10.11.2008

Kuidas me muinasjutumaal käisime

Terasemad ja murelikumad lugejad on meile hakanud juba saatma SMS-e sisuga, et kas me ikka elus oleme, kuna blogi on juba üle nädala vaikinud. Jah, me oleme elus! Käisime lihtsalt vahepeal tripil muinasjutumaal Svaneetias. Järgneva postituse tarvis varuge aega ja kannatust, sest on, mida meenutada.

Reis algas tegelikult juba Tbilisi rongijaamas, kust me öörongiga platskaardis Batumisse sõitsime. Kodanikele, kes on lugenud Jerofejevi teost "Moskva-Petuški" võib vihjeks öelda, et midagi umbes sellist seal pidevalt aset leidis.

Batumi on päikeseline nõukahõnguline kuurort, nagu nad ikka. Palmid, veidi väsinud restoranid ja naljakad turud. Mustas meres käisime oktoobrikuus ujumas ka.

Batumist 20 kilomeetri kaugusel asub iidne roomlaste kindlus, ehitatud kuskil 1. ja 3. aastasaja vahel. Normaalsetes riikides oleks kogu see kompleks juba ammu klaasi taha pandud ja selle vaatamise eest hingehinda küsitud. Meie maksime Markoga 15 krooni ja ronisime mitu tundi kahe tuhande aasta vanuste müüride otsas. Vahepeal haaras Marko pähkli katkikoksimiseks müürist ühe kivi. Siis tuli meelde, et tegemist on päris vana kiviga ja pani selle ettevaatlikult tagasi.

Ööseks Türgi piiri äärne Sarpi, kus peale ilusa päikeseloojangu midagi erilist ei olnud. Miskipärast tuuakse Türgist Gruusiasse kõike alates kööginõudest lõpetades suhkruga. Nii palju odavam siis? Ööbisime mõnede puuduvate hammastega, ent seda südamlikuma venna juures, kes andis suitsuhaisu ja kõikjal vedelevate asjade järgi otsustades meile ööbimiseks oma toa. Vetsu ukse vahel kasvas terve pannitäis seeni, õnneks jäi panni puudumisel kaste ära. Fotoillustratsioonid eelnevale tekstile siin.

Taas Batumis saame kätte meiega päev hiljem liitunud Uku ja asume teele Svaneetia poole, millest oleme siiani kuulnud ainult ulmelisi lugusid. Ja neil oli õigus.

Öö Zugtidis ehtsa Svaneetia torniga kahekordses majas, kus asub lasteaed, kool, perearstikeskus, jõusaal, ikoonide valmistamise töökoda, veini villimise töökoda ja ilmselt palju muudki. Ööbime lasteaia reformvooditel ilma elektrita toas. See-eest istume õhtul hoovis ja vaatame, kuidas mehed samakat ajavad. Maitsma oleme ka sunnitud. Maitseb nagu Ago liim.

Hommikul lähme kella kümnesele marsale, mille juht kinnitab meile iga tunni aja tagant, et kohe-kohe tuleb veel inimesi ja me ausõna sõidame välja. Lõpuks väljume veidi pärast kella ühte. Vahepeal leiame endale bussijaamast sõbrad, kes toovad õlut ja räägivad meile, kuidas nad tahavad tulla Eestisse pildistama ja loodust nautima. Vahepeal uurivad, et kuidas Saksamaal töökohtadega on. Küsivad Eesti saatkonna numbrit ja ääri-veeri viisakutset. Etteruttavalt olgu öeldud, et Zuctidi sõbrad teevad mulle ja Ukule järgmise nädala jooksul kokku umbes 100 vastamata kõnet. Meie saadame neile viisakalt saatkonna telefoninumbri ja keeldume edasisest suhtlusest.

Svaneetiasse on Zugtidist 136 kilomeetrit. Kuidas on võimalik, et see sõit kestab 6 tundi? Kui me teed nägime, saime aru. Tee lookleb kuristiku äärele hirmutavalt lähedal ja on kohati olematu asfaldiga, kohati väga karmi tõusuga. Vahepeal teed ei ole, traktor teeb seda. Ootame tund aega ja unistame, kuidas marsajuhi kõrval istuv tüütu kämbu kaljult alla kukub. Suht normaalne on, et kliente vedav marsa peatub küla vahel, et kõigi sõpradega juttu rääkida ja osutab kojuveoteenust tee peale jäänud autole.

Mestia on nagu muinasjutt. Mäed, mäed ja veel mägesid. Vaadake ise siit. Aeg on seisma jäänud. Härjarakendid, millega puid ja heina veetakse, ei ole ratastega, vaid rohkem nagu saani jalastega. Lapsed ja kõikvõimalikud pudulojused mängivad omavahel. Teed on täis erinevate loomade sõnnikut. Svaneetidest räägivad grusiinid anekdoote, kuidas mitte midagi alates 10. sajandist juhtunud ei ole. Nii ongi. Neid ei huvita ka eriti, mis maailma poliitikas ja majanduses toimub, sest elekter tuleb tasuta oma hüdrojaamast ja vesi voolab tasuta mäest alla. Muud saab kõike enam-vähem ise kasvatada.

Mestias ööbime varem valmisvaadatud tädi Zoja juures. Hinna sees olnud "kolm korda päevas söök" kannab söögi nime rohkem moepärast – nimelt on meie majaperenaine kas hirmus ihne või lihtsalt kohutav kokk. Borshisupis on natuke kartulit ja natuke peeti. Liha pole supp näinud ka mitte kaugelt. Üldse jääb meie suu tädi Zoja majas lihast puutumata.

Hommikul tuleb keegi Zoja perekonnast (perekonna mõiste on kahtlane, igasuguseid hõimlasi töllerdab pidevalt sisse-välja) ja viib meid 9 kilomeetri kaugusel asuvasse Raktali külla pühapäevasele jumalateenistusele. Kirik on 11. sajandist, ikoonid seal sees natuke veel vanemad. Svaneetide käes on üldse hunnik Gruusia kultuurivaramut, mida nad keelduvad muuseumitesse välja andmast ja hoiavad neid külakorda perest peresse.

Kirikus on koos kogu küla. Lapsed mängivad, mehed räägivad juttu, naised palvetavad. Kuna kirik on nii väike, et sinna mahub umbes kümnendik teenistusele tulnutest, on targu kiriku seinte küljes valjuhääldid, kust ka teised saavad teenistust nautida.

Grusiinidel on kummaline komme panna hauaplaatidele inimeste pildid. Ikka kohe üle kere ja karakteristlikes tegevustes. Näiteks ühel meesterahval õnnestus hauaplaadile pääseda, sigaret näpu vahel.

Teenistus on väga pikk. Kõigi head soovid loetakse ükshaaval ette, vahepeal tulevad inimesed kirikust välja ja teevad sellele ringi peale. Kui nad tagasi lähevad, otsustame meie hoopis aega meeldivamalt veeta ja külameestega ühe õlle juua. Sealt leiame Leri.

Pärast teenistust on küla kultuurimajas, mis on tegelikult spordihoone, filmide vaatamine. Näidatakse kahte filmi – üks on kohalikust rahvuskangelasest, alpinistist ja fotograafist, kes ehitas sellesama spordihoone ja sai 20 aastat tagasi autoõnnetusel traagiliselt surma. Seda filmi vaatame igaks juhuks 3 korda, nii kõva mees oli. Teine film on rahvatantsust ja kestab kaks tundi. Olgu öeldud, et kõik grusiinide rahvatantsud on natuke ühte moodi.

Kui rahvatantsufilm läbi saab, tuleb lavale kohalik tantsutrupp ja me vaatame mõned rahvatantsud ka laivis ära.

Ja siis algab pidu. Suur saal, kolm pikka-pikka lauda, mille iga ots mahutab vast 60 inimest. Viina ja veini voolab ojadena, süüa on ka korralikult. Pea-tamada karjub tooste mikrofoni, lisaks on igas lauas ja igas seltskonnas ja iga nurga peal veel oma toostitegija. Jood siis, kui kuuled mõnda toosti, mis meeldib. Või koguaeg. Isegi Ukul õnnestus sellel üritusel oma tostofoobia murda.

Pärast mõningast kaklust meie uute ja vanade sõprade vahel teemal kelle juures me ööbime, võidavad meie uued sõbrad ja algab sõit mööda kottpimedat mägiteed tagasi ööbimiskohta. Mõistagi tuleb sõita suure marsaga, et meid mahuks ära viima terve suguvõsa, mingi 9 inimest või nii.

Järgmisel päeval asume tagasiteele. Natuke maad jala, natuke maad meid peale võtnud politseiautoga. Laulame "The hills are alive" ja teisi "Helisevast muusikast" meelde tulevaid juppe, sest loodus... noh, nagu Marko ütleks, seal oli jumala kohalolekut tunda.

Leri viib meid oma mägionni. Sinna tuleb tund aega mäest üles ronida, aga asi on ka seda väärt. Teepeal saab juua ehtsast mineraalveeallikast ja vaadata alla küla või üles ümberkaudse kõrgeima tipu Ušba poole. Õhtul joome Leriga igavest sõprust ja Eesti-Gruusia vendlust. Hommikul küsib Leri veidi aralt, kas me saaksime ta perekonda kuidagi rahaliselt toetada. Me oleme Gruusia külalislahkusest siiani tiba segaduses.

Tagasisõit Tbilisisse algab kell 7 hommikul. 12 tundi marsas ei olegi nii hull, kui juba kell 11 tehakse esimene peatus, kus juuakse ära 3 pudelit viina. Vot selline elu.

2 comments:

Carry said...

Mul tekkis selline küsimus, et kas spordihoones toimunud filmivaatamisele järgnenud peole lubati ka naisterahvaid? Pika laua pildid on kuidagi maskuliinsed..

Uku said...

lubati küll, ega asjad ikka nii karmid pole...