peale leidnud Tbilisist mõne Gruusia-teemalise postkaardi (neid eriti palju ei müüda ja müügil olevad on üldiselt koledad), ja oled leidnud sinna juurde ka margid (neid saab üldiselt postkontorist ja muide, Euroopasse kirja saatmine maksab 3 larit ehk 22 krooni!), ei ole siin linnas ühtegi postkasti. Päriselt ka - ma ei ole mitte ühtegi näinud! Ainus võimalus kirju, kaarte jmt saata, on viia need oma käega postkontorisse.

Aa ja paki saatmine? Me korra proovisime uurida, et kuidas saaks pakki saata. Pärast kolme koha läbikäimist soovitati meil pöörduda Marjanshvilisse (kuskil üle jõe asuv linnaosa), kus asub ainus postkontor, kust saab pakki saata. Aga hoiatati, et see läheb väga kalliks. Niisiis me ei viitsinud.

Uku ja Karin Armeenias

Etendus 17 vaatuses
etenduse illustreerimiseks tuleb vaadata pilte aadressilt http://picasaweb.google.com/karin.palo/Armeenia

1. pilt

Lavakujunduses on rongi platskaartvagun. Rongis on kottpime, vahepeal, kui rong kiiremini sõidab, paistab natuke valgust. Vagunis istub palju inimesi, enamus neist natuke rääbaka välimusega. Kõik toolialused ja platskaardi 3. korruse kohad on täis suuri kotte ja karpe, millega veetakse Armeeniasse karaljokke (hurmaa magusam vend), hügieenisidemeid ja mida-kõike-veel. Kõikjal käib aktiivne gruusia- ja armeeniakeelne vestlus. Karini ja Uku vastas istuvad kaks umbes neljakümneaastast sümpaatset naisterahvast ja söödavad neile juustu, leiba, kartulit ja muna.

Rong jõuab Gruusia piiri peale. Läbi käib onu, kes kontrollib passe. Niikaua on rongi ümber oma poe püsti pannud kõvasti erinevaid müüjaid. Uku ostab endale sünteetikast tehtud mütsi, mis sooja ei hoia, aga see-eest ajab pea sügelema. Rong seisab 2 tundi, kuni kogu kaup laaditakse maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi.

Armeenia piirini on 45 minutit sõitu. Uku ja Karin naudivad niikaua pimedas ja inimtühjas restoranvagunis oma teed ja kahte keeduviinerit.

Seejärel seisab rong 2 tundi Armeenia piiri peal. Jälle laetakse kaup maha, kontrollitakse üle ja pannakse peale tagasi. Seekord kontrollitakse üle ka rongi tualettruumid ja elektrikapid – äkki on mõni Euroopa Liidu kodanik sinna peitu pugenud ja püüab Armeeniasse emigreeruda. Aga seda Uku ja Karin enam ei näe. Miks, seda te juba teate (või kui ei tea, lugege varasemast postitusest).

2. pilt

Lavakujundus muutub elutoaks, kus elab estofiil Oskars, kelle Leedust pärit ema ja Lätist pärit isa kohtusid Tartus õppides. Valgusega antakse mõista, et tegevus toimub minevikus, nädal enne, kui Uku ja Karin sinna jõuavad.

Oskarsi juures on külas vene tütarlaps Julia koos oma inglise noormehega (nimetame teda Jamesiks). Lisaks peatub parajasti Oskarsi juures ka ameeriklane Jeff. Julia ja James tülitsevad. Öösel ronib purjus Julia Jeffi voodi jalutsisse ja jääb sinna magama.

Jeff: „Julia, mine nüüd oma voodisse!“
Julia: „Ma olen voodis.“
Jeff: „Ei-ei, sa oled minu voodis.“

Kõneluse peale ärkab James, kes näeb Juliat Jeffi voodis ja satub raevu.
James: „Sa k*** l***, mis sa selle mehe voodis teed!“
Jeff: „Kuule-kuule, mul on riided seljas JA tekk peal ja sinu naine magab selle teki peal, meil ei saaks siin ka kõige parema tahtmise juures midagi juhtuda.“
James: „Sina ole üldse vait, muidu saad peksa. K*** l***, ma kuulsin kõike, mis te tegite!“

James võtab Julia passi ja põletab ära. Nädal hiljem kohtavad Uku ja Karin Juliat, kes üritab tulutult vene saatkonnast saada paberit, millega teda Venemaale tagasi lastaks.

3. pilt

Ruum on sama, Oskarsi elutuba. Tegevus toimub tänapäevas.

Uku: „Karin, kas sina oled öösel külmkapist ühe jogurti ära söönud?“
Karin: „Eerm... ei...“
Selgub, et jogurti ja salati kallal on käinud Oskarsi Leedust pärit korterikaaslased, kristlikud tütarlapsed. Uku ja Karin vaikivad igavesti, aga peavad tütarlaste vastu edaspidi salajast vimma.

4. pilt

Uku ja Karin istuvad Jerevani pargis purskkaevu ääres asuvas kohvikus Poplavok. Kohvik on euroopalik, nagu enamus Jerevani kohvikuid. Menüü tuuakse igale inimesele ja see sisaldab nii inglise- kui venekeelseid kirju. Mängib elav jazzmuusika.

5. pilt

Kelner toob arve. Arve peal on eraldi rida „Muzõka“ ja hind 2000 drahmi (40 eeku). Uku ja Karin: „#*-;/%“. Pärast ropendamist maksavad Uku ja Karin arve.

6. pilt

Uku ja Karin istuvad väikese kollase Armeenia liinibussi tagaistmel. Buss sõidab gaasi abil ja näeb välja nagu kunagi Eestis toiminud koolibussid, mida kutsikateks nimetati. Tagaistmel loksutab nagu Tšehhi lõbustuspargi ameerika mägede atraktsioonil.

Karin: „Mul on tunne, et härra mu kõrval on ennast täis lasnud.“

Uku võtab selle peale kotist liitrise koduveinipudeli ja annab selle Karinile.

7. pilt

Armeenia väikeküla. Lavakujunduses domineerivad armeeniakeelsed sildid, mistõttu keegi publikust ei suuda küla nime välja lugeda. Bussipeatuses joob kamp kohalikke mehi.

Uku ja Karin astuvad bussi pealt maha. Nende ees peatub küla välimust arvestades päris viisakas ja euroopalik auto. Umbes 30-aastane juht vaatab välja ja naeratab kohati puuduvate hammastega naeratust. „Taksi?“ küsib ta.

Kuna juht ei räägi ühtegi keelt peale armeenia keele, lehvitab ta käes tuhandedrahmist ja siis imiteerib teise tuhandese pooleks lõikamist, andes niimoodi märku, et sõit Geghardi mungakloostrise maksab poolteist tuhat drahmi. Uku ja Karin istuvad autosse.

8. pilt

Geghardi mungaklooster, 13. sajand. Ilusam kui enamus Gruusia kirikuid. Peasaali akendest langeb põrandale kollane valgus. Kiriku kohal on mõned koopad, mille mungad on mäe sisse toksinud.

Taksojuht kasutab iga võimalust, et Karinit katsuda, trepist üles aidata või tema õlale toetuda, et vaadata, mida Karin pildistab. Ja muudkui naeratab oma hambutut naeratust ja näitab ülespidi pöialt. Et Karinit päästa, püüab Uku ennast pidevalt tema ja taksojuhi vahele sättida.

9. pilt

Uku ja Karin seisavad 1. sajandist pärit Garni templi ees, mille kunagi ehitasid roomlased ja seejärel otsustasid grusiinid Unesco abil kuhilast sammastest uuesti õige asja teha. Uku ja Karini juurde tuleb rinnasildiga mees, kes hakkab väga aktiivselt templi ajaloost rääkima.

Onu avab ukse templi kõrval seisvasse 1. sajandist pärit saunamajja ja muudkui jätkab armeenia vene keeles seletamist.

Uku: „Sa said aru, millal see saun täpselt ehtatud on?“
Karin: „Ta ütles korduvalt 1870, aga see ei kõla väga reaalselt. Mul on tunne, et ta ei oska üldse vene keelt.“
Uku: „Aga küsime talt!“
Karin: „Ma ei tea, pigem lihtsalt nooguta, loeme pärast raamatust.“

Uku pistab onule pihku 500-drahmise mündi. Onu vaatab seda pahaselt, ei lausu sõnagi ja läheb väga kiiresti minema.

Eesriie. Vaheaeg. Pakutakse dolmasid, suurepärast šašlõkki ja viietärnist Ararati konjakit.

10. pilt

Selle stseeni lavakujundus läheb nüüd päris palju maksma. Uku ja Karin istuvad kuristiku servale paigutatud laua ääres, taamal on igas küljes mäed. Paistab karge detsembripäike. Uku ja Karin kiiguvad kiiktoolis, söövad suitsuforelli ja joovad veini.

Karin: „Kui nüüd tuleksid lõvi ja tall veel käsikäes vastu ka, siis ma usuksin, et me oleme paradiisis“.
Uku: „Kui lõvi ja tall esikäppadest kinni hoiavad, kuidas nad siis kolmel jalal käivad?“

11. pilt

Uku ja Karin otsivad Garni väikekülas Jerevani minevat marsat. Uku (marsajuhile): „Vabandage, kas see marsa sõidab Tbilisi?“ Marsajuht naerab.

12. pilt

Uku ja Karin maanduvad bussiga Ashtaraki linnas, mida Lonely Planet kirjeldab kui „meeldivat väikelinna, täis 19. sajandist pärit maju“.

Uku: „Vabandage, kas teil siin linnas mõni kohvik ka on?“
Tädi: „Ei, aga kui te kõnnite 6 km maantee peale, siis seal on kohvik.“

19. sajandist pärit maju on 3, ülejäänud oleks justkui Stalin oma käega ehitanud.

Karin käib karistuseks Ashtaraki kultuurimajas pissil.

13. pilt

Uku ja Karin jõuavad 13. sajandist pärit S... kiriku juurde. Palju rohkem kui kirik ise, huvitab neid kiriku taga avanev mägede- ja kuristikuvaade. Lõpuks tuleb naabritädi, keerab võtmega lahti kiriku ukse ja paneb seal kaks küünalt põlema. Uku ja Karin ostavad veel kaks küünalt ja panevad need ka põlema.

14. pilt

Uku ja Karin jõuavad Ohanavani kiriku juurde. Kirik oleks osaliselt justkui ehitusjärgus ja osaliselt justkui maha jäetud. Kiriku uks on lahti.

Uku: „Tundub, et jumal ei ela praegu siin.“

Kirikus ei ole ikoone, altarimaale ega mingeid muid jumalikke vidinaid – on lihtsalt 13. sajandist pärit suur kivihoone. Kiriku kuppeltornis lendavad tuvid on põrandale situnud suure valge ringi, mis otsekui peegeldab kuppeltorni kiriku põrandal.

Karin ronib üles kiriku seinas olevatest poolemeetristest trepiastmetest. Üleval on väike ruum, mille seinale on keegi 70 aastat tagasi pulli pärast sodinud aastaarvu 1938. Karin tuleb trepist alla.

Uku: „Karin, ole ettevaatlik!“
„Põnts, põnts, põnts!“ kukub Karin trepist alla ja väänab vasaku jala välja.

Pärast seda teeb Karin karistuseks mõned pildid, kus Uku poseerib altari peal jeesusena.

15. pilt

Uku ja Karin käivad mööda külateed kirikust tagasi maantee poole, võttes liitrisest plastpudelist aeg-ajalt kosutuseks lonksu veini. Karin lonkab tugevalt.

16. pilt

Karin istub Ohanavani poe ees. Uku kõnnib mööda maanteed.

Uku SMS: „300 meetrit allavoolu on restoran et al. Liipad?“
Karini SMS: „Leidsin siit juba sõbrad, kes kutsusid meid teises suunas kohvikusse. Nad on autoga, tulevad järgi ka. Mul on number. Aga eks ma pean vist pigem sinuga leppima. Nii et tulen.“

Kohvikusse Uku ja Karin ei jõuagi, sest enne helistavad Rait ja tema gruusia kolleeg ja teatavad, et nad on oma valge Jeebiga õige pea seal.

17. pilt

Karin (ühe jala peal kraavist välja hüpates): „Tead, kui raske on ühe jala peal pissida?“

Uku ja Karin ronivad valgesse Jeepi.

Eesriie. Etenduse lõpp.

Minu tänane kodutee bussis number 75 (kirjand)

On reede õhtupoolik, lõpetasin just väsitava koolipäeva. Lähen Rustaveli metroopeatuse juurest bussile, et sõita 10-15 minutit Saburtalosse, Gagarini väljakule.
Järgnevalt kirjeldav kirjand teemal „minu kodutee“.

Ilmselt on mul seni Tbilisi bussiliiklusega lihtsalt väga vedanud, sest praegune kojusõit ületab senised ajarekordid mitmekordselt.
Kahjuks ma starti päris täpselt ei fikseerinud, aga sõiduaeg tuleb kindlasti üle tunni. Oi, palju üle tunni. Palju-palju isegi.
(Nüüd siis juba tund aega selles hetkest, kui kirjutasin siia, et tuleb üle tunni. Mis edasi?)

Valisin Rustavelilt sõitu alustades bussi numbriga 75, mis tõenäoliselt ühendab Tbilisi ebapopulaarseid sihtpunkte ning on seetõttu alati pigem tühi. Täna kogub ta aga sellegipoolest arvestatava reisijaskonna, võtmeteguriks ilmselt panustamine eelkõige protsessile (lõpuks polegi vahet, kuhu sellise loksumise peale jõuda).

Metrooga praegust inimkontsentratsiooni siiski võrrelda ei saa. Kõige rajumal korral pidi hingama väga väikeste sõõmudega, sest rinnakorv oli rahvamassis nii kõvasti kokku pigistet. Tulen Tbilisi metroo pealiinile tipptunnil kindlasti tagasi, kui minust on saanud üksik ja kurb vanainime, sest teraapilises mõttes ei ole midagi paremat sellisest lähedustundest ja usaldusest, pidurdamis- või kiirendamishetkedel ühises massis vaid üksteisele toetumisest.

Mulle tundub, et grusiinid näevad liiklusummikutes bussis istumise põhjustajana jumalikku tahet, sest muidu ei suudaks nad eales nii rahulikult paigal püsida (vaid mõned vaikselt sositatud vandesõnad pärast pooleteisetunnist retke). Näiteks autojuhid, kellele jumal liiklusummikus mingigi näilise vabaduse jätnud (erinevad kangid, pedaalid, nupud), signaalitavad kõrval hullunult, röögivad ja ropendavad ning mis põhiline, kasutavad ära misiganes võimalust, et teistele autodele ette keerata, paradoksaalselt eesmärgiga ometigi kiiremini edasi jõuda.

Grusiinid ei saa loomuomaselt jätta kasutamata ühtegi võimalust teistega võistelda. Jällegi kuumaverelise rahvuse asi. Näiteks kui kaks bussi satuvad enamvähem üksteise järel sõitma, saab sellest kohe bussiralli. Meie praegune rivaliteet võistlejaga number 6 on korduvalt tõotanud võtta avarii mõõtme, sest teisest ettesaamise nimel muutuvad manöövrid üha järsemaks. Number kuue rahvast tunnen juba hästi. Järgmisel üksteisest möödumisel saab lehvitada. Aga me oleme praegu ees. Hoiame kõik 75-rahvaga pöialt, sest see on ju ka meie võitlus.

Kui praegustest bussikaaslastest homme keegi mulle juhuslikult tänaval vastu satub, ütlen kindlasti inertsist tere. Nemad on minu tänaõhtune perekond.

Meie Emaks on lopsakas daam, kes istub kuskil allpool ja kellest hoovab kodust kaneelilõhna. Pärast vaatan, et ta vahib veidi ebameeldiva moega tühjust ning pole üldse emalik, kahjuks. Aga kui tavapäraselt satub linnaliinibussis sulle lähedale mõni eilse alko, roiskunud kala või mitmenädalase pesematuse järgi lõhnav härra/daam, siis kaneel ning kuklasse krunni seatud juuksed on helladeks tunneteks kindlasti piisavad.

Siis on meie peres kolm väikevenda, kellele anti kamba peale üks intellekt (seegi päris tuhm). Uskumatu, kui sarnased on imbi-jorsid erinevates kultuurides. Mobiili valjuhääldist lastakse mõnusat klubimussi, bussi kollaste käsitoepostide vastu etendatakse erootilist postitantsu, noorte nägudest kiirgab õndsalikku juhmust. Teate eestikeelset hitti „Sul on kõige kaunim kann“? Siin imbid lasid just selle laulu originaalversiooni. Vahepeal kaks läksid maha, jättes kolmandiku ajust täitsa üksi. Ei, siiski mitte, jalutavad bussiga kaasa, näitavad meile erinevaid siivutuid käemärke ning etendavad nüüd siis juba värskes õhus postitantsu liiklusmärgiga, mis selle peale kurvalt viltu vajub. Bussi jäänud ajukolmandik teeb häälitsusi, mis viitavad tema rahulolevale meeleseisundile.

Vanem õde. Ta oli siis juba päris suur, kui sa sündisid. Nii olidki sa talle pigem tema tulevase emaduse proov. Ja kui ta nüüd enam lapsi ei taha, siis pead sina ennast süüdistama. Aga kui buss ootamatult pidurdab, siis kukub ta järsult sinu vastu ning vaatab sind ootamatult hella tundmusega: väikevend on tõesti suureks saanud.

Vanem vend. Ilmselt sai pere vanima lapse staatus talle liigrängaks koormaks. Nii ta otsustaski mitte õppida ülikoolis, vaid pääseda kaneelilõhnalise ema ning terve bussitäie õdede-vendade eest, tehes sõbra isa firmas üldse mitte kontimurdvat ja päris tulusat ehitustööd. Kas see oli ikka õige valik, mõtleb ta nüüd, kui ülikooli lõpetanud noorem vend võtab ummikus seistes kotist sülearvuti. Terve mõistus, tule koju, mõtleb ta veel ja lahkub bussist, et jõuda teistest mitu korda varem koju.

Vahelepõikeks tõdemus, et tõepoolest, jalutades oleksin ka mina juba kodus. Aga samas, signaalitamine on kasvanud kõrvulukustavaks, buss sõitis just arvestatava matsuga ühele autole küljelt sisse, aga kõik jätkavad teekonda. Ju siis oli mõttetu auto või autojuht. See kõik on seda väärt. Arvuti aku peab ka veel veidi.
Viimase kahekümne minutiga oleme edasi liikunud vaevalised 50 meetrit.
Tuharad juba surisevad mõnusalt, rivaal number 6 pressis just ette, ei olnd väga kellelegi lehvitada, sest inimesed magasid või põrnitsesid tuimal pilgul enda ette.

Ja siis muidugi Isa. Ma ei näe teda, sest istun seljaga sõidusuunas, kuid tema kohalolekus ei kahtle ometi keegi. Oleme ju teel, vahel harva ka liigume. Mõni tugeva ja karuse häälega ühmatud vandesõna, musikaalses rütmis tuututatud sireen- rohkem pole vajagi.

Nii.
Nüüd saab kohe arvutil aku tühjaks. Olen kirjutanud selle loo, õppinud gruusia keele sõnu, mõelnud pikalt elu ja inimeste üle.
Tavapäraselt 10-15 minutit kestev teekond on täna kestnud juba üle kahe tunni. Maksan selle lõbu eest krooni ja 40 senti, mis teeb minutihinnaks pisut üle ühe sendi.
Lahkun umbes 100 meetrit enne oma tavalist peatust, et võtta teelt pagariärist soe saiake.

Järgmise korrani, kallis perekond.

Armeenia

Gruusias elavad armeenlased r22kisid, et Armeenias on shashl6kk maitsvam ja rohi rohelisem.
Me tulime nyyd Ukuga oma silmaga j2rgi vaatama, et kuidas sellega siis on.
Reisikirja tasub oodata ilmselt kolmap2eval.

Aga alustuseks tabas meid kohe piiri peal p2ris korralik ylekuulamine, sest Armeenia ainus sylearvuti ei tunnistanud minu passi.

"Miks te Tbilisis 6pite? Miks te Armeeniasse l2hete? Ei, aga tegelt ka, miks te tahate Armeeniasse minna?" kysis nahktagis gorilla meilt pool tundi j2rjest. Ja rong muudkui ootas meie j2rgi...

Ja kui me l6puks olime suutnud neile selgeks teha, et Armeenia ei ole meie unistuste maa, kus elada ja t66tada ja me olime tervelt rongi peal ja seletasime t2didele innukalt vene keeles seda, kuidas gestaapo gorillad meid yle kuulasid, ilmus meile 2kitselt n2kku taskulambivihk (rongi platskaardis 66siti m6istagi elektrit valgustamiseks ei raisata) ja sama tuttav nahktagivend ytles "nakonets nashli vas!"

Tal olid siiski veel m6ned kysimused. N2iteks kus me Jerevanis 66bime ja miks meie L2ti s6ber, kelle juures me 66bime, Armeenias elab ja mis on ikka meie aadress. Meie lemmikkysimus on gorilla omadest ilmselt "Miks teie s6bral ainult yks aadress on?" Eerm...

L6puks hakkas rong liikuma. Gorilla, vaeseke, vist s6itiski meie p2rast piiripunktist Jerevani. Aga pole hullu, me andsime talle v2hemalt yle poole aasta p6hjust kedagi kysitleda.

Aga nyyd Armeenia rohelisemat rohtu nosima!

"Totaalne muutumine" Gruusia moodi

Vaatamata meie suurepärasele vene keele oskusele ja minu aastatepikkusele väitluskarjäärile ei suutnud me Ukuga juuksuri juures selgeks teha, et me ei taha tegelikult endale pähe Tbilisi sügismoodi 2008. Toolist pääsedes vaatasime üksteisele otsa ja naersime päris kaua. Ja koju jõudes naeris Marko veel kauem, nii et win-win-win situatsioon. Kaheksa lari eest rõõmu kui palju!

Et milline on Tbilisi sügismood 2008? Uku jättis juuksuri põrandale umbes kilo jagu juukseid ja minul on silmade ees tukk, millest ma läbi ei näe, aga mis kõrva taha ka ei ulata. Välimuses kaotasime vastavalt viis ja 20 aastat. Eks me nüüd õpime oma uue imagoga elama.

Juuksur: Nino

Stilistid: Kar&Marx Stuudio

Fotograaf: Marko Uibu

Modellid: Karin ja Uku

"enne ja pärast"-võrdluseks võite vaadata eelmisi pilte siit.

Lumelinn

Niikaua, kui teil Eestis on lumetorm, on meil k6rgr6hkkond. Eile n2iteks oli 20 kraadi sooja. Ehitage meie eest ka yks lumelinn!

Foto on tehtud 23. novembril.

Top 5: kohvikud-baarid-restod Tbilisis

- SALVE
Ilmselt meie lemmikbaar Tbilisis. Selline koht, mida tahaks isegi omada. Kutsud sõbrad ja kõik veedavad mõnusalt aega.

Toit: omaniku, toredate vuntsidega tüübi, ema valmistab köögis seda, mida küsitakse. Salve pole miski resto iseenesest, aga muna või pannkooke ikka praetakse. Köök on väike ja kodune. Lähed sealt tualetti minnes läbi ja näed, kuidas tädi väiksel pliidil sulle süüa teeb.

Jook: vein oli esimesel korral aint magusavõitu. Palusin ka kuiva, lubati muretseda. Aga edaspidi oleme joonud ainult õlut. Maksab vist 2,5 larit pudel.

Teenindus: no nagu oleksid sõbral külas. Et peaaegu nagu hõikaks tüübile, et kuule, ma võtan ühe Argo (kohalik õlu) veel ja siis lähed võtadki leti tagant.

Interjöör: neli väikest lauda, max paarkümmend inimest. Võib laudu kokku lükata, kui teine seltskond tundub ka tore. Üldiselt tundubki.
Laupäevaõhtuti omaniku sõbrad (ja veits vist nagu meie sõbrad ka) laulavad ja mängivad pilli. Muidu ka võib end vabalt tunda. Võta vali arvutist oma lemmikmuusikat. Väidetavalt toimuvat vahel ka džässiõhtud.
Seintel erinevad plakatid ja külaliste pildid. Meie pilt lubati ka üles panna, aga seni ei ole pandud. Me keelduma uskumast, et põhjuseks võib olla see, et oleme liiga inetud.

Asukoht: vanalinnas, oleme oma elust üle tunni kulutanud koha otsimisele. Nüüd enam ei eksi, aga kirjeldada ka ei oska. Pigem seal pool vanalinnas, kust läheb üles kindluse juurde.

- HINKALIURGAS
Allar Jõksi ja nüüd ka meie üks lemmikohti.

Toit: priima näide Gruusia köögist. Hinkalite kõrgklass, sašlõkk jms. Mõistlik hind.

Jook: piisavalt odav et juua veini liitritega. Hommikune peavalu muidugi ka.
Teenindus: gruusialikult hooletult elegantne. Nägime, kui tädidele toodi uued vormiriided. Oh seda elevust! Meie hinkalid samal ajal jahtusid köögis. Aga nüüd on daamid kui ladvaõunad oma punaste vestide ja lipsudega.
Ja mis põhiline, teenindajaid on terve armee, mis on omaette vaatamisväärsus.

Interjöör: hiiglaslik pommivarjend. Loomulikud pehme tumepunase sametriidega polsterdatud diivanid ning piirded. Nagu Viru varietee 80ndatel?

Asukoht: Rustavelil vanast postkontorist üle tee, seal kus ehitatkse uut Radisson SASi. Keldris, mõistagi.


- TÕRVIK
Külastussageduselt meie pingerea vaieldamatu liider. Kvaliteedi ja hinna suhtelt sarnaseid kohti leiab Tbilisist ilmselt väga palju. Koha muudab populaarseks asukoht meie kooli lähedal.

Toit: salat kalakuri (linna salat), mis sisaldab sinki, gruusia suitsujuustu, tomatit, kurki ja majoneesi on siinsete salatite favoriit. Ühest portsust saab minusugune turd mees kõhu väga täis, hind 4,5.
Soovitame ka tõrviku väga head ostrit ning „firmennie bljuda“ ahjuvormi „Tõrvik“ või „Madam Bovary“ (kartulitega), mis siiski ei pruugi alati olla eriti hea, sõltub, kas köögis on kvaliteetse või mittekvaliteetse liha päev.

Joogid: Liiter veini Tõrvikus 3 larit ehk u 23 krooni. Hommikune peavalu on vaid punkt ilusa suure I peal.

Asukoht: Filarhmoonia juures ja mis peamine, meie teel bussipeatusest kooli ja tagasi.


- OSSEETIA KOHT
Pikka aega müütiline paik, millest me olime kuulnud, aga kuhu ei olnud jõudnud, kus väidetavalt odavad ja head toidud, mõistlik rahvamuusika jms. Tutvustatatud meile toredate ameeriklaste poolt.
Sel nädalal proovisime Uku vanemate ja teiste sõpradega ära.

Toit: ongi nii nagu lubatud. Odav, aga hea. Soovitan Osseetia hatšapurit kartuliga. 6 raha eest tõeliselt toitev.

Jook: tasub võtta küll.

Teenindus: mõistlik.

Interjöör: sellise renoveeritud etno-resto moega. Tuleb välja, et täpselt see ongi. Vanad sepistatud kaunistused seintel säilitatud vanast. Taoliste kohtade seas ei midagi erilist iseenesest.
Väärtuslik on aga õhtuti esitatav rahvamuusikaprogramm. Rahvariietes härrad taovad kõrvalruumis kaarte ja õpivad samal ajal laule, siis tulevad lavale ja esitavad priimat Gruusia rahvamuusikat. Vahepealne viiuli-klaveriduo populaarsete meloodiatega oli nagu veits teisest ooperist ja kuidagi sobimatu. Aga daam käitus klaveriga karmilt, plusspunktid selle eest.

Asukoht: väävlisaunade lähedal, suure tee ääres, nurgal. Ma ei oska täpsemalt kirjeldada.


- PUR - PUR
Juba nime tõttu saab tugevalt boonuspunkte. Boheem-läänelik kohvik-resto vanalinnas.

Toit: mitte üldse liiga valusalt tapva hinna eest prantsuse või laiemalt lääne-euroopa kööki. Minu liharull peekonis oli tore elamus.

Jook: pole mingi joogiurgas. Liiter korralikku veini u 150 krooni. Õlu on odavam ja seda on ka ok juua.

Interjöör: võiks olla mistahes boheem-trendikas resto eestis või laias maailmas. Aga tore vaheldus ja muidu ka ilus. Lühtriks kasutatud kleidi eest saab boonuspunkte.

Asukoht: vanalinn. Ühe pisikese pargi veerel.

Mungad, kes elasid koopas

Gruusia ja Aserbaidžaani piiri peal, keset halli k6rbe meenutavat kuumaastikku, asub väike asula nimega Davit Careja. Kunagi elas seal 6000 munka, m6ned neist k6rge m2e otsas, kuhu nad olid endale kaljudesse koopad toksinud. Teised allpool, kombineerides linnust ja mägikoopaid.

Muidu olid mungad ysna eraklikud, s6id, palvetasid ja hoidsid omaette. Lihav6ttepyhadel aga said mägimungad ja Lavra kloostri gäng kokku ja palvetasid koos.

See pakkus vahva v6imaluse pärslastele tuhande kuuesaja millendalgi aastal tulla ja k6ik 6000 munka korraga ära tappa ja mäe peal asuvate koobaste seintele 9. sajandil maalitud freskodel näod maha kratsida.

Siis tulid vene väed ja avastasid, et avaras mäestikus on koobaste vahel mugav märgilaskmist harjutada. Siis tulid Gruusia väed, ajasid venelased välja ja hakkasid ise märki laskma.

Täna elab linnuses 4 munka, 8 kassi ja nende 4 abitöölist. Üleval Gruusiat ja Aserbaidžaani lahutava mäeaheliku otsas on nii vaikne, et k6rvadel hakkab valus. Ainsad hingelised, keda siin kohtab, on m6ned yksikud turistid, kes on viitsinud ette v6tta pooletunnise ronimise ja koopad yle vaadata.

Muinasjuttu toetasid Anu, Kalev, Küllike ja Urmas. Aitäh!

Mental torture

Tegin täna hea nalja ä.
Rahvusvahelise õiguse loeng. Õppejõud: "According to the UN Convention Against Torture, it is an act that constitutes physical or mental torture".
Kar: "These two inflict severe mental pain on me every day, can I go to international court now?"
Jaa. Väike päike igas päevas.

Et enesekeskse postitusega jätkata, siis otsustasin, et kuigi Uku ja Marko on väga vahvad, on mul ka nendevälist stimulatsiooni vaja ja käisin eile ühes Vake ja Saburtalo vahel asuvas restos couchsurferite kogunemisel. Ülikena oli, prantslased, türgi tšikk, mõistagi palju grusiine ja siin mingit sorti sotsiaaltöömissioonil olev läti tütarlaps, kes ei tahtnudki minust lahti lasta ja kordas et pribaltika, pribaltika. Natukeseks ajaks sain suhtlushimust isegi lahti.

Pärast seda üritasin taksoga koju sõita. Ei õnnestunud. Taksojuht pidas poe ees kinni ja nõudis, et ta läheb ostab meile ühed õlled, mida ma temaga taksos tarbima pean. Ei aidanud ka vastuväited, et mul on homme test ja tema peab veel öö otsa taksojuhi ametis tööd tegema. Mõistagi osutas taksojuht teenust ka kahjudega, sest maksta mul ei lubatud. Nüüd meil on elu lõpuni taksoteenus tasuta.
____

See postitus on pühendatud issile, kes ütles, et me kirjutame blogis ainult üleüldist jama. Proovin nüüd rohkem igapäevasest elust kirjutada.

põhja mägedesse!

nii. jälle veits reisikirja. (see on tegelikult vanem postitus, kunagi jäi poolikuks, sest stipile järele minnes hiljaks jääda ei tohi.)

eelmisel nädalavahetusel kasutasime head ilma ja sõitsime Tbilisist põhja, mägedesse, kuhu seni veel jõudnud ei olnud ja kuhu kindlasti minema peab, kui nii pikalt Gruusias elada nagu meie seda teeme.

esimesel pildil Ananuri kindluse torn. Ananurisse sõitsime marshrutkaga, Didubes passisime kohustusliku tunni, mille käigus marsa kogus reisijaid, meie vaatasime üle reisiplaanid jms. see ongi siin selline traditsioon, et jõuad nagu tasapisi sisse elada.
edasi hääletades Gudaurisse, mis on Gruusia popim suusakuurort, igal pool aktiivne ehitustöö, suusahooeg peagi algamas. talvel läheme sinna tagasi. jalutasime mööda serpentiine ja hääletasime igale mööduvale autole. neid oli märkimisäärselt vähe. aga hääletamine on siin olnud väga positiivne. inimesed tõesti hoolivad ja püüavad parimat. odav on ka niimoodi.
sovietiaegne muljetavaldav vaateplatvorm. orus voolav jõgi voolas kuskil kaugel allpool. kõrguste vahe oli muljetavaldav.
vaateplatvormi mosaiigid, aegade alguses valitsenud kaosest panoraami keskel trooniva naiskuninga Tamarani ning muidugi lõpuks sovietiaegse ehitustöö ja teadusprogressini.

Järgmisel päeval liitusid meiega Liina ja Käsper. Me olime selleks ajaks juba tükk aega mäkke roninud. LP lubas 1,5-2tunnist jalutuskäiku. Pakutud ajamäär võis enamvähem õige ollagi, aga see 1,5 või 2 tundi oli meie füüsilise vormi juures tõeline piin. Kar ja Uku päris lõppu välja ei jõudnudki. Liina ja Käpsi takso jõudis enne meile järele.

Päris piiri äärde ehitavad grusiinid kloostri, mille ehitajad püüdsid kinni karupoja ja panid puuri. Ei saanud aru, mispärast. Väike puur ja muidu kurb. Aga sõbralik karupoeg, ehk on tal hoopis ilus elu. Mungad on ju toredad inimesed.
Tere tulemas Venemaale! Kunagi põhiline Gruusiat ja Venemaad ühendanud piiripunkt on juba mõnda aega täielikult suletud. Ei mingeid diplomaatilisi suhteid, ei mingit piiriületust. Nagu ütles taksojuht, ei ole Gruusial Venemaad vajagi.

Tühjad barakid piiriäärse tee ääres ning üha rohkem lagunev Georgian Military Highway reedavad siiski, et millalgi on sealkandis elu olnud oluliselt parem.

MASS Model Management. Shooting Põhja-Kaukasuses. Sügismood Tbilisist.

Mäeküljelt voolavad rohke mineraalide ja rauasisaldusega allikad, mis moodustavad punakaid lubjavälju. Vesi ise on tugeva rauamaitsega, aga väidetavalt väga tervislik.

Kar, lehmad ja mäed. Idüll.

Vana ja väga oluline kirik kõrgel mäe otsas. Sinna me ronisimegi. Ongi õige ehitada kirikud sedavõrd kõrgele. Et siis on Jumal nagu lähemal ka.

odavamad piletid!

Meie keerulised läbirääkimised AirBalticuga on viimaks mingilgi määral vilja kandnud.

During the weekend airBaltic is offering 50 000 cheap tickets.

Sales period: from November 6 at 5:00pm until November 10 at 11:59pm, 2008, internet only.

Flight period: from December 1 until December 19, 2008 and from January 12 until February 15, 2009.

12. - 25. jaanuaril ei ole meil näiteks veel ühtegi külalist. Mõelge sellele.

Ja vaadake kampaania kohta täpsemalt AirBalticu leheküljelt.

Jee, stipip2ev!

Vaatamata langenud euro kursile loeti meile t2na ylikooli v2lissuhete teenistuses meie 183 larit ja 75 tetrit (ehk 100 eurot) auga pihku. Kusjuures ongi nii, antakse sularaha ja ymbrikus.

Me vahepeal juba vaatasime kukkuvat kurssi ja niuksusime, et oleme eriti vaeseks j22nud, sest lari, mis meie tulles v6rdus umbes 7,5 krooniga, hakkas l2henema yheksale. Nyyd tasapisi normaliseerub. Eilse kursi j2rgi oleksime saanud 5 larit v2hem. Magad ja raha tuleb.

Jess!

Kuidas saada üle tee?

Tbilisi liikluses jalakäijana ellujäämine on üpris suur ettevõtmine. Sest autosid on VÄGA palju, teed on üsna laiad ja jalakäijat austatakse liikluses üldiselt vähem kui üle tee minevat koera.

Lääne-Euroopast tulnuid võib alguses isegi tiba üllatada, et ülekäigurajad on tänavale maalitud ainult moe pärast ja ülekäigurajal viibivale jalakäijale antakse pahaselt signaali ja sõidetakse siis täie rauaga üle, et näidata, kes on tugevam. Aga sellega harjub ruttu ära.

Ka rohelise tule ajal üle tee minnes ei saa alati kindel olla, et mõnel autol ei ole väga kiire, et keegi ei soorita parem- või vasakpööret (sest nende ajal ju ei pea jalakäijatele teed andma) või sulle näiteks otsa ei tagurda (on meiega ka paar korda peaaegu juhtunud), sest tagurpidi võib teatavasti sõita igasuguse tulega ja kõigil radadel.

Üle tee minekul ellu jäämiseks on põhilised variandid:

- üldse mitte ellu jääda. Esimese kahe päeva jooksul oleksin ma siin korduvalt peaaegu auto alla jäänud ja nüüdki võtavad Marko või Uku mul kui kergel autofoobikul üle suuremate tänavate jooksmiseks käest kinni.

- minna mitte üle tänava, vaid tänava alt. Kuigi tunnelis küsitakse alati raha ja eranditult kõik tunnelid haisevad erinevate väljaheidete järgi. Aga reeglina on tunnelis pussitada saamise tõenäosus väiksem kui üle tee minnes auto alla jäämise oma.

- teha nagu Allar Jõks. Näidata autole, et sa ei hooli neist absoluutselt ja sina oled peremees. Ja minna jõuliselt üle. Samas, kui sul ei ole hr Jõksi jõulist aurat, on olemas oht, et autod saavad aru, kes on boss ja lähevad hoopis sinust jõuliselt üle.

- sõita autoga. Seda ma tegelikult ei soovitaks kellelegi, sest see on üks närvesöövamaid ja ajakulukamaid tegevusi, mida Tbilisis üldse leida võib. Tänavale tõmmatud kolmest sõidurajast saab kergesti teha viis, kui mööda valgeid jooni sõita. Manöövrite tarvis suunatulede kasutamine on nõrkadele, selleks on ju signaal.

Signaal on üldse kõige jaoks. Näiteks selleks, et anda ummikus ees seisvale autole märku, et sind on ummik närvi ajanud. Kui Tbilisist veidi välja sõita, saab põhimõtteliselt mängida kõigi autosõidumängude level 2 maanteel lehmade, kitsede ja muude pudulojuste vahel slaalomit sõites.

Soovige meile jõudu.

Aidake ka!

Gruusia konfliktis kannatanud väikelastele riiete kogumise kampaania „Aita sinagi leida väikelapse jõulurõõm”.

Eesti soovib Gruusiasse läkitada kolmanda abisaadetise väikelaste riietega.

Lastekaitse Liit ja välisministeerium kutsuvad toetama Gruusia konfliktis kannatanud väikelapsi ning annetama nii uusi kui kasutatud riideid ja beebitarbed kuni kaheaastastele väikelastele.
Abi kogutakse sisepõgeniku staatusesse sattunud väikelastele neljas vanuserühmas: 0–6 kuud, 6–12 kuud, 12–18 kuud ja 18–24 kuud.

Humanitaaraktsiooni käigus toetatakse abivajajaid sõltumata etnilisest kuuluvusest. Augustikuus Gruusias puhkenud konflikt tõi endaga kaasa ulatusliku sisepõgenike laine Lõuna-Osseetiast ja mujalt Gruusiast.
Sisepõgenike seas on tuhandeid kuni 2-aastasi väikelapsi. Seoses talve ja külmade ilmade tulekuga vajavad need siiani põgenikekeskustes elavad lapsed erilist hoolitsust ja tuge. Väga oodatud on puhtad ja korralikud:

• väikelaste jalanõud;
• sipupüksid;
• lastepüksid;
• pikkade käistega lastepluusid;
• jakid, kampsunid;
• soojad kombinesoonid;
• beebisokid (sh. villased);
• beebimütsid;
• beebitekid;
• body’d.

Annetada võib ka ühekordselt kasutatavaid mähkmeid ning kuni 2-aastastele mõeldud mänguasju. Annetusi on võimalik tuua 31. oktoobrist 7. novembrini 2008 Lastekaitse Liidu kogumispunktidesse:

Tallinnas - Lastekaitse Liidu infokeskus Märka last, Tõnismägi 3
(kellaaeg ja päev: E–R 12–17.00; L 12.00–15.00)
Kontaktisik: Käthlin 641 8486

Tartus - Tartu Lastekaitse Ühing, Pepleri 27,
(kellaaeg ja päev: E–R: 10– 13.00; L11–13.00)
Kontaktisik: Kaie 53543804

Pärnus – Shalom, Laatsareti 12A; (kellaaeg ja päev: K–R 15–17.00; L 10– 12.00)
Kontaktisik: Anne 56 64 31 17

Viljandis – Päikesekillu Perekeskus, Posti 24.
(kellaaeg ja päev: E, K, R 12-16.00;L 10.00–16.00)
Kontaktisik: Ly 43 64 354

----------------------------------------------------------
Mida siia lisada?
Võin eksida, aga põgenikele makstav elatisraha oli kuus umbes 22 larit ehk 180 krooni. Igal juhul uskumatult vähe.

Me ei ole jõudnud põgenike elukohtades (koolid, vanad ühiselamud jms) kuskil ise vaatamas käia, aga nende inimeste olukord on tõepoolest troostitu. Kindlasti läheme ja püüame neid kuidagigi aidata.

Ka teil on võimalus.

Gruusia keel – see on imelihtne!

Meie postitused on kuidagi harvemaks jäänud. Natuke vist sellepärast, et me ei jaksa enam nii palju kõige üle imestada ja tormata teile kirjutama kohe, kui rotiparv on öösel rosinasaia ja kalaga maiustamas käinud või kui me pulmareisil oleva Liina ja Käsperiga tähistamiseks erinevaid põhjuseid leiame.
Aga natuke ka sellepärast, et meil on koolis asjad üsna karmiks läinud. Alustuseks hiilgasime kolmapäeval esimeses kontrolltöös oma teadmistega rahvusvahelisest õigusest ja alates möödunud nädalast on meil neli tundi gruusia ja neli tundi vene keelt nädalas.

Me oleme neid gruusia kruksadille juba näinud küll, ja lihtsamad on ka selged. Kui aga gruusia tähestikku lähemalt süveneda, selgub, et täishäälikuid on neil kokku 5 ja ülejäänud 28 tähest kümme on erinevad võimalused öelda ts, tsh, th, kh ja gh, mida normaalse inimese häälepaelad reeglina välja ei võta. Lisaks on g-le ja b-le on neil olemas ka keskmise tugevusega ja ülitugev k ja p, aga humoorikamaks läheb asi siis, kui tuleb hääldada tugevat või ülitugevat ts'i või zh'i.

Iga gruusia keele tund lõbustame end mõnda aega sellega, et laseme õpetajal hääldada gruusia q ja gh erinevust. Vahe on selles, et q kõlab nagu kass, kes hakkab kohe oksele ja kh nagu kass, kes köhib enne oksele hakkamist.

Kirjutamine on ka vahva, sest enamus tähti näeb välja nagu kolmeaastane laps oleks selle keele välja mõelnud. Tuleb silmas pidada, et ბ, მ ja გ ning კ, ვ, ც, პ ja ჰ on erinevad tähed!

Aga kõigele vaatamata veerime sõnu juba suht pädevalt kokku.

Meiega koos on gruusia keele grupis ka üks leedukas. Temaga natuke nagu tahaks balti sõprust mängida, aga ta ei räägi kahjuks ei inglise ega vene keelt ja nende väheste sõnadega, mida ta räägib, ei ole ta ka eriti vaimuhiiglase muljet jätnud. Me ikka aeg-ajalt mõtleme, et miks ta siia tuli.

(pildil olev rott ei ole rosinasaiaga seotud)

Uku räägib siiski!

Uku, tulles vastu mitmete fännide soovidele, avaldas omi mõtteid gruusia elu ja ühiskonna kohta.

Aga muidugi mitte sellel tagasihoidlikul veebilehel.

Uku jätkuvas olemasolus võite veenduda, kui kuulate Vikerraadio saadet "UudisPluss" alates viiendast minutist.

elu on kui hädaorg!

Pean tulema vastu lugejate soovidele ja kirjutama siia rämedat klatši.
Lugege ja tundke oma madalate ihade üle uhkust!

Meie kooseksiteerimine on algusest peale olnud ülimalt vaevaline. Isiksusetestides näitame vastandlikke tulemusi, astroloogiliselt ei saa kaks kaljukitsenoormeest ja kalaneiu omavahel kuidagi klappida, numeroloogiast rääkimata (38, 77 ja 21 ei sobi kokku, kuidas nad saaksidki?!).

Karini eluvärv on roosa, minul sinine, Ukul roheline. Näete?

Tahan seetõttu pihtida nii mõndagi.

Isiklikku elu meil tegelikult ei ole. Ühises kommuunis käib toiduvalmistamine, pesupesemine, koristamine ja laste kasvatamine. See võikski olla kommunistlik unelm, aga ei! Viisaastakuplaanid ajavad meid hulluks. See on perspektiivitus, mis põletab hinge ning sunnib kasvõi siinsamas maailmalt abi paluma.

Appi-appi-appi!

Näiteks on absoluutselt võimatu elada koos inimestega, kel pole mingisugust huumorimeelt. Alguses ma proovisin, aga isegi parimad naljad kõrbes õitsele ei löö.

Fotodel (ka selle postituse juures) hammustame huulde, et säilitada viisakas nägu. See on kõik vaid teesklus!

Me oleme kui rongid, mis pimedas öös üksteisest mööduvad. Vaimses mõttes ei saagi meil midagi ühist olla, ehkki meie kehad on sunnitud igapäevaselt omavahel suhtlema. Olmepiinades otsime abi sügavatest sisekaemustest ja nii me lamaskleme päevad läbi oma kasinatel lavatsitel, vaatame värvist kooruvat lage ja mõtleme, kuidas asjad said küll nii halvasti minna.

Aitab?
Seega, isiklikest eludest ja omavahelistest suhetest paraku siit lugeda ei saa.
Lugege klassikuid. Kirsti Vainküla näiteks on teinud selles vallas ilusaid asju. (Mis tast üldse saanud on?)

Aga kui Uku jätab veel korra nõud pesemata, siis sellest kirjutan küll.

Välk ja pauk!

Borjomi pargis tuleb maa seest ehtsat boržommi vett, mis Eestis maksab 18 krooni pudel. Muuhulgas on siin-seal ka basseinid, kus selles vees kümmelda saab, maa seest tulles on see päris tuline ja üsna soolane. Aga nahk on pärast nagu beebil.

Aga mind ja tugeva hobusefetišiga Markot huvitab vesi ainult ajutiselt, sest selgub, et rahvuspargis saab muuhulgas matkata ka hobuse seljas. Nii me kraabimegi ühel hommikul Borjomist 30 kilomeetri kaugusel asuvas hääldamatus a-tähega külas metsamehe väravat.

Nimesid hobustel ei ole. Giidi ega kedagi teist meile kaasa ei anta. Aidatakse hobuse selga ja soovitakse head päeva. Kui me küsime, kuidas nendega gruusia keeles suhelda, öldakse, et noh, nagu ikka. Karjud hobuse peale ja peksad täiega.

Pärast esimest viite minutit paneme hobustele nimeks Välk ja Pauk. Tegemist on vanaldaste prouadega, kellest isegi mina kiiremini kõnnin. Ei aita ei see, et Uibs üritab oma hobusega hellalt rääkides tema probleeme analüüsida ja mina Välgu peale varese häälega kraaksun. Ja kui matkarajad peaksid minema mäest üles, otsustavad prouad, et me täna mäest üles ei lähe. Nii jääbki.

Võib-olla on asi ka selles, et "achu" tähendab gruusia keeles „nõõ“ ja „hatcha“ on juust, meie aga karjume hobuste peale valdavalt viimast. Lõpuks lahkume sõpradena ja saame prouadelt koduväravas kerge traavigi kätte.


____________________
reisi- ja muud pildid ikka picasawebis.


Dokumentatsiooni huvides olgu nenditud, et seesama reis viis meid ka Vardziasse, kus kuldketiga majaperemees andis meile õhtusöögiks kaks kannu veini ja hommikusöögiks pudeli viina. Aga Vardzia mäe sisse raiutud koobaslinn on vinge, nii kuuvalgel kui päikese käes.

Lisaks õppisime Vardzias, et kui armeenlaste laua taga oled söönud ja joonud, siis peab grusiinide lauda ka minema. Kui meie marsa peaks väljuma kell 3, siis majaperemees Gotcho sunnib meid veel kell 2.50 lauda istuma, vastates meie raevukatele vastuväidetele, et kõik laabub. Ja laabubki, kui marsa meie pärast kahekilomeetrise ringi teeb ja meile söögilaua kõrvale järgi sõidab.

Kaks tarkust veel: Gori-Borjomi rongil on tõenäoliselt üks maailma parimaid krooni/kilomeetri suhteid, sest 1 lari (alla 8 eegu) eest saame rongis veeta lausa 5 tundi. Mõned aknad ja mõnes vagunis ka mõned pingid on rongil puudu, muidu on õhkkond vahva.

Mitu inimest mahub 12-kohalisse Alkhalaki-Vardzia marsasse? Õige vastus on umbes 25. Lisaks veel tsementi, suhkrut, jahu ja palju muud kaupa. Muidu oleks pilti teinud, aga me istusime kõik üksteise süles. Vahepeal teeb marsa muidugi kõrvalepõikeid, et võtta keegi peale aiamaalt, keegi peolt ja tuua ära kellegi mahajäänud asjad.

Tagasiteel sattusime Markoga Borjomis 25. aasta klassikokkutulekule, kus muuhulgas võõrustas meid ei keegi muu kui härra S.-i turvamees isiklikult. Jee!

Kas Goris on sõda?

Käisime ja vaatasime oma silmaga seda Gorit, millest uudistes hiljuti nii palju juttu oli. Peale ühe katkise silla, mille asemele on ehitatud uus (aga tundub, et üsna ebaefektiivne, sest seal tohib sõita kiirusega 40 ja peab hoidma 50 meetrist pikivahet (mida inimesed mõistagi ei tee - maksimaalselt oli meie pikivahe eeloleva autoga 5 meetrit, vahel ka 50 cm)).

Sõda ei ole eriti kusagil näha. Kaugelt paistavad mingid majad, mille puhul võiks hea fantaasiaga arvata, et äkki sinna on visatud pomm, aga tegelikult on need ilmselt lihtsalt maha põlenud. Õhku lastud sõjaväebaaside asemele on ehitatud uued.

Gori suurim vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis sisaldab lugematul arvul Jossifi büste ja käskkirju, mõned pildid kaasamõtlejatest ja sõjast ja aukohal olevat Jossu surimaski. Gori suurimaks varaks olevad Stalini isiklikud asjad on mõneks ajaks varjule viidud. Grusiinid ise suhtuvad asja suure fanatismiga, Stalini sünnikodule on ümber ehitatud sammastega katus. Muuseumi valvurionu: „Vam nravitsja?“ Marko: „no mõ ne dumajem shto Stalin bõl takoi horoshii paren“ Onu: „Da, da, a muzei kak nravitsja?“.

Pärast Stalinit on vaja midagi rahustavat. Selleks sobib mäe otsas olev päris ilus linnus ja lõunasöök kunagi hiilanud Inturisti restoranis. Inturistist endast on järgi jäänud midagi, pärast mille nägemist otsustasime, et me Goris siiski ööbida ei soovi.