Välk ja pauk!

Borjomi pargis tuleb maa seest ehtsat boržommi vett, mis Eestis maksab 18 krooni pudel. Muuhulgas on siin-seal ka basseinid, kus selles vees kümmelda saab, maa seest tulles on see päris tuline ja üsna soolane. Aga nahk on pärast nagu beebil.

Aga mind ja tugeva hobusefetišiga Markot huvitab vesi ainult ajutiselt, sest selgub, et rahvuspargis saab muuhulgas matkata ka hobuse seljas. Nii me kraabimegi ühel hommikul Borjomist 30 kilomeetri kaugusel asuvas hääldamatus a-tähega külas metsamehe väravat.

Nimesid hobustel ei ole. Giidi ega kedagi teist meile kaasa ei anta. Aidatakse hobuse selga ja soovitakse head päeva. Kui me küsime, kuidas nendega gruusia keeles suhelda, öldakse, et noh, nagu ikka. Karjud hobuse peale ja peksad täiega.

Pärast esimest viite minutit paneme hobustele nimeks Välk ja Pauk. Tegemist on vanaldaste prouadega, kellest isegi mina kiiremini kõnnin. Ei aita ei see, et Uibs üritab oma hobusega hellalt rääkides tema probleeme analüüsida ja mina Välgu peale varese häälega kraaksun. Ja kui matkarajad peaksid minema mäest üles, otsustavad prouad, et me täna mäest üles ei lähe. Nii jääbki.

Võib-olla on asi ka selles, et "achu" tähendab gruusia keeles „nõõ“ ja „hatcha“ on juust, meie aga karjume hobuste peale valdavalt viimast. Lõpuks lahkume sõpradena ja saame prouadelt koduväravas kerge traavigi kätte.


____________________
reisi- ja muud pildid ikka picasawebis.


Dokumentatsiooni huvides olgu nenditud, et seesama reis viis meid ka Vardziasse, kus kuldketiga majaperemees andis meile õhtusöögiks kaks kannu veini ja hommikusöögiks pudeli viina. Aga Vardzia mäe sisse raiutud koobaslinn on vinge, nii kuuvalgel kui päikese käes.

Lisaks õppisime Vardzias, et kui armeenlaste laua taga oled söönud ja joonud, siis peab grusiinide lauda ka minema. Kui meie marsa peaks väljuma kell 3, siis majaperemees Gotcho sunnib meid veel kell 2.50 lauda istuma, vastates meie raevukatele vastuväidetele, et kõik laabub. Ja laabubki, kui marsa meie pärast kahekilomeetrise ringi teeb ja meile söögilaua kõrvale järgi sõidab.

Kaks tarkust veel: Gori-Borjomi rongil on tõenäoliselt üks maailma parimaid krooni/kilomeetri suhteid, sest 1 lari (alla 8 eegu) eest saame rongis veeta lausa 5 tundi. Mõned aknad ja mõnes vagunis ka mõned pingid on rongil puudu, muidu on õhkkond vahva.

Mitu inimest mahub 12-kohalisse Alkhalaki-Vardzia marsasse? Õige vastus on umbes 25. Lisaks veel tsementi, suhkrut, jahu ja palju muud kaupa. Muidu oleks pilti teinud, aga me istusime kõik üksteise süles. Vahepeal teeb marsa muidugi kõrvalepõikeid, et võtta keegi peale aiamaalt, keegi peolt ja tuua ära kellegi mahajäänud asjad.

Tagasiteel sattusime Markoga Borjomis 25. aasta klassikokkutulekule, kus muuhulgas võõrustas meid ei keegi muu kui härra S.-i turvamees isiklikult. Jee!